Kell on väga vara hommikul ning olukord on mitte väga kaine, kuid kuna ma hetkel ei näe pointi magama minna siis siin ma olen. Pole ammu midagi kirjutanud ning viimane sissekanne on selline, mille üle olen mõelnud maha võtta ja seda päris mitu korda. Kuid kuna ma lubasin kunagi endale, et seda ma ei tee, siis sinna ta jääb...

Ega ma täpselt ei teagi mida kirjutaks, kuid nagu ma aru olen saanud, siis läbi kirjutamise ma mõtlen enda jaoks kohati asjad selgemaks. Kuigi kui ma kunagi lugesin oma varasemaid postitusi, siis see elurõõm ja positiivus mis mul oli on kuhugi kadunud. Aga tegelikult see ei ole see, mida ma tahaksin arutada siin, kuigi võib juhtuda, et see kerkib kuskil midaiganes ma kirjutan.

Mul on alati olnud probleeme oma emotsioonide väljendamisega ja põhiliselt mis mind edasi viib on loogiline mõtlemine, seega tegelikult olen ma väga ratsionaalne inimene, "down to earth" nagu inglise keeles seda öeldakse. Kuid tegelikult elan ma vägagi oma unistustes, soov mõtlemises ja filosoofias. Ja kohati kui emotsioonid ka mind valdavad, siis ma üritan neid alla suruda. See on iseloomulik flegmaatikule, mis ma ka tegelikult olen. Aga samas ma ka võtan asju ette, mis tunduvad väga mitte iseloomulikud minu isiksusele, sellised, mida isegi teised isiksuse tüübid peavad kohati hulludeks ja ebanormaalisteks. Sellepärast ma olengi ette võtnud erinevaid reise erinevates riikides ja maailma otsades. See on olnud minu võimalus ennast vabaks võidelda tüüpmõtlemisest ja ebatolerantsusest. Minnes tagasi emotsioonide teema juurde, siis on olnud olukordi, kui ma olen tahtnud pöörduda teise inimese poole selle emotsiooniga, mis mul on, olgu see siis viha või armastus, kuid siiski olen ma surunund selle alla ja läinud rahulikult edasi.

....
Siinkohal jäin ma arvuti taha magama :) Juhtub, aga õnneks jõudsin ilusasti järgmine päev tööle ja sain isegi oma asjadega päris hästi hakkama.


Mida kauem ma olen ühe kohapeal, seda vähem ma väljendan oma emotsioone ja seda vähem "ausam" ma olen. See on naljakas tegelikult, aga ma arvan, et see tuleneb sellest, et kui reisides sa tead, et kõik on ajutine ja sul pole mõtet karta öelda, teha, olla midagi tobetat, rumalat, imelikku. Siis paikne olles läheb teiste arvamus rohkem korda, kuna sa arvatavasti satud sama inimesega kunagi uuesti kokku. Eriti on see nii ju Eestis, kus peaaegu, et kõik tunnevad kõiki. Olen näinud olukordi, kus inimene ei saa tööd vms sellepärast, et keegi on kunagi tundnud seda inimest või temaga kohtunud ning mulje pole kõige parem jäänud.

Inimesed vajavad tähelepanu ja eriti tunnustust. Osad inimesed lähevad selle nimel väga kaugele. Seda on päris naljakas vaadata kohati. Kui juba eestlastest rääkida, siis eestlased pigem teevad kõike maha ja pööravad tähelepanu sellele, mis on halvasti, aru saamata sellest, et kui palju teised inimesed vaeva on näinud/näevad. Pole siis ka ime, et kõik depressioonis on. Eestlaste puhul peab seda kiitust ridade vahelt lugema või siis öeldakse seda läbi nalja nagu oleks kartus, et kiitmine vähendab lugupidamist ja austust sinu vastu. Aga samas vastupidine variant ka hea ei ole. Kui pidevalt kiidetakse kaob sellel mõte ju ära ning mingisugust progressi enese arendamises ei toimu.



Miks peab valiku võimalusi ja pakkumisi nii palju olema, see teeb kõik nii keeruliseks ju. Ühte pidi ma tean, et tegelikult õnnelik peaksin ma sellepärast oleme, et mulle on sellised võimalused antud, kui paljudel ei ole võimalik selliseid asju teha. Asjad lähevad hetkel keeruliseks seal, mis saab pärast seda kui ma kooli ära lõpetan. Peamine küsimus on see, kas jääda Eestisse või ei. Hetkel on võimalus, et saan endale töö pärast praktika lõppemist. Siis hetkel on mul ka päris soodne elamise koht, kuid vahepeal sai juba arutatud päris enda elamise muretsemisest, aga see pole eriti odav lõbu ning tähendaks enda järgmiseks mitmekümneks aastaks kohustusega sidumist. Samuti kui ma endale load ära teeksin oleks mul ka põhimõtteliselt auto olemas. Pretty much iga keskmise noore inimese unistus, or what!? Aga kui ma ära läheks, siis see kogemus mis ma sealt saaksin, need inimesed kellega kohtuksin ja kohad mida külastaksin oleksid võrdlematud sellega, mis võimalused Eestis oleks. Siin tekib ka jällegi küsimus, kuhu. Viimasel ajal on olnud palju juttu tagasi Austraaliasse minemisest, põhimõtteliselt sinna raha teenima minna ja siis edasi Aasiasse. Aasia on mul väga kaua mõttes olnud, just Tiibet, Nepaal ja Põhja-India. Aga hetkel ka kui võtta oma elukutse kohapealt päris huvitav oleks töötada kuskil Tai, Malaisia ja võib-olla ka Vietnami köögis. Samuti on mind tagasi kutsutud Costa Ricale, kuid hetkel väga tahtmist sinna tagasi minna vist ei ole, kuigi väga lahe oleks taas näha toredaid inimesi, keda seal kohtasin, pidu panna ja lihtsalt chillida. Aga see ei annaks mulle vist väga midagi. Töö kohapealt, siis üks ameeriklane kutsus mind oma restorani USAs, pole selle koha kohta väga midagi uurinud, kuid ka USAsse tagasi minna oleks päris tore, tahaks näha neid väga toredaid inimesi Highlandsis ja Atlantas. Hetkel see siiski nii ahvatlev ei tundu. Seal kandis oleks päris huvitav ka näiteks Alaskal või Kanadas ära käia. Näiteks kelgukoertega tegeleda, mägedes möllata ja lauaga sõita. Sinna minnes ma arvan, et tahaks järgi proovida selle elu, mida Chris McCandless koges kui ta Alaskal käis. Ühe Austraallassega sai kunagi ka räägitud mootoratastega läbi Aafrika sõita, millest tegelikult olen ka varem rääkinud. See tundub kõige põnevam kõigist variantidest hetkel, kuid see vajab põhjalikku planeerimist ja tegelikult ka korralikku eelarvet. Peale Costa Ricast tulekut ma mõtlesin, et ma ei reisi enam pikka aega, aga siiski ma ei saa sellest kuidagi üle, ega ümber. Aga ma arvan, et mõnda aega veel, ilma midagi tegemata ja ma jäängi paikseks, sest ma tunnen kuidas ma mandun ja kaotan julgust. Aga never say never :) mis väga ebatõenäoline, kuid võib-olla leian oma elu armastuse ja siis väga vahet ei ole mida ma teen :)



Kunagi ma kirjutasin endale üles, millest ma võiksin kirjutada, aga enam ma seda millegipärast ei tee, see blogi kirjutamine on seetõttu kuidagi ära vajunud. See pole kindlasti ainus põhjus, aga siiski.

"There is something about yourself that you don't know. Something that you will deny even exists, until it's too late to do anything about it. It's the only reason you get up in the morning. The only reason you suffer the shitty puss, the blood, the sweat and the tears. This is because you want people to know how good, attractive, generous, funny, wild and clever you really are. Fear or revere me, but please, think I'm special. We share an addiction. We're approval junkies. We're all in it for the slap on the back and the gold watch. The hip-hip-hoo-fuckin' rah. Look at the clever boy with the badge, polishing his trophy. Shine on you crazy diamond, because we're just monkeys wrapped in suits, begging for the approval of others."
Jake Green, "Revolver" 2005

Kas te ei nõustu minuga, et see mida sa ei saa on kõige ahvatlevam!? Unistustes on alati ilusam elada, unistustes on kõik täpselt selline nagu sina seda ette kujutad, ideaalne, ilma mingite vigadeta. Aga miks mitte siis eladagi oma unistustes...



Ma arvan, et mul ei lähe kunagi meelest neiu, keda ma nägin ühes baaris Austraalias. Ei mäleta isegi täpselt kus ja kuna... ma isegi ei rääkinud temaga... Kena lokkis juustega neiu. Kõige paremini on siiski meeles neiu, keda kohtasin kuskil Darwini ja Alice Springsi vahepeal, kui rong tegi peatuse paariks tunniks. Läksin just läbi Subwayst, et kiire sänku võtta enne rongile naasmist ning seal ta oli, meie vestlus oli üürike ja ma ta nime ikka ei tea, kuid siiski on see mulle mällu sööbinud. Ma arvan, kui ma neid tundma õpiks siis minu illusioonid puruneksid... kuid hetkel vähemalt mälestus jääb...



Minu eelmine aasta algas sellise lausega: "Sitt pott lilleke." Vähemalt see on see algus mida ma mäletan ning see oli juba hommikul pärast seda kui ma olin õe spordikoti täis ropsinud ning ärkasin tema juures, kus põrandal magasid veel kaks minu jaoks tundmatut inimest, vähemalt tol hetkel. Igastahes sain ma nendega tuttavaks ning nalja ümber selle lause sai terve hommiku, mis siis et nii halb olla oli. Igastahes hästi alanud aasta ja kuuldes kui täis ma olin ning mis iba ma ajasin oli päris piinlik, eriti Kaupo ees. Sitt pott lilleke, eksju...



Igastahes tuli sellest igati huvitav aasta...



Aasta alguseks või seal alguses sõltub kuidas võtta olin suutnud siduda ennast tegelikult ette juba hukule määratud suhtesse. Aga ei saa öelda, et see ei olnud tore. Ühtpidi ma kahetsen seda, teistpidi mitte. Kuid pikemalt ma sellel ei peatu.

Veebruaris, enne õe sünnipäeva lasi mul vanaisa end maha. Kuna me olime õega kõige lähedasemad ja lähemal olevad inimesed, siis meie olime ühtede esimeste seast kohapeal. See vaatepilt ei lähe mul arvatavasti kunagi meelest ja sellise asja üleelamist ning kõige selle koristamist ei soovi ma kellelegi.



Ma arvan, et järgmine oluline punkt eelmisest aastast oleks Costa Rica. Ühtpidi vahva, aga millegipärast ma pigem kahetsen seda. Kõik juba algas sitasti, pimesoole operatsiooniga (arvatavasti tuleb uuesti nüüd noa alla minna, kuna arstid tegid sitta tööd). Teisel nädalal vist kui ma õigesti mäletan. Pärast seda hakkasin kohe tööle, ise veel tugeva rohtude laksu all. Eks sealt ma hakkasin vaikselt aru saama kuhu hullumajja ma jõudnud olin. Mulle küll ei meeldi halba teistest rääkida, kuid kuna nemad seda juba tegid, siis ma räägin oma poole sellest ära. Kuigi peab ütlema, et osa sellest oli ka tõsi, tahtlikult või mitte tahtlikult, see ei puutu hetkel asjasse. Üks mis kindel on see, et tegemist ei ole just kõige meeldivamate inimestega - loe inimesega - tegelikult võiks öleda, et kõige kurja juureks on Jana. Õnneks ma sain suhteliselt alguses kohe teada, et temaga pole vist ükski kokk sinnamaani läbi saanud ning hetkel asju uurides pole midagi väga muutunud. Ma arvan, et nii kuidas seal asju aeti oleks meil see ettevõte ammu kinni pandud ning omanikud istuksid kuskil trellide taga. See kuidas tervisekaitset, alkoholiloa andjaid jt ära seal ostetakse paneb hämmastama, kuid ehk siis on elu seal lihtsalt selline. Koomiline on see kuidas internetifirma tegi vea lubades tasuta internetti, seni kuni pole korralikku ühendust ja isegi kui nad tegid selle enam-vähem korda pidid töötajad helistama neile ja kaebama, isegi väikseima probleemi puhul. Ma arvan, et see näitab ka seda, kuidas seal majas mammonat taga aetakse, iga senti loetakse ning kuidas ja kus vähegi võimalik mitte maksta. Asi mis kõige negatiivsema mulje jättis oli see, et Adelante jättis kõrgema klassi bordelli mulje. Ma saan aru, et meil olid ilusad neiud baaris, kuid see ei tähenda veel ju, et need neiud peaksid ennast paljastavalt riietuma kuna omanik tahab rohkem rikkaid ameeriklasi klientideks või et neiud peaksid kellelegi ettevõtte edu huvides külge lööma ja nendega välja minema. Mõni tegi seda vabatahtlikult, mõne puhul oli teatud situatsioonis näha vastumeelsust. Aga mida mina tean, mina olin lihtsalt kõrvaltvaataja, ega lasknud endale pähe istuda. Üks tähelepanek sealt on ka see, et alkoholiga on seal probleeme. Omanike puhul kindlasti, nende elu paneb käima praktiliselt igapäevane lõunane õlu või kuuba libre, Jana puhul ka valge vein, mille joomine jätkub vaikselt õhtuni. Kõige paremad on Texas Holdemi õhtud, kust mulle jääb meelde, see kuidas Jana ühte klienti sõimas ja täiesti paanikasse läks, kui ta kaotas, kuna viskas ise kaardid ära ilma vaatamata, mis laual täpselt on. Juttu kui palju, ühe kõige jubedama töökoha kohta kus ma kunagi töödanud olen (ning see pole veel kõik). Kui teile tuleb pakkumine, minu soe soovitus: ÄRGE MINGE! (kuid kui olete nõus kannatama kõike lihtsalt mõnusa ilma ja elukogemuste pärast, go ahead!)



Jättes seljataha selle mida mulle ei meeldi ja mida ma ei oska teha, teiste halvustamise... Üks huvitav situatsioon Costa Rical millesse ma sattusin oli ka see, et mul sai lõpus ringi reisides raha otsa, niisiis ma sõin kuskil nädal aega ainult banaane ja ööbisin põhimõtteliselt kuskil rannas. Kuna ma ei suutnud seda kannatada ja oli vaja lennukile jõuda, et koju lennata, pidin siiski pöörduma oma kallite vanemate poole, et nad pisut toetaksid mind. Olles juba pikemat aega omaette elanud on päris halb nii oma vanemate poole pöörduda, kuid ma tean, et mis iganes probleemis ma ka poleks nad ikka aitavad mind. Kuid siiski ma tunnen ennast halvasti sellepärast.



Ah jaa, ning ma suutsin ühe surflaua ka puruks sõita - renditud laua. Nii, et päris perfect. Aga üldiselt läks päris hästi ja oma kohalike sõpradega lahenes see ilma, et ma oleks üüratuid summasid selle eest pidanud maksma. (Ajaliselt juhtus see tegelikult enne minu toredat banaani dieeti)

Ning ühe kahetsusväärse asjaga sain ma veel hakkama enne ära tulekut, kuid ma ei hakka seda vist siin rääkima. Õnneks see ei läinud kõige halvemini, kuid ma pole uurinud veel, kuidas see asi lahenenud on, kuid väidetavalt oli kõik ok.

Rääkimata veel igasugustest muudest "seiklustest" - erinevate asjade proovimisest ja tarbimisest, peaaegu kohalike "gängsteritega" tülli minemisest ning muudest huvitavatest inimestest, mis juba praegu hakkavad ununema.

Päris tore oli Costa Ricas oma elu esimese armastusega ühendust võtta. Rääkisin temaga üle mingi 15 aasta esimest korda, võib-olla paar aastat vähem, aga siiski. See võis olla küll rumal noorte armastus, kuid sellelt neiult saadud armastuskiri toob siiski alati seda vaadates naeratuse suule. Ise muidugi tunnen piinlikust sellepärast, mida mina sinna kirjutasid, kuigi ma ei mäletagi seda täpselt :)

Selleks ajaks, kui tagasi jõudsin olin oma vana suhte enam-vähem suutnud omaarust ära lõpetada (kuigi tegelikkuses selgus, et mitte päris). Kuid siis suutsin taas ühte tulevikuta suhtesse ennast siduda. Aga eks mõlemil oli seda vist vaja. No disrespect, kõik minu neiud on toredad ja igavesti kallid! Ja päris ausalt ma tavaliselt ei ole selline... aga eks sõltub mida tavalisena võtta...

Ega peale seda polegi suurt olnud - kool, masendus ja Tartu joomised...

Need jõulud ja aastavahetus möödus Soomes, Nastolas, kus ma veetsin aega üle pika aja pere seltsis. Vennad on mul juba päris suureks kasvanud, annab nendega ka mõistlikku juttu ajada ning noored on päris asjalikud, kuid kisa ikka kui palju, emal kellel just väga lihtne ei ole läheb ka päris hästi, mis seal veel enam tahta.

Eelmise aasta alguse ja varasemaga ennast võrreldes ei saa aru, kus selline kardinaalne muutus... anyways this is my fucked up life :) eks kui ennast välja puhkan ja seda loen siis saan ise ka aru, et poleks pidanud üldse kirjutama...

Aga mõnel inimesel pole sedagi mis mul...


Different context, different purpose!?