Tead, ma hakkasin oma blogi ise lugema. Alustasin kõige vanemast ning olen vaikselt liikunud uuemate poole. Olen kuskile poole peale jõudnud. Ning selline huvitav asi, mis ma tähele olen pannud on see, kui ma loen seda, siis pole seal neid emotsioone, neid tundeid mis ma mäletan, kui ma kirjutasin seda. Ja see on fantastiline. Siinkohal on mul väga hea meel, et ma ei oska ennast hästi väljendada, eriti veel tundeid. Sellepärast ma saan ka aru tegelikult miks seda on nii hea lugeda. Seda kõike on võimalik siduda kellega iganes ning nagu ma aru olen ka saanud, siis on võimalik sellest jutust ka leida kuidas see seotud iga inimese endaga.



Kuigi ma üritan pidevalt mitte kellegagi otseselt siduda, kuigi siiski hetkedel kui ma kirjutasin/kirjutan on teinekord need mõtted ja emotsioonid mingil määral kellegagi, millegagi seotud, kuigi ma ei taha seda. Siiski olen ma vägagi egoistlik ning tihti kirjutan lihtsalt endaga seotud asju, mis on iseenesest väga loogiline, kuna ometigi ma panen kirja oma arvamust ja selle arutelu, mis minus endas tekkinud on. Kuigi tihti see mis mind nii mõtlema paneb ja arutlema paneb selliste asjade üle tuleb kuskilt väljast, arutelust kellegagi, mõnest filmist, mõnest situatsioonist vms.



Aga ega see väga kerge arutelu mul ei ole, ma pean isegi sellesse vägagi süvenema teine kord mida ma täpselt mõtlesin sellega ning ilma täpselt sellist emotsioonideta saan sellest ka veidi teisiti aru.



Hetekel on mul emotsioonid filmist "Püha Tõnu kiusamine", mida ma just vaatasin, nii et ma paneks siia mõned asjad hea meelega kirja.

(Siit edasi räägin osalt filmi sisu ära, ma lihtsalt hoiatan)



Kogu see film on väga "deep" ja sümboolikat päris palju, aga millegipärast jäi mulle kohe meelde see, kui Tõnu seal preestriga arutles selle üle, kas peale surma on midagi, kas tõesti neid, kes on "hästi" elanud premeeritakse elu lõpus või neid kes on oma elu "halvasti" elanud saadetakse "põrgusse". Aga nagu preester välja toob, siis see oleks nagu peaks keegi kinni maksma meie head kavatsused. Ning mis meist üldse sõltub, mida meie muuta saame. Samas panin ka tähele seda, et preester rääkis surematust hingest. See läheb ka budismi arvamusega kokku sellest, sest nende arvamuse kohaselt ükski hing ei sure vaid liigub edasi, muutub. Kuigi neil on mingi pikem mõte selle kohta, kuidas hinged liiguvad ja erinevad tasandid, siis ma nii kaugele sellega ei läheks. Võib-olla on selline arvamus lohutus mulle ja kõigile teistele, et ongi midagi enamat, kuigi tegelikult oleme puht füüsilised olendid ning sellega, kui meie organism otsa saab, siis kaome sellega ka meie.



Mida iganes tegelikult, kas tõesti on see nii oluline selle üle arutleda. Ma arvan, et olulisem on praeguse hetkega hakkama saada ning võtta sellest viimast ja kasutada iga hetke asjalikult. Ning see, mis on õigesti elatud elu ja mis valesti on väga keeruline. Üldiselt meil võib selleks õigesti elatud eluks nimetada elu, mis on elatud vastavalt ühiskondlikele normidele, reeglitele ning sõltuvalt ka kultuurist ja religioonist, kus on omad reeglid, põhimõtted jms. Aga kas see on tegelikult ka õige, kes kurat seda teab. Selliste reeglite järgi võib kuskile kaugele maale minna ja inimesi tappa ning tagasi kodumaale naastes olla kangelane. Ma ei leia, et see oleks päris õige ning kõik inimesed peaksid olema võrdsed, vahet ei ole kus nad on ja kes nad on.



Teine asi mis mulle jäi meelde oli lõik näidendist selles filmis. See kui räägib mees, kes on elus selle lootuse ja eesmärgi kaotanud. Ta on ka armastuse teiste inimeste vastu kaotanud. Võrdleb ka erinevaid inimesi, õigemini jagab nad kolmeks: talupojad, harimatud ja räpased, haritlased, piiratud mõtteviisiga ja piiratud tundeeluga ning kolmandaks targemad, need, kes on kaalukamad on hüsteerikud, eneseanalüüsist ja sisemistest kompleksidest lõhestunud inimesed. Väga huvitav jaotus ning ma saan ka aru sellest, see on üsna loogiline. Ma ei ütle, et see oleks õige, aga ming tõepõhi selles on. Ma tean, et ei saa inimestest üldistusi teha, aga raamatus "Väike prints" ütleb autor, et suurtele inimestele meeldivad numbrid, ma veidi laiendaks seda arvamust: neile meeldib loogika, süstemaatika ja seaduspära. Seega on huvitav ka vaadata milliseid üldistusi inimesed välja toovad. Kuna meid on nii ka üles kasvatatud, koolis ju õpetatakse, kuidas kõiki asju "teaduslikult" põhjendada, millised seaduspärad meil on ja kuidas kõik on süsteemidesse jagatud, isegi juba kõik õppeained ise on süsteem, siis pole imestada miks inimesed nii sellest kõigest kinni hoiavad.



Ma ei hakka oma emotsioonidest siin jälle rääkima, sest need on pidevalt muutuvad, siis ei olegi mul mingit kindlat vaatepunkti teatud asjades. Samas kõik ongi pidevalt muutuses ja ei tasu selle muutusega võidelda. Kuigi oma emotsioonide välja näitamisega peab siiski ettevaatlik olema, esiteks selle sama muutuste tõttu, teiseks kui juba millegile reageerida, seda tagasi võtta on võimatu.

See on nii koomiline tegelikult, mis ja kuidas ma blogis kirjutanud olen. Ma pole küll kõike taas läbi lugenud, aga peaks seda ükspäev tegema. Ma olen üldiselt ühest teemast väga pikalt rääkinud ning see asi hakkab ennast ammendama. Ma küll kohati vist väga erapoolselt neid asju ei arutlenud, kuid enam-jaolt olen päris ratsionaalne olnud aga üldiselt ma leian, et ma nõustun enam-vähem kõigega mis ma kirjutanud olen (nii palju kui ma mäletan igastahes :)). Tunded on üldiselt lihtsalt viinud mõtted kohati väga sügavuti erinevatesse teemadesse ning motivaatorina toiminud.

Lihtsalt ma olen jõudnud mingil määral järeldusele tunnete suhtes teistesse inimestesse. Nimelt järjest enam saan aru sellest, et tunded on segav faktor, just nimelt sellepärast, et inimene ei taju enam reaalsust piisavalt, see on nagu oma fantaasia maailmas elamine. Ma ei ütle, et tunded pole olulised. Ei pigem paneb see inimest rohkem vaeva kõige nimel nägema, pingutama ja ette võtma asju, mida ta tavaliselt ei teeks.

Aga paarisuhte psas küll mitte nii palju, kuna lõppkokkuvõttes kaob see "armumise" tunne ja seejärel tuleb leppida reaalsusega. Miks mitte see armumise osa ära jätta või kunagi hilisemaks jätta. Inimesed millegipärast tahavad elu ilustada ning mitte leppida asjadega nii nagu nad on. Ma tean, et see on väga, väga keeruline, kui isegi mitte võimatu. Ning kui kõik siis ei lähe nii nagu soovid, siis on elu üks pettumus ja halb. Aga sellega peab leppima, sest see on reaalsus. Seda väidavad nii budism, kui ka osalt psüholoog Scott Peck oma raamatus "Road less travelled".

Armumine (mugavus) on üks edasiviivaid jõude elus, selle vastu ei ole mul midagi ning kohati on vaja oma tundeid, õigemini sisetunnet kuulata, aga armumine ja sisetunne on veidi erinevad asjad.

Üks viimane kiire mõte, mis mul tekkis on, et kooselu on nagu sümbioos, mis on teadlik vastastikune otsus üksteise ja seeläbi enda aitamiseks. Aga jätame selle siia.

Nagu ma alguses mainisin, siis kogu see teema on ennast vaikselt ära ammendanud. Päris palju on juba läbi räägitud ning ma olen ka päris palju asju enda jaoks läbi mõelnud.

Kõige selle blogi kirjutamise juures mul on tunne nagu ma võtan kohati mingi kindlama seisukoha ning jätan selle tõttu ei pööra asjade teisele poolele piisavalt tähelepanu. See, et ma kardan sellise asja pärast on osalt ka minu otsustusvõimetuse põhjuseks, vähemalt minu arvates. Ma mõtlen, et kui ma keskendun ühele seisukohale, võtan kindlama arvamuse asja kohta, siis tundubki, et ma ei näe asju enam piisavalt selgelt.

Ei leidnud tunnete kohta paremat pilti :) Õigemini oli üks, aga sellega on mingi jama.

Elu on ilus, tore ja vahva seni kuni tuleb esimene takistus. Nii ta on. Minu naiivne maailm sai purustatud, kui ühe vestluse käigus jõudsime järeldusele, et ei olegi võimalik olla õnnelik, vähemalt mitte nii nagu mina seda ette kujutasin. Ma mõtlesin, et ongi võimalik olla kogu aeg õnnelik ja ei ole ühtegi halba hetke. Aga kui mõtlema hakata, siis seda ei saa olla juba selle fakti tõttu, et inimeste emotsioonid käivad seinast seina, kohati nagu Ameerika mägedes. Ja inimesi mõjutab väline keskkond, mis on pidevalt muutuses ning need muutused ei ole alati sellised, mida me soovime, ega mis ka meile meeldivad. Ning kõige määravam fakt on see, et kui kõik oleks kogu aeg hästi, siis ei oskaks me hinnata seda, mis meil on. Mitte, et seda paljud üleüldse teeks, aga siiski. Kõige lähemal sellisele õnnelikkusele on minu arust budism, kuna sa õpid oma emotsioonidele ja välistele mõjutajatele mitte reageerima ning kui sa ei reageeri sellele, siis ei saa see ka sinu emotsioone mõjutada. Aga see oleks ka elamine sellises ühtlases hallis maailmas, ei ole midagi väga head, ega ka väga halba. Kõik on lihtsalt OK.



Üks väike asi, mis meelde tuli siia vahele. Nimelt armumine on ka viis kuidas olla õnnelik, sest siis on kõik hästi ja ideaalne. Kuigi selles, kas see kõige õigem viis kuidas õnnelik olla on, ma kahtlen, kuna sel ajal inimene ei mõtle väga ratsionaalselt, aga samas kas seda vaja on seda ma ei tea. Ma tean, et ma mõtlen väga palju ning olen enda puhul tähele pannud, et mida rohkem sa mõtled, seda kiiremini see nö armunud olemise tunne kaob.



Üks neiu ütles mulle, et meie emotsioonid tulenevad ajust ühest kindlast kohast ning on võimalik see osa ära isoleerida, see tähendab, et siis sul ei olegi selliseid emotsioone. Sa küll käitud teatud olukordades vana harjumuse järgi, aga tundeid, kui selliseid sul ei ole. Samuti tõi ta ka välja selle, et sellise inimesega on väga raske koos elada, ma mõtlen perena või nii, kuna sellisel juhul ei oskaks see inimene kuidagi oma tundeid väljendada, olla hea, hell ja hooliv oma kaaslasega.
Naljakas, aga ma kohati leian, et tahakski nii elada, kuna nii saaks palju rohkem asju tehtud, oleks palju asjalikum ning paljud "probleemid" oleksid olemata.



Aga samas on ka emotsioonid vajalikud, sest kohati on neil rohkem õigus kui mõistusel. Ning tegelikult väga palju probleeme tekitab mõtlemine, eelkõige ülemõtlemine. Vähemalt nii see on minu puhul. Aga samas mõtlemisega on võimalik oma emotsioone kontrollida, muuta ja nendega manipuleerida. Lihtsalt mõeldes millelegi ilusale teeme me oma tuju kohe paremaks. Nii, et kohati on väga raske eristada emotsioone üksteisest ning arusaada miks selline tunne tekkis. Sellepärast hakkasin ma ka mõtlema selle üle, kas armastus ongi üldse emotsioon võib-olla on see mingi väga ratsionaalne otsus, võib-olla mitte teadlikult küll, aga alateadlikult. Ma ei räägi siin armumisest, kirest vms. Osalt on see nagu teiste aitamine, ilma et midagi tagasi ootaks, kuigi, et see toimuda saaks, siis siiki teine inimene annab sellesse oma panuse, kuid siiski mitte midagi tagasi ootamata. See on nagu eneseohverdus, kuid tegelikult tõelise armastuse puhul toimib see nagu vastastikuse toeks olemise jms-na. Ning sellisel juhul pole tunded olulised. Tõesti, kui me räägime laiemas mõistes armastusest, siis ei saa see olla seotud tunnetega, kuna iga inimese puhul, kellele sa head soovid ei tunne sa midagi või tunned isegi negatiivseid tundeid. Aga kas laiemas mõistes armastus ning paarisuhtes armastus on ikka omavahel võrreldavad? Kas need peaksid üldse erinema (jätame kire, armumise, seksi jms välja)?



Ma olen armunud, aga kust ma aru saan, kas ma armastan!? Ühest saan ma tunde järgi aru, aga teisele ei oska ma sellist definatsiooni leida.



Kõige selle peale ma ütlen, et asi on mõtlemises kinni. Selles mõttes, et meie mõistus on kõige suurem jõud siin maailmas, see on minu arvamus. Ma suudan ennast läbi mõtlemise teha õnnelikuks, kurvaks, pettunuks, positiivseks jne. Olles tugev isiksus ja omades palju tahtejõudu on võimalik ka kõige hullemas situatsioonis rõõmus ja positiivne olla, samas teised inimesed võivad seda imelikult vaadata, kuid keda teised huvitavad, eksju :)



Fuck the world, fuck me... emotsioon mis nõudis enda väljendamist :)

Kõige pealt räägiks oma ego laksust, mille osaks ma sain ning siis veidi üldisemalt, kui rumal see on.

Niisiis käisin pühapäeval Noorte TVs kokasaates, kus pidin midagi väga kerget süüa tegema, 25 krooni eest ning siis ka mõne sõna juttu ajama, üldiselt oma reisidest. Lahe, eksju. Kuskil 60 inimest vaatas mind. Hiljem tuli välja ka, et minu pilt oli ka ühes lehes olnud, mitte selle saatega seoses ning ka mitte ainult minu pilt, vaid kõigi pilt, kes osalesid dokfilmide workshopil. See pidi olema sellises ajalehes nagu "Aken". Ise pole seda päriselt näinud, aga nii mulle vähemalt öeldi. Väike avaliku elu tegelane juba v!? Eksju.

Igastahes juhataks selle, kui rumal selline asi on sisse mõne tsitaadiga filmist "Revolver":

Jake Green: "There is something about yourself that you don't know. Something that you will deny even exists, until it's too late to do anything about it. It's the only reason you get up in the morning. The only reason you suffer the shitty puss, the blood, the sweat and the tears. This is because you want people to know how good, attractive, generous, funny, wild and clever you really are. Fear or revere me, but please, think I'm special. We share an addiction. We're approval junkies. We're all in it for the slap on the back and the gold watch. The hip-hip-hoo-fuckin' rah. Look at the clever boy with the badge, polishing his trophy. Shine on you crazy diamond, because we're just monkeys wrapped in suits, begging for the approval of others."

Avi: "The greatest con, that he ever pulled... was making you believe... that he is you."

“There is no such thing as external enemy, no matter what that voice in your head is telling you. All perception of an enemy is projection of ego as the enemy” Dr. Deepack Chopra

“Your greatest enemy is your own inner perception, your own ignorance, your own ego” Dr. Obadiah S. Harris

Miks on inimestel vaja seda, et nendest räägitaks, et kõik inimesed teaksid, kes nad on? Miks on inimestel vaja olla teistest "parem", teistest üle ja alati kõiges võita? Miks on teiste arvamus oluline ning vaja omada seda, mida ühiskond oluliseks peab - maja, auto, raha, töö, naine, pere jne? Miks inimesed ootavad, et nende eest hoolitsetaks, neid armastataks, kui ise ei ole valmis selle nimel vaeva nägema? Miks inimesed näevad kõigis kirjutistes, kuidas midagi on nendega seotud või otsivad sarnasusi endaga?

Huvitaval kombel on maailm igal inimesel ense keskne ning arvatakse, et kõik keerleb nende ümber. Kohati võib tõesti selline mulje jääda, kui inimesed tulevad sinu juurde pidevalt nõu küsima, kui paljud inimesed sõltuvad sinu otsustest, kui keegi on sinusse armunud jne. Aga tegelikult on ju nii, kui sind poleks olemas, siis läheks elu ikkagi edasi, midagi pole katki ning üldiselt kui sa lihtsalt ära kaoks, siis on ka ainult mõned inimesed, kes seda tähele panevad, ülejäänusid miljardeid inimesi maailmas jätab see väga külmaks, pigem mõtlevadki, et jääbki mulle rohkem.

Kõik arvavadki, et kõik mõtlevad ainult iseendale ning sellepärast ka hakkavad need inimesed, kes veel nii ei mõtle mõtlema, et kui kõik sellised on, miks ei võiks mina ka olla. Me jõuame siin surnud ringini, kust välja on pea võimatu saada, sest kuidas on võimalik mõjutada midagi nii massiivset, kui miljardid inimesed mõtlevad nii. See on kõige puhul ju nii, inimesed vaatavad, et näe tema võib nii teha, miks siis mina ei või. Kõige kergem näide on vist töö kogemusest. Kui inimesed alguses tööle lähevad üritavad nad kõike väga hästi ja korralikult teha, head muljet jätta. Aga kui nad näevad, et mõni kolleeg ei tee üldsegi mitte nii hästi ja tema saab kiita, siis miks siis vaeva näha. Nii toimib see ka kõige puhul.

Ma toon veel ühe näite omast käest. Viimases trennis, meile räägiti, et käelukku (põhimõtteliselt on see võte, millega on võimalik käsi ära murda) lõpuni ei tee ja üleüldse peame trenni tegema max 50% oma jõust, kiirusest jne, kuna eesmärk on siiski treenida, mitte võita ning üleüldiselt pidi olema ideaalne see, kui keegi ei võida. Niisiis sattusin mina ühe tüübiga kokku, kes üritas kogu jõuga mind võita ning ma lasin ka sellel juhtuda, kuna ma siiski tahtsin treenida ja õppida oma vigadest, mitte täiega teha, ilma mõtlemata sellele, mida ma teen. Igastahes asi lõppes sellega, et tüüp tegi mulle käeluku, mille põhimõtteliselt viis ka lõpuni, mis tol hetkel küll väga valus ei olnud, aga ma tundsin siiski. Igastahes andis see mulle paar päeva tunda ning ma leian, et ma selle tüübiga küll enam koos trenni ei taha teha. See on tema kaotus mitte minu. Ta võib ju väga lahe välja näha ja kõigile ära teha, aga kui ta nii jätkab, siis esiteks pole tal enam kedagi, kellega trenni teha ning teiseks ei õpi ta sellest midagi ja need kes õpivad võidaksid teda igal juhul.

Kohati on tegelikult ka oluline see, et sa oled egoistlik, kuna teinekord on vaja lihtsalt elus edasi liikumiseks vaja mõelda endale ning jätta teistele mõtlemata. Seda pigem juhul, kui teiste inimeste heaolu on sulle olulisem, kui enda. Näiteks pidin mina olema egoistlik, kui ma läksin Austraaliasse, sest inimesed, kellega ma suhtlesin ja kes olid minu jaoks olulised, keda ma tahtsin aidata ning kellele ma ei suutnud "ei" öelda jäid maha. Ning selle tõttu, et ma ei suutnud "ei" öelda pidingi enda seisukohast võtma ja endale selgeks tegema, et see on minu jaoks oluline.

Situatsioone on palju ning maailm pole must-valge, seetõttu ei saa ka öelda, et millises situatsiooni, kuidas käituma peaks. Siiski ma leian, üldiselt on egoism mõttetu ja rumal. Kui mõelda, et kui inimesed on egoistlikud, siis ükski inimeste vaheline suhe ei töötaks, kuna inimesed otsivad seda, mida nemad tahavad ja teise inimese heaolu ei lähe kellelegi korda. See on vist üks põhjuseid, miks nii paljud inimesed minu tutvusringkonnast on kaotanud usu armastusse. Mitte, et kõik oleks selles ise süüdi, vaid tegelikult väga vahet ei ole kumb süüdi on, kedagi ei ole vaja siin süüdistada, aga lihtsalt kui üks inimestest mõtleb ainult iseendale, ega hooli sellest, mida teine vajab, vaid peaasi, et tal oleks inimene, kes tema eest hooliks, kes oleks talle toeks raskel ajal, kes hoiaks teda, kui ta peaks seda vajama. Aga kui peaks tekkima teisel inimesel selline vajadus, siis mitte sellele tähelepanu pöörama. Umbes, et kui üks inimestest vajab tuge ning teine tuleb just töölt vms ja on väsinud ning selle asemel, et jätta oma "mure" sinnapaika ning kulutada see aeg oma kaaslase ära kuulamiseks, talle toeks olemiseks, hoopis minna istuda teleka ette ja vahtida mingit mõttetut seepi või sporti vms.

Jätan selle loo hetkel nii, kuna mul vaja minna, eks ma siis pärast vaatan selle üle ja mõtlen, mida ma kõige sellega öelda tahtsin :)

Elu on naljakas.

Ma mäletan mõni aeg tagasi kirjutasin sellest, et kõige hullem asi, mis elus juhtuda saab on pettuda jne ning elu läheb edasi. Ma nõustun sellega siiski, aga millegipärast on inimesi, kes annavad alla. Annavad alla, olemast õnnelikud, armastada, elada. Naljakas kui nii seda sõnastada, kuna miks peaks keegi mitte tahtma olla õnnelik, armastada ja olla armastatud ning elada.

Aga selline mulje jääb küll kohati ja seda juhtub tihti, et inimesed lepivad sellise eluga nagu neil on. Küll ja küll näeb inimesi, kes on näiteks aastaid ühte ja sama tööd teinud ning pole sellega õnnelikud. Aga inimesed ei julge midagi paremat otsida, ega proovida, kuna kardavad, et mis siis kui kõik valesti läheb ning et sel juhul on elu hullem, kui praegu.

Ma ütlen "so what", läheb sitasti, juhtub, proovi uuesti ja jätka proovimist, kuni oled tulemusega rahul. Mul on võib-olla veidi raske aru saada sellest, kui sinust sõltuvad teised, kuid alati on mingi võimalus. Selles on mulle eeskuju andnud ema, kes näitas, et kunagi ei ole liiga hilja. Lastega minna kuhugi tundmatusse kohta, kus sa isegi keelt ei oska ning alustada eluga kuskilt uuesti peale peaks näitama seda, et alati on kuidagi võimalik.

Enda elustki võin tuua näite, see kui ma läksin Austraaliasse, kõik mis mul oli, oli riided seljakotis ning veidi raha, et paar nädalat hakkama saada. Aga ma olen elus ning on olnud küll raskeid perioode, aga ma olen palju õnnelikum nii ning õppinud rohkem, kui ma eales uskusin võimalik olevat.

Elu on kohati nagu maratoni jooksmine. Ma küll ei ole maratoni jooksnud, mulle on piisanud ka lühematest maadest, et sellest mingi ettekujutus saada. Mingil hetkel tekib lihtsalt tunne, et ei jaksa enam ning ei taha midagi, kõik on halvasti jne. Aga siiski tuleb pingutada, sest juba järgmise künka taga võib olla finish ning see kui sa oled selle lõpetanud tundub nagu sa võiksid saada kõigega hakkama. Kuigi inimesed võivad saavutada elus alati kõik, mida nad soovivad, siis inimestele, kes on oma usu kaotanud peaksid pingutama ning korra sinna finishisse jõudma, siis nad saavad aru kui hea tunne see on.



Aga kas võib olla ka olukordi, kus on alla andmine vajalik? Kindlasti on, see on ka oskus, õigel ajal alla anda. See õige aeg on suhteline, kuna inimesed ei oska tulevikku ette näha ja teada, kuidas tuleks midagi kasuks, kui veel pingutaks selle nimel. Aga inimesed, kes oskavad kuulata oma sisetunnet tavaliselt ei eksi sellega, kuid seegi pole alati lihtne, kuna see tähendab oskust endast aru saada. Samas kui inimene ka ei oska endast alati aru saada, siis võib leiduda inimesi, kes sinust mingites asjades paremini aru saavad.

Enda põhjal võin ka öelda, et teine kord on vaja alla anda, et taas avastada asju ning asju uue pilguga osata vaadata. Ma ei taha hakata seletama siin, et kunagi ma kaotasin usu inimestesse ning eriti vastassugupoolde, aga siis ma hakkasin asju teisiti nägema. Tegelikult sellistel juhtudel, ei saa teisi õpetada, ka mulle räägiti, et asi pole nii hull jne, aga kas ma uskusin neid? Ei. See on see asi, millest inimesed peaksid ise aru saama.



Kõik peaksid vist teadma, mis on Maslow püramiid, kes ei tea, siis ma lisan siia pildi ning võin öelda, et see peaks näitama, millised on inimese vajadused ning kuidas need kujunevad.

Asjaga, millega ma täielikult nõustun on see kõige alumine osa. Tegelikult inimesele ei olegi midagi rohkemat vaja ellu jäämiseks, kui süüa, juua, õhku, sooja/kohta kus magada/und. Vaata kui lihtne tegelikult elu on. Nagu ikka inimesed pole rahul sellega, mis neil on. Ma ei taha küll kõigi minust targemate inimestega vaielda, aga siiski ma leian, et nt järgmine kast on minu jaoks mitte nii oluline, sealt ma arvan, et on oluline tervis ning perekonda, aga perekond läheb ka sellesse kasti, mis on peale seda. Võib-olla olen ma lihtsalt vähe nõudlik, aga siiski ma ei tunne vajadust, et ma peaks midagi omama või oleks väga oluline töö omamine jne. Ma tegelikult ei taha siin ennast hakata analüüsima, kuna ma ei leia, et ma oleks nii huvitav, et peaks seda tegema.

Võib-olla ütleks lihtsalt seda, et ma olen tegelikult rahul sellega, mis mul on ning ma kohati ei julge rohkem tahata, kuna ma tean, et sinna see asi ei jää ja vaja ikka rohkem. Aga see rahul olemine on ka suhteline, kuna ma leian, et tegelikult on olemas inimesi, kes oleks hoopis rohkem väärt sellist elu nagu minul. Ma ei tunne, et mul oleks suuri probleeme, mul on elukoht olemas, söök laual, toredad inimesed ümberringi, aga ma tunnen, et see teeb mu mugavaks. Tahaks mingil määral, et kõik läheks metsa ning ma peaks vaeva nägema, kuna siis oleks väljakutse, siis ma näen asju paremini, mida ma peaksin enda juures muutma, siis ma õpiksin uusi asju.

Kes on näinud filmi "Seven Pounds", siis need teavad, kuidas üks inimene võib oma eluga paljude teiste inimeste elud paremaks teha. Tõsiselt liigutav film, aga samas see näitas ka seda, kuidas inimesed probleemide eest põgenevad, mitte neid ei lahenda. Kellegi elu pole ideaalne ning asjadest üle saamiseks on vaja tööd ning ma ei tea, kas see on laiskus, kartus või mis, mis takistab inimesi enda jaoks asju selgeks teha.



Ma päris nii ekstreemseks ei läheks, siiski võiks organi doonoriks hakata, kuna kui minuga midagi peaks juhtuma, siis mul oma organeid nagunii vaja enam ei lähe. Siiski võiks kellelegi anda võimaluse paremaks eluks ja ise alustada kuskilt, ilma millegi ja kellegita. Siit ma saan aru, sellest tsitataadist ning siiski tõmbab mind kuskile asustamata kohta, kus ma pean ise kuidagi ellu jääma:

Primo Levi (“Bear meat”)
"The sea's only gifts are harsh blows, and, occasionally, the chance to feel strong. Now, I don't know much about the sea, but I do know that that's the way it is here. And I also know how important it is in life not necessarily to be strong, but to feel strong, to measure yourself at least once, to find yourself at least once in the most ancient of human conditions, facing the blind, deaf stone alone, with nothing to help you but your hands and your own head"



Siiski vaadates seda Maslow püramiidi, siis ma peaksin praktiliselt kõigest ära ütlema, aga siiski ma arvan, et ma saaksin sellega hakkama ning selline üksindus ja väljakutse sobivad mulle. Aga siikski ma ei luba midagi :). Ma alles sain paiksemaks jääda ning tegelikult on kõik hästi ju.

Ma vist kirjutasin seekord liiga palju endast. Mul ei ole tegelikult probleemi endast kirjutamisel, kuna üldiselt olen ma enamus oma lollusi juba ära põdenud ning võin päris avalikult igasugustest asjadest rääkida, aga probleem on selles, et ma kardan, et ma hirmutan inimesed oma avameelsusega ära :), sest nagu ma aru olen saanud, siis on minu blogi sattunud lugema ka inimesed, kes mind väga ei tea. Aga samas enda puhul on hea näiteid tuua, kuna ma tean ennast siiski paremini, kuid ma olen ka aru saanud, et ma olen kohati teistsugune ja minu üritamine ennast samastada üldsusega võib läbi kukkuda. Kuid siiski pean endale kinnitama, et see kirjutamine on minu enda jaoks, et ma saaksin oma mõtted läbi töötada ning võib-olla ka tagasisidet teistelt.


"Oh, how one wishes sometimes to escape from the meaningless dullness of human eloquence, from all those sublime phrases, to take refuge in nature, apparently so inarticulate, or in the wordlessness of long grinding labor, of sound sleep, of true music, or of a human understanding, rendered speechless by emotion!"
Boris Pasternak (1890 - 1960), Dr. Zhivago

Pealkirjast võiks välja lugeda nagu oleks ma oma positiivse ellusuhtumise kaotanud, aga kuigi raske on olnud arvan ma siiski, et elu on ilus. Naeratage rohkem ning teine kord teete mõne inimese päeva palju paremaks.

Ma olen seda juba palju, palju öelnud, et mina usun inimeste headusse, kõik inimesed soovivad sisimas head, ega soovi kannatada. Aga siiski paljud inimesed käituvad teineteisega halvasti. Enamus juhtudel küll mitte meelega, vaid nad mõjuvad teistele halvasti. Väga paljudel inimestel on sõpradeks, tuttavateks, isegi elukaaslasteks sellised väga negatiivsed inimesed, kes tulevad lihtsalt oma muredest rääkima ja seda kogu aeg, selle asemel, et rääkida headest asjadest, mis on juhtunud. Tavaliselt on sellised inimesed, need kes sõltuvad teistest inimestest ning neil on vaja kedagi, kes nende eest hoolitseks, kuulaks jne, ega suuda endaga üldse hakkama saada. Ning sellistes suhetes on millegipärast nii, et üks poole kogu aeg annab ning teine ainult võtab, see tegelikult kulutab palju enerigat. Väga ekstreemsetes olukordades võivad sellised asjad päris jubedaks ka minna, ähvardades inimesi või ähvardades endale midagi teha, kasutades ära teise inimese hirme või vastavalt headust.

Naljakas on ka see, et on inimesi, kes selliseid asju päevast päeva välja kannatavad, mul on kahju neist. Ma ise olen ka olnud selline ning kohati olen ikka veel, kes viisakusest ja sõbralikkusest teise ära kuulab. Viimasel ajal siiski üritan ma hoiduda sellistest inimestest, kes kasutavad mind sellega ära, sest maailmas on väga palju toredaid inimesi, kelle seltskonda on võimalik nautida ning pole mõtet enda tuju sellega halvaks teha. Elu küll pole nii lihtne, et saaks täielikult vältida selliseid inimesi ning inimeste suhted on väga keerulised, siiski miks peaks inimene vabatahtlikult kannatama. Vältimine pole siiski lahendus probleemidele, aga ometi ma kardan, et sellisel juhul, kui teisele inimesele ei suudeta seda selgeks teha, siis pole muud lahendust.

Rääkides veel inimeste nö kurjusest sobiks siia kirjutada sõjast ja sõjaväest. Kui aus olla, siis mina ei saa sellest üldse aru, miks peaks kellegi juurde minema ja ta maha laskma, sõjaväes käimine ning kohustuslik ajateenistus on omamoodi vägivalla õhutamine. Miks ei võiks kõik inimesed oma relvad korraga maha panna? Päris paljudel riikidel maailmas on tuumapommid, miks ei võiks nad korraga kõik ära hävitada ning siis pole enam sellist ohtu? Ma tean, ma saan juba aru, et maailm ei ole must ja valge. Mõni mõtleb, et mis siis saab, kui tuleb mingi suvaline väike riik oma tuumapommiga välja ning hoiab maailma hirmu all? Äkki peaks sellisel juhul ikka midagi jääma või peaks tegema ülemaailmse raketi kilbi? Aga kes saab selle kilbi üle kontrolli või mis siis saab, kui sellega midagi juhtub? Kas tõesti on vaja tegelikult nii hulluks selle asjaga minna? Sama moodi on ju ka sõjavägedega, et paljudel riikidel on vaja sõjaväge sellepärast, et nende naabritel on, seda on vaja kaitse eesmärgil. Aga mingil hetkel võib ikkagi keegi hakata mõtlema, et näed meil nii suur vägi ning äkki peaks naabritele natuke hirmu tegema. Ma tõesti ei saa inimestest aru, miks on vaja kedagi hirmu all hoida, kui kõikidele probleemidele on võimalik ka rahumeeli lahenduse leida. Vägivald ei paku kellelegi head lahendust, kõik kannatavad selle all. Meil Eestis osad inimesed on hirmul, mis siis saab, kui Venemaa tuleb ja ründab meid. Mis siis ikka saab, elu läheb edasi... Õnn ei saa olla asjades ning mingis maalapis kinni...



Minnes edasi minu sellise mis seal ikka suhtumisega, siis kõige pealt ma tsiteeriks siin Dub FX’i lugu „Love me or not“: „You could love me or not, but either way I’ve got to wake up to face another day tomorrow morning. You could love me or not, either way I’ve got sunrise looking in my eyes and I know I could love you or not, but either way you got to wake up to face another day tomorrow morning“. Jälle räägib see siin armastusest, aga tegelikult ma tahaks seda seostada asjadega üldisemalt. Nimelt elu on ikka väga naljakas, tegelikult kõige hullem mis inimeste suhetes võib juhtuda on pettuda, kaotada usk teistesse, olla maailma peale tige, aga elu läheb siiski edasi. Aga kui kogu aeg karta seda pettumist või inimene ei julge oma unistusi sellepärast teoks teha, et ta ei suuda seda esimest sammu teha, siis ei jõuagi ju kuhugi. Ma arvan, et kui ma poleks endal julgust kokku võtnud ning midagi ette võtnud, siis ma oleksin hetkel kuskil hambad ristis tööl laboris, elus pettunud ning tige ja minu fantastilised reisikogemused oleksid kogemata jäänud. Või kui ma oleks kartma hakanud ujumist, kui ma väiksena peaaegu pidin uppuma, siis ma praegu nii palju vett ei armastaks ja ma poleks elus järele proovinud sukeldumist. Või kui ma poleks julgenud 9nda klassi lõpuaktusel väikest kõnet pidada, siis ma polekski seda segamini ajanud ning ei mõtleks praegu, et kõigist halbadest asjadest tuleb ka midagi head. Selliseid olukordi on palju, palju, mõned rumalad, mõned piinlikud, mõned naljakad, mõned toredad jne

Zig Ziglar: "Remember that failure is an event, not a person"



Ma kirjutasin üleelmises postituses vist abielu tõotustest ning sellised asjad peaksid olema paari suhtes ka. Aga viime selle veel kaugemale, tegelikult võiks see ka olla sõprade, sugulaste jt vahel, et inimesed võivad pöörduda teineteise poole, aidata üksteist ja toeks olla kui vaja. Oleks see nii lihtne eksju!? Aga tegelikult on, teoorias. Võib-olla läheks ka praktikas läbi. Ma küll ei kavatse iga inimesega seda läbi ei rääkida, sest paljud vist ei saaks sellest aru, aga ma ütlen siiski seda siin, et kõik, keda ma tean, tunnen, kes loevad seda blogi võivad minu juurde tulla ning öeldagi nii, et jou, mäletad sa kirjutasid oma blogis sellest, et üksteisele toeks olemise asjast, kas sa saaksid nüüd mind korraks kuulata ning võib-olla ka aidata. See on minu tõotus ning tahan sellest ka kinni pidada. Siin võib küll arvata, et ma olen jälle väga naiivne ja usun teiste headusse ning et keegi ei kasuta seda ära, aga ma arvan, et igaüks minu veidraid mõtteid ka ei viitsi lugeda ning kellel tõesti abi vaja ei ole ka ei võta abi saamiseks midagi ette. Või öelge, et ma saan kõigest valesti aru ja mu mõtted on liiga hullud!?



Miks ei saa kõiki inimesi armastada?

Õnn on see, kui inimesed ümberringi on õnnelikud!?

Ma ei saa aru, mis värk on, ma ikka kahtlen endas nii palju.
Iseenesest on hea kui inimesed kahtlevad asjade tõesuses, kuna siis nad hakkavad asja üle mõtlema ja heal juhul proovivad ise järgi, mitte ei usu asjadesse pimesi. Aga võib-olla peaks uskuma asjadesse ka ilma põhjenduseta? Võib-olla peaksid inimesed uskuma tõelisesse armastusse, kõrgematesse jõududesse, et kõik mis peab see tuleb, inimeste headusesse, ilma, et otsiks neile tõestusi. Eks ma üritan uskuda asjadesse ning kunagi võib-olla võin teistele rääkida, kas minu elu oli ilusam.

Buddha ütles, et kahelda tuleb kõiges, isegi temas, kui inimene sellsse ise ei usu.


Aga millese mina siis usun?

Tegelikult ma hakkasin rääkima endas kahtlemisest. Jah ma kahtlen endas palju ning üritan ennast kriitilise pilguga vaadata, et mida ma võiksin enda juures muuta. Kui aus olla, siis lihtne see ei ole väga raske on aru saada, mis on hea, mis on halb. Mõeldes nii, siis ma hakkan kahtlema oma kahtlemises, nii naljakas, kui see ka ei ole. Ma kahtlen selles, mida ja kuidas midagi teistele öelda, ilma, et teisele haiget teeks ning teine kurjaks saaks, kui ma ennast halvasti väljendan. On vaid väheseid inimesi, kellega on julgust olla mina ise ning tore on, et selliseid inimesi on. Aga tegelikult on see väga raske, sest see julgus on kiire kaduma, kui võib-olla ise saad teisest valesti aru ning tundub, et teine tunneb ennast sinu pärast halvasti. Et asi oleks väga minulik, siis ma ka lõpetan selle minu väga tavalise fraasiga, võiks juba öelda, et see on parasiit ütlus vist: MA EI TEA... mida uskuda, mida mitte; mida teha, mida mitte; mida öelda, mida mitte; kuhu minna, kuhu mitte; mida mõelda, mida mitte; mida tahta, mida mitte; mis on õige, mis mitte...

Eks ma lähen nüüd oma segadust külvama... Ma usun ja usaldan kohati teisi rohkem, kui ennast!?

Ma olen erinevatelt inimestelt juba "vihjeid" saanud, et ma pole ammu midagi kirjutanud. Asi on lihtsalt selles, et mul on olnud palju tegemist ning järjest enam peab mõtlema teemade üle ja kuidas ennast väljendada. Hetkel ma mõtlen, kas ma jään ikka oma inimeste vahelise suhete teema juurde, millest võib valesti aru saada ja kohati väga keeruline, kuigi minu arust väga põnev või siis kirjutan näiteks muusikast jms. Muidugi on võimalik ka mõlemat kombineerida, aga siis jälle, palju mul aega on seda teha.

Aga räägime siiski seekord suhetest. Üks väga huvitav mõte, millele ma tulin või järeldus milleni ma jõudsin on see, et abielu tõotused on tegelikult mõeldud hea pärast. See, mida ma arvan abieludest ei ole hetkel oluline, kuna ma leian, et iseenesest peaksid kõik inimesed, kes paarisuhtesse astuvad üksteisele lubaduse andma, aga seda mitte selle formaaluse või mis iganes pärast, vaid selleks, et tõesti ollakse üksteisele toeks nii heas, kui halvas ning kui mingi mure on, siis võib teise poole alati pöörduda, ilma, et peaks kartma. Kui nii mõelda, siis vanasti oli nende abielutõotustega nii, et võib-olla pruut ja peigmees nägid teineteist esimest korda altari ees, aga tänapäeval see asi nii ei käi ning ma loodan, et see on ikka hea. Nii, et kui see tõotus on tõesti südamest mõeldud, siis peaks kõik hästi minema. Aga võib-olla näen ma seda maailma ning inimesi liiga heast küljest ainult? Ma võin küll olla väga naiivne, aga siiski kordan ma seda vist juba ma ei tea mitmendat korda, et inimesed on tegelikult head.

Päris huvitav on ka see, et tegelikult ei ole väga palju inimesi, kes julgeksid otse öelda, mida nad teisest arvavad, ega ma ise ka tegelikult ei julge paljudele või noh enamusele öelda. Seda lihtsalt sellepärast, kuna ma kardan, et inimesed ei saa selle tõega (ehk siis minu poolse) hakkama. Kuigi tegelikult ma ei tunnegi palju inimesi, keda ma tean piisavalt, et seda öelda. Mina ise arvan, et aeg ajalt võiks mõni inimene küll mulle öelda, et sa võiksid enda juures seda ja seda muuta, kuigi see võib mulle alguses väga negatiivsene tunduda, siis kui see peaks tõsi olema suudan ma ka sellest ennast analüüsides aru saada. Ning sellel on kindlasti vahe, kas inimene teeb seda sellepärast, et ta soovib lihtsalt aidata teist või et ta soovib inimest muuta enda ideaali sarnaseks.

Neid teemasid võiks veel lahata, aga siiski aeg on magama minna, raske on väsinuna kõiki detaile kohe näha. Eks ma üritan magama jäädes mõelda, kas saaks siia veel midagi lisada või järsku mõtlen, et peaks selle hetkel üldse välja jätma :)

Vastuseks üleeelmisele postitusele sain sellise pildi:

Selle puhul ütleksin minagi seda sama, mida mulle öeldi, et võtke seda huumoriga. Samas on ka selge, et selle saatjaks oli meessoost isik. Ei hakka sellest täpsemalt rääkima, sest nagu öeldakse pilt ütleb 1000 sõna vms ning igaüks võib sellest vastavalt oma arvamusest aru saada.

Täna tuli mitu korda erinevate inimestega teemaks otsustusvõimetusest. Olles täiesti otsustusvõimetu inimene, siis ma üritan selgitada miks see nii on või noh, üritan ka ise aru saada. Osad inimesed ütlevad ja ütleksid minu puhul, et see tuleb minu tähtkujust, aga mina selles tõde ei leia. See võib küll seotud olla sellega, kuna juba noorena öeldi mulle, et ma ei suuda otsustada ning ma olen kaalud mis kaalud. Ma arvan, et see võib olla mõjutanud mind palju, kuid siiski viimasel ajal olen ka teadlikult, kui nii saab öelda, olnud otsustusvõimetu, kuna ma leian, et ei saa pettuda milleski, kui sa pole seda planeerinud. Kui midagi on planeeritud, siis üldiselt inimene mõtleb kõik läbi päris detailselt, kuidas see asi võiks olla ning kui asi kätte jõuab ning see pole täpselt selline nagu mõeldud, siis on see pettumus.

Üks hea põhjus veel mis ma leian, miks mulle minu otsustusvõimetus meeldib on see, et kui on vaja otsustada, kuhu minna, siis teine inimene valib, kuhu tema tahab minna, sest üldiselt pole vahet kuhu sa lähed vaid seltskond on oluline. Kui sa veedad aega toreda inimesega, siis pole tegelikult oluline, kus sa oled, kuna selle inimese seltsis aeg lendab ning sa ei pööragi keskkonnale nii palju tähelepanu.

Jutu käigus toodi ka välja selline mõte, et plaanide tegemine on märk otsustusvõimetusest. Mina ei teegi üldiselt plaane, aga siiski ei suuda ma otsustada. Ma saan aru küll, et mõnel inimesel on kõik täpselt vaja kirja panna, mida ta teeb ja kuhu ta läheb, kuna sel juhul ta ei pea otsustama, sellel hetkel kui vaja, mida ta tegema peab, kuna kõik on juba kirjas. Aga sellisel juhul pole võimalik jälle teha asju, mis tekivad asjade käigus ning tulevad ootamatult. Aga siiski võib-olla peaks tegema plaane, kuid ei peaks sellest kinni pidama ning juhul kui midagi huvitavat ei tulegi ette, siis vaatad plaanist järgi, mida järgmisena teha. Võib-olla on mul sellest vale arusaam siiani olnud ning peaks tõesti hakkama plaane tegema...

Hästi naljakas on minu arust see kuidas inimesed arutavad kellegi kolmanda inimesega kahe inimese vahelisest suhtest, ilma et too asjast midagi täpselt teaks. Iseenesest võib mõelda küll, et saab võib-olla erapooletut arvamust ning soovitusi, siiski üldiselt kipub olema see kolmas inimene selle lähedane, kelle käest küsitakse ning ta üritab pigem mitte teisele haiget teha ning rohkem kalduma arvamuse poole, mida ta arvab olevat parem, kuigi reaalsus võib olla täiesti teine. Rääkimata veel sellest, et keegi ei tea täpselt, kuidas keegi tunneb, kui just pole temalt otse küsinud.

Üks huvitav asi siia juurde ka sellest, et võib juhtuda, et seltskonnas räägib keegi ühe inimese kohta midagi, mida ta on kellegi käest kuulnud, aga ise tegelikult ei tea seda täpselt. See informatsioon võib panna kedagi, kes selle inimesega alles tutvunud või tegelikult ka veel mitte tutvunud, täiesti valesti aru saama sellest räägitavast inimesest, võides ära rikkuda kõige, mis oleks võinud olla, kuna üldiselt sellised inimesed ka ei küsi üksteise käest, kas see ka vastab tõele. Aga sellisel juhul kas peaks, sest juhul kui täiesti tundmatu inimene hakkab isiklikke küsimusi esitama võib inimese täitsa ära ehmatada!?

Rääkides suhetest, siis ei saa üle ega ümber ka armastusest. Tihti peale inimesed mõistavad selle all ainult seda kitsast osa, mis üldiselt tekib mehe ja naise vahel, aga tegelikult armastada saab kõiki, ema, isa, õde, venda, sõpra, tuttavat ning isegi kedagi, keda sa ei tea. Miks inimesed räägivad armastusest nii palju ma arvan on see, et inimesed ei tee vahet armastusel ja armumisel. Armastus on väga keeruline mõiste ning rääkides sellest mehe ja naise vahelisest armastusest, mis tuleb tavaliselt ka esimese asjana meelde, siis ma hetkel ei hakkagi sellest täpselt seletama, vaid räägin ühe loo Scott Peck'i raamatust "Road Less Traveled". Tema kirjutas, et armastus on nagu baaslaager mägironimisel. See peaks olema see koht, kuhu sa saad alati tagasi tulla, kui vaja teades, et seal ootab sind abi, mõistmine ja ettevalmistus uueks vallutuseks. Aga see ronimine ise tuleb teha igal inimesel ise, see on see individuaalne areng ning saavutamine elus. Ning vallutades selle mäe on võimalik tõusta uuele tasemele, nii elus, kui ka suhtes. Kui ma õieti mäletan, siis sama autor ütles ka seda, et armastus peaks olema teise inimese aitamine uuele tasemele vms.

Kohati ma mõtlen, et inimesed üritavad elada nagu muinasjutus, arvates, et kõigil lugudel on "happily ever after" nagu lugu lõppekski seal, aga elu ei lõppe ju niimoodi. Tavaliselt sellel hetkel, kui peaks olema see "happily ever after" inimesed leiavad, et kõik ei olegi alati nii lihte ja arvavad, et on valitud vale inimene. Aga tegelikult ei ole paljud valmis suhte nimel vaeva nägema ja tööd tegema ning teinekord väga rumalaid küsimusi küsima, teise inimesega asju selgeks rääkima. Niisiis polegi ka ime, miks mõned inimesed käivad suhtest suhtesse.

Aga vaat kes räägib eksju, pole omastkäest midagi ette näidata - rumal olen... peaks vait jääma ning elu veidi elama, ennem kui targutama hakata...

"It’s possible to love someone
And not treat them in the way that you want"
Dub FX

"The greatest mistake you can make in life is to be continually fearing you will make one"
Orkut :)

Tundub, et ma ei ole unega sina sõber viimasel ajal ning 6-7 või isegi vähem tundi magamist tundub normaalsena. Praegu olen sellises vanuses, kus minu organism on arvatavasti kõige tugevam, aga siiski on sellel ju omad piirid. Hetkel ongi situatsioon, kui öösel sai vanade kooliõdede, -vendadega „pidu pandud“, hommikul vara üles ning nüüd kui on aega ei tule und. Aga see selleks.

Lugesin jälle edasi seda Fukuyama raamatut „Suur vapustus“ ning see tekitab päris tugevat emotsiooni. Peamiselt tekitab see viha ja arusaamatust ühiskonna ning selle liikmete vastu. Kuna ma üritan sellest vihast lahti saada, siis ma üritan ka sellel teemal veidi siin arutleda. Kõige lollim on see, et inimesed ei saa aru, kui oluline on perekond ning kui suurt mõju avaldavad täiskasvanud lastele.

Ma kirjutaks siia ühe lõigu sellest raamatust, mille ma ka endale kirja panin: „Ma oletan, et palju lugejad tunnevad isiklikult lapsi, kes on üle elanud vanemate lahutuse või muud ebasoodsad kodused sündmused, kuid on mõningase hingelise segaduse järel „omadega toime tulnud“ ja kasvanud vaimselt terveteks inimesteks. Paljud ajaloo suurkujud on kasvanud lapsehoidjate või koduõpetajate käe all või pärinenud iseäralikest ja pealtnäha tervetest kodudest. Õpetaja, hea kooli ja õigete sõprade olemasolu korral aga osutvad need kodused tingimused sageli ületatavaks tõkkeks ja võivad edaspidi isiksuse kujunemisele isegi positiivselt kaasa aidata.“

Scott Peck oma raamatus „Road less travelled“ kirjutab ka sellest, et ideaalset lapsepõlve pole arvatavasti kellelgi olnud. Siiski mõned inimesed, kes on üles kasvanud üldises arvamuses ebanormaalsetes tingimustes elavad hetkel normaalset ning tervet elu. Aga teised, kes on kasvanud nö heades tingimustes on halvale teele sattunud ning ühiskonnale rohkem koormaks, kui kasuks. Lapsepõlvest ning perekonnast sõltub paljugi teiste inimeste usaldamine, kuritegevlikud kalduvused, oma perekondlikud väärtused jne. Kas tõesti on nii raske teise inimesega koos elada, teda armastada ning oma laste eest hoolitseda ja neile tähelepanu pöörata? Ma ei tea, ma ei saa sellest aru, aga võib-olla ei saa ma sellest aru, kuna ma pole ise kunagi sellises situatsioonis olnud, ma mõtlen, et ma pole ise veel peret loonud. Aga siiski ma arvan, et mul on piisavalt enesedistsipliini, et vajadusel igasugustest probleemidest välja tulla ning mõtlen piisavalt ka teistele ja oma lastele soovin kindlasti paremat elu kui mul, miks siis teistel ei võiks olla!?

Üks asi, millest ma räägiksin veel oleks sugude võrdõiguslikkus. Kuigi meie ühiskonnas on see kõvasti muutunud võrreldes eelmise sajandiga leian, et see võiks ikkagi parem olla. Arvestades sellega, et naised teenivad ikkagi üldiselt vähem, kui mehed ning neil on raskem saada kohti headel positsioonidel, siis ei saa me hetkel veel võrdsusest rääkida. Me võiksime ka siinsamas rääkida rassismist, mis on kohati sarnaste probleemidega, aga ma ei tee seda, kuna minu enda jaoks rahvus ja nahavärv ei määra midagi ning süvenedes sellesse teemasse, siis võingi hakata leidma erinevusi jms. Sama võiks ka sugude võrgõiguslikkuse kohta öelda. Aga minu arust naiste ja meeste erinevusest ei saa üle ega ümber tegelikult, kuna üldise ühiskonna malli järgi on normaalseks paariks mees ja naine ning mõlemad osapooled on tavaliselt vajalikud perekonna loomiseks, mille tõttu eristatakse ka sugusid. Ütleme nii, et see on see, mida inimesed reeglina mõtlevad, kuigi me elame ajastul, kus inimestel on palju vabadusi ning on võimalik luua pere kahel samast soost isikul. Võib öelda küll, et ainult kahe erineva soo vaheline paarisuhe on iganenud arvamus, siiski enda puhul ma ei näe teist võimalust ning minu partner peaks olema naissoost.

Aga siiski miks peaks olema ühel sugupoolel rohkem õigusi, kui teisel? Ei peakski ning siin seisnebki kogu probleem. Tänapäevase ühiskonna arvamuse järgi, ikka veel, on see, et naine peaks kodus olema, lapsi kasvatama, koristama, süüa tegema ning tegema kõike, mis mees ütleb. Naisi vaadeldakse ka kui seksuaalobjekte, kellel ei ole oma arvamust ja pole üldse võimeline mõttetegevuseks. Rumalus tegelikut, see kui ühiskonnas vaadatakse staatust ka selle järgi, mitu naist mehel on jne, siis on ju ometi selles midagi valesti, kuna naine pole ometigi ju objekt, mida saaks omastada. Siiski peavad paljud mehed ning ka naised seda normaalseks ja kasutavad seda ära.



Mis müüb maailmas kõige enam, see on seks. Vaadates linnas ringi, erinevaid reklaame, siis vahib tavaliselt neilt vastu üks pool paljas neidis, kes on üles mukitud ning ennast haigeks näljutanud, kuigi tegelikkuses võib see sama neidis olla mittemidagi ütlev ja oma arvamuseta tibi. Sama on ka kõigi klubide jms, kuhu enamus mehi lähevad naisi „tsekkima“ ja „sebima“ ning see kes suudab naise koju viia on tegija. Neid näiteid võib veel tuua, aga tegelikult ei ole probleemis süüdi ainult mehed vaid ka paljud naised kasutavad seda ära. See on väga tavaline ju, kui ühel 70 aastasel rikkal mehel on 20 aastane tibi naiseks, ma ei ütle, et nende vahel ei võiks olla tõelist armastust, siiski üldjuhul on selle taga muud põhjused. Selle kohta võib pikalt laialt arutleda, aga lahenduse leimine on hoopis keerulisem.

Ma olen sattunud lugema paar korda feminismist, kus tuuakse põhjendusi klasside erinevusest, naiste võimest lapsi sünnitada, nõrgem sugupool jne, aga nagu tavaliselt see on, siis lahendust pole tegelikult välja mõeldud. Ega minagi ei suuda seda teha, ma siiski arvan, et mehed ja naised on erinevad nii füsioloogiliselt, kui ka vaimselt, aga seda ei peaks võtma negatiivsena vaid nii, et mehed ja naised täiendavad üksteist. Ning see, kui mingi ettevõte koosneb ainult meestest on halb nii sellele samale ettevõttele, sest isegi, kui me ei taha seda tunnistada, siis naised leiavad teinekord mõnele probleemile hoopis parema lahenduse kui mehed ja vastupidi. Sellest võib palju arutleda, aga ma arvan, et palju on juba kuskil ära öeldud ning hetkel ma avaldan lihtsalt oma arvamust.

Siiski tahan öelda, et ma pooldan feministe ning saan neist aru, kuigi ma vaataks kohati nende arvamusi ka kriitilisema pilguga, kuna üldiselt teevad oma suu lahti tuntumad ja jõukamad naised ning tihti jääb ülejäänute arvamus kuulmata.

Meest ja naiste erinevuse kohta olen ka leidnud paar huvitavat raamatut. John Gray „Men are from Mars, Women are from Venus“ ja Allan ning Barbara Pease „Why Men Don't Listen & Women Can't Read Maps“. Viimast ma lugesin paar aastat või enam tagasi ning ei oska hetkel selle kohta täpsemalt rääkida, aga sellele esimesele sattusin alles suvel peale ning vähemalt oma seisukohast leidsin seal olevat ka tõtt ning näited olid päris head.


"Sometimes I wonder if men and women really suit each other. Perhaps they should just live next door and just visit now and then."
Katharine Hepburn

"Enjoy life. There's plenty of time to be dead."
Hans Christian Andersen

"A learned man is an idler who kills time with study. Beware of his false knowledge: it is more dangerous than ignorance."
George Bernard Shaw

“Believe nothing, no matter where you read it or who has said it, not even if I have said it, unless it agrees with your own reason and your own common sense.”
Buddha

"Fall down seven times, get up eight."
Japanese Proverb’

“Always make new mistakes”
Esther Dyson

"He who waits for a chance may wait for a long time."
Nigerian Proverb

"It takes no more time to see the good side of life than to see the bad."
Jimmy Buffett

"Even in literature and art, no man who bothers about originality will ever be original: whereas if you simply try to tell the truth (without caring twopence how often it has been told before) you will, nine times out of ten, become original without ever having noticed it."
C. S. Lewis

Olen juba paar korda kirjutanud jutu valmis, ülesse pannud ning siis hakanud mõtlema, et midagi on valest ja siis selle maha võtnud. Mis siis valesti on?

Tunnen, et ma ei tea sellest asjast piisavalt, see ei tähenda, et ma tean palju kõigest, millest ma räägin, vaid ma ei tea vastavast teemast piisavalt, et ma suudaks oma arvamust piisavalt hästi avaldada. Näiteks kirjutasin eile keskkonna teemast pika jutu ning hiljem hakkasin mõtlema, et kuigi olen sellega palju kokku puutunud, siiski ei tea ma ikka veel piisavalt hästi, kuidas ma ise saaksin olla keskkonna säästlik. Kõigest vee ja energia säästmisest, prügi sorteerimisest, taaskasutamisest jne olen kuulnud ning tean, aga kindlasti ei ole see kõik mida me teha saame.

Või nagu ma juba kirjutasin, kui kurtsin oma muret, et aega ei ole. Ma ei taha see negatiivne inimene olla, kellel kõik on halvasti jne. Väga raske on selliste inimestega suhelda, kes ainult negatiivset näevad. Tegelt, ega ma üldiselt ka väga ingel ei ole ning arutan isegi, mis meil ühiskonnas valesti on jne. Aga kui võtta, siis asjad muutuvad tegelikult vaikselt paremuse poole. Rahvas hakkab aru saama, et kõik on inimesed ning kõigil on õigus omale arvamusele ja inimesed võivad olla teistsugused. Enam ei ole, et kõik laheda inimesed, kellel on huvitav mõtlemine ja toredad ideed peavad kuskile ära põgenema. Siiski paljud teevad seda, aga muutus on toimumas. Võib-olla on asi selles, et ma polegi kunagi silmi lahti teinud ning näinud kõiki toredaid inimesi ning ise vanemaks saades muutuvad ka inimesed ümberringi tolerantsemaks ja elukogenumaks. Tegelikult ka ühiskonnas näen muutusi, aga võib-olla oli ka sellega nii, et ma ei osanud ennem tähele panna selliseid asju. Tore on näha, et inimesed muutuvad abivalmimaks, sõbralikumaks ning tekib organisatsioone, mis pööravad tähelepanu keskkonnale, koostööle, abistamisele jne.

Nagu see video ütleb, elame me eksponentsiaalsel ajal ning nüüd on aeg otsustada, mille suunas me liikuma hakkame, kas raske töö ning keskkonna säästlikuse poole või kõige selle mugava poole elus, mis lõpuks viib meid hukule (seda muidugi kõige ekstreemsemal variandi).

Tegelikult ma ei usu, et maailm otsa saab, pigem arvan, et maailm võib lihtsalt võtta ette ja muutuda, ilma meiega arvestamata. Kuidas see ütlus on, et igale jõule on vastupidine jõud vms ning sa võid kedagi togida ainult seni, kuni teisel kopa ette viskab. Algus muutusteks on juba tehtud, jätkame siis ning aitame teisi ning sellega ka ennast...

Kirjutan siia kiiresti mis mul meeles mõlgub hetkel, enne, kui ma trenni jooksen.
Hakkasin mõtlema, millest tuleb ikka see, et inimesed ei tea, ega saa aru näiteks sellest, miks on vajalik tervislikult toituda ning trenni teha. Jõudsin sellisele järeldusele, et järjest enam inimesed spetsaialiseeruvad kitsamalt mingile alale ja selle käigus nad kaotavad üldpildi kõigist olulistest asjadest. Kuigi ma ise kurdan ning ka paljud teised, et koolis õpetatakse liiga laialt asju.

Kuni gümnaasiumi lõpuni õpime me tõesti väga laialt asju, aga tegelikult sellest ei ole midagi halba, või siis see, et me õpime asju, mida meil elus edaspidi üldse vaja ei läheks. Selle saaks jälle lahendada sellega, et noored saavad ise valida aineid, mida nad õppida soovivad. Kuigi sellest tekib järgmine probleem, et inimesed on laisad nagu ikka ja paljud valiksid kõige lihtsamad ained koolis. Selle mõttega ma hetkel edasi ei lähe, kuna aega pole palju.

Aga ka ülikoolis on palju aineid, mida edaspidi ei pruugi üldse vaja minna ning kool ise nimetab neid üldisteks aineteks. Tihti peale ei ole need ained väga üldised, pigem keskenduvad ühele kindlale asjale, mis tähendab, et see aine on juba piiritletud. Kõigi asjadega on võimalik väga, väga sügavuti minna tegelikult, aga kust läheb piir, mis on üldine, mis mitte.

Inimesel ei ole tõesti võimalik kõike kõigest teada, aga siiski oma elu puudutavates asjades nagu toitumine, liikumine, suhtlemine, keskkond (võib-olla leiab veel midagi!?) peaksid inimesed ikkagi teadma ühtteist. See on ju väga oluline, kuidas terve olla, paljud inimesed ei oska teistega suhelda, see on õpitav tegelikult, suur osa inimestest on mingitest keskkonna probleemidest kuulnud, aga ei tea kuidas nende elu kõike mõjutab. Üks asi mis võib natuke naljakas tunduda, aga tegelikult väga oluline on mõtlemine, nagu ka üldiselt kõigi eelnevatega ei õpetata seda üldse koolis. Miks?

Nüüd otsustan ma võtta selle kirjutamisega rahulikumalt. Mul on mõtteid palju, aga ma pingutan selle asjaga üle. Ei tohiks, kuna ometi ei pea ma midagi kellelegi tõestama, ega kellelegi mingit muljet avaldama, sest peamine põhjus miks ma kirjutan on ikkagi enda pärast, kuna nii saan oma mõtted kuhugi kirja ning jõuan teinekord ise ka huvitavate järeldusteni. Muidugi on kunagi ka huvitav vaadata, mida ma mõlnud olen. Ning miks keegi peaks seda peale minu lugema? Seda peaks küll kellegi teise käest küsima, aga ma ise loodan, et see paneb inimesi kriitiliselt mõtlema ning võib-olla annab asjadest teistsuguse vaatenurga, kui harjunud.

Esitaks siin ka kohe ühe huvitava küsimuse: mis vahet on liiga palju mõtlemisel ning üle mõtlemisel ja mis sarnast? Liiga palju mõtlemist peaks vist tähendama seda, et inimene mõtleb liiga tihti ja mõttetutest, (muidugi inimene on mõtlev olend ning see eristab meid loomadest, mis küll ei tähenda, et loomad ei mõtle - või äkki nad mõtlevad just kõrgemal tasemel kui meie, kes teab, aga nad ei tee selliseid asju nagu inimesed) võib-olla ka paljudest asjadest. Üle mõtlemine on pigem mingi asja või situatsiooni läbi ja lõhki läbi mõtlemine, koos kui-de jms-ga. Tihti nii kaugele, et tekivad vale ettekujutused ning asjad, milles polnud mingit probleemi võivad selleks muutuda. Sellest tekib ka küsimus, et kas see võib-olla halb. Üle mõtlemine on tihti halb, selleasemel, et näiteks kellegilt küsida, kuidas asi tegelikult on, siis mõeldakse igasuguseid võimalusi välja ning tehakse oma elu raskemaks. Aga liiga palju mõtlemine? Võib olla siia negatiivsena läheks see, et inimene ainult mõtleb ja tegutsemiseni ei jõuagi.

Üks inimene on mulle paar korda öelnud, et ma mõtlen asju üle. Aga see millest ma rääkinud olen ei ole mulle probleeme tekitanud, aga siiski kas ma olen sellest asjast üle mõelnud. Kui selle järgi võtta, et liiga palju mõtlemine on paljudest erinevatest asjadest ning üle mõtlemine ühest, siis küll, aga võib-olla lähengi näiteks ühiskondlikesse probleemidesse liiga sügavuti, kas see võib negatiivseid tagajärgi tuua mulle või teistele (välja arvatud, et ma käin teistele lihtsalt pinda või nad ei saa aru).

Ka täna üks inimene ütles mulle, et see on väga "deep" teema. Jutt käis sellest, kuidas inimene teab, kas ta kasutab oma aega õigesti. Muidugi on see küsimus väga subjektiivne ning loogiliseks vastuseks oleks, et see sõltub inimesest endast, mis talle tundub õige. On ka selliseid situatsioone, kus inimene kohe ei saagi aru, et see toob talle kunagi kasu või ei saagi ta sellest kunagi aru, aga kuidagi see tema elu positiivselt mõjutab (alateadvuses vms, "you name it"). Selle peale saingi vastuseks, et see on liiga "deep".

Aga võib-olla ma mõtlengi liiga palju ja üle. Sellepärast võtangi vaiksemalt ning üritan mediteerimisega tegeleda. Mediteerimine on selline tore asi, et sa ei mõtlegi enam millesti ning ei saagi tekkida probleeme liiga palju, ega üle mõtlemisega. Paar päeva tagasi olin väga närviline, ei tea miks, kõik asjad jooksid kokku ning palju asju teha ja mõelda. Siis ennem magama minekut mediteerisin tunnikese ning järgmine päev oli juba väga hea olla.

Kuna ma olen palju inimeste vahelistest suhetest kirjutanud vist, siis jätaks hetkeks selle teema. Kuigi see on väga huvitav teema ning ma naudin sellest mõtlemist. Ma võin sellest asjast kirjutada küll, siiski ei oska ma öelda, kas see kõik on õige (tegelt ei suuda ma seda millegi kohta öelda). Olen palju lugenud selle kohta ning mõndagi tean omastkäest, siiski ei suuda ma paljut kohe tõestada. Järgmine kahtlus tekib suhete kvaliteedis, millele ma baseerun sellest rääkides. See on ka selline kahtlane mõiste, aga sellest sõltub palju. Kes oskab suhte kvaliteeti määrata, ei oska öelda, aga siiski on vahe, kas räägivad omavahel kas kaks inimest kes usaldavad üksteist või inimesed, kes ei usalda ning on pinnapealsed. Enda kohta saab objektiivset infot ennast jälgides, aga mitte teise.

Inimesed üritavad asjades loogikat otsida ning kõike põhjendada, võib-olla peaks mõnikord midagi lihtsalt uskuma ning kuulama oma sisetunnet.

Aga aitab juba sellest eks :) Ärme ajame asja veel enam segasemaks (kui see võimalik on üldse :P). Tänane oli tegelikult väga oluline, kuna see tõi mind taas rohkem kahe jalaga maapeale. Selleks on olemas sellised toredad inimesed nagu sõbrad, tuttavad ja teinekord ka võõrad.

"No man is so foolish but he may sometimes give another good counsel, and no man so wise that he may not easily err if he takes no other counsel than his own. He that is taught only by himself has a fool for a master." Hunter S. Thompson

Täna tuli ka teemaks inimeste tervis ning toitumine. Üllatusena tuli mulle fakt, et Eesti noored muutuvad ülekaaluliseks. Siiani pole ma probleemi näinud, kuna üldiselt minu vanused/generatsiooni rahvas on normaal kaalus. Ma küll, ei saa öelda, et kõik söövad õigesti ning teevad sporti, siiski kuidagi nad suudavad asja kontrolli all hoida. Õppides seda asja ning olles just kirjutanud referaadi tervisliku toitumise kohta, siis üldisest vaatevinklist inimesed pingutavad üle magusatega ning üks asi sellega seoses on ka energia jookide ülemäärane tarbimine noorte seas.

Eestis ma pole seda nii hullult tähele pannud, kui seda oli Soomes. Seal mingi poole tunni jooksul kõik noored praktiliselt, kes poest välja tulid jõid mingisugust energia jooki. Kuskil pidid energia joogid olema keelatud kuni 18.eluaastani ning inimene, kes sellest rääkis arvas, et nii võiks ka Eestis olla. Ma küll, ei kujuta, ette kuidas saaks sellist asja meil keelata, aga mõte on hea. Ma ise olen ka suur energia jookide jooja, juues ikka ühe või kaks purki "Red Bull"i päevas. Tagantjärele mõeldes, siis ma peaks seda juba sõltuvuseks. Ning mina olin täiskasvanud sellel ajal juba, mõelda, mis noorte puhul toimub. Arvestame ka seda, kui palju noori suitsetavad hetkel, see on päris jube tegelikult.

Üheks probleemiks võivad ka olla rasvad, aga see on minu arust pigem see vanemate inimeste harjumus, et toit peaks ikka rammus olema, noored pigem pelgavad rasvu. Kui tõesti inimesed tarbivad liiga palju rasvu, siis see on ka seotud sellega, et tänapäeva inimesed tarbivad liiga palju liha. Liha on oluline valkude allikas, aga siiski peaks oma päevase valgu vajaduse kätte saama pigem piimast ning mida suurem on piima rasvaprotsent, seda enam omastab organism sealt kaltsiumi.

Kõik on omavahel seotud. Linna peal ringi käies on minu rõõmuks üles pandud reklaamid, et inimesed hakkaksid rohkem tarbima puu- ja juurvilju. Kuigi ma ise pole ka väga ingel selle kohapealt, aga eks ma üritan ennast harjutada. Inimestele tuntud (loodetavasti) toidupüramiidis on kõige olulisemad teraviljad, siis puu-ja juurviljad, seejärel liha, muna ning piim jne. Aga Harvardi teadlased on uurinud, et võib-olla peaks olema puu- ja juurviljad teraviljaga sama olulised. Siiski panen nüüd tähele, et neil on ka sinna ära märgitud eraldi vitamiinid ning alkohol (mis on küll "optional"), millega ma väga ei nõustu tegelikult.

Aga siiski kõige olulisem minu arust on ikka see, et inimesed võtavad oma vormi, heaolu, välimuse jne heaks ette midagi ning liigutaks ennast. Ei saa ju lootma jääda, et lihtsalt istudes sul muskel kasvab või kaal langeb, see on täielik rumalus.

Ma arvan, et kui keegi tuleks ja küsiks minu käest talle sobivat päeva menüüd, siis ma teeksin selle hea meelega. Kuigi ma alles õpin seda, siiski tean ma sellest juba nii mõndagi. Peangi varsti tegema kodutööks 3 eritoitumise menüüd (laktoosi talumatus, taimetoitlus ja tsöliaakia) ning ei ütle ära väiksest harjutamisest, eriti kui saan kellelegi head teha. Võin ka aidata treeningkavadega, tean sellest piisavalt, et saaks millegi kokku panna. Mis tekitab mõtte, et paneks sellise pakkumise Õnnepanka üles... vaatab seda asja...

Siin Harvardi toidupüramiid:

Alustasin eile tegelikult juba kirjutamist ning sain midagi valmis ka, siis tuli väsimus peale ning otsustasin magama minna. Üritasin ka mediteerida veel, aga ei jõudnud väga ning mind hakkas häirima, mis ma kirjutasin. Miks? Sellepärast, et ma olin negatiivne, kurtsin oma muret, et mul aega ei ole, kuigi ise olen tegelikult rumal ja ei oska oma aega kasutada piisavalt hästi ometigi on kõigi inimeste päev 24h pikk. Tundusin ka endale veidi liiga ülbe, aga ei hakka sellest siin pikemalt rääkima, kuna ma ei suuda ennast piisavalt hästi sellel teemal väljendada ning ega see väga olulne ka ei ole.

Olen paljudele inimestele juba sellest rääkinud (mul on tunne, et ma kordan ennast liiga palju), et paljud inimeste vahelised probleemid tekivad üksteisest mitte arusaamise tõttu või teine variant, et ei suudeta usaldada teist inimest piisavalt ning talle rääkida asjadest nii nagu on. Esimese variandi puhul inimene üritab küll selgeks teha mida vaja teha jne, aga teine inimene ei saa sellest aru. Kui selline asi juhtub, kelles siis asi on? Tavaliselt saab see inimene pähe, kes teisest aru ei saanud. Muidugi on lihtne talle öelda, et sa oled loll ning oleks võinud küsimusi esitada, aga esimene pool ei saa tavaliselt aru, et ta pole teise inimesega ühel lainel. Treener viimases trennis ütles, et mägi ei tule muhhamedi juurde vaid muhhamed läheb mäe juurde. See kehtib paljudes asjades nii. Selleks, et keegi sinust aru saaks peaksid tulema teise inimesega samale tasandile. Kui sa räägid väga teaduslikku ja tarka juttu, siis teine ei pruugi üldse mõista teatud mõisteid, mida kasutad ning ongi kohe probleem olemas. Samuti asjad, mis ma siin kirjutan võivad olla erinevalt arusaadavad, aga ma luban, et ma tegelikult ei mõtle millegiga midagi halba.

Rääkides sellest teisest variandist, et inimesed ei suuda üksteist usaldada. See on muutumas järjest suuremaks probleemiks meie ühiskonnas. Kuidas saabki, kui inimesed seisavad ainult enda eest, ega mõtle kellelegi teisele. Lugedes Fukuyama raamatut "Suur vapustus" saab sellest täpsema pildi. Ei hakka seda raamatut siia ümber kirjutama, aga siiski mõne sõnaga võin rääkida millest see räägib. Raamat ise on väga... raske, on vist sõna. Pole ka veel üle poole läbi suutnud lugeda, aga üritan leida selle aja ning jõu. Fukuyama üritab leida põhjuseid sellele, miks meie ühiskondlikud väärtused langevad st. miks inimesed üksteisega nii palju läbi ei käi (ei osale kodanike organisatsioonides), miks vallassündimus, üksikud vanemad, lahutumus, kuritegevus jne kasvab. See kõik on seotud usaldamisega. Võib-olla olen ma tõesti liiga naiinve ja usun kõike ning kõiki, olen selle eest oma elus mitu korda karistada saanud, aga ma ei anna alla, ma usun, et inimesed on head. Kuigi mul on raskusi usaldada inimesi oma murede, ideede jms, kuna kardan, et mind naerdakse välja ning öeldakse, et ma olen rumal on see kõvasti paranenud peale seda, kui ma olen reisinud. Siiski usaldan ma inimesi teistes asjades liiga palju, näiteks mul on raske mõelda, et inimesed on ainult kasu peal väljas.

Mul on palju, palju tegelikult kirjutada, aga hetkel pean minema...

http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/tanavalaps.htm

http://deafnotes.com/ubb/ubbthreads.php?ubb=showflat&Number=105

Mõtte lõigud:

Kõik mis me öelda tahame on tegelikult kellegi poolt juba varem kuidagi ära öeldud, võib-olla küll teisiti, aga siiski. Sellest ka tsiteerimine.

Kas see olen mina või minu üleväsimus mille tõttu ma tunnen just nii nagu ma tunnen ja mõtlen seda mida ma mõtlen.

Arvatakse, et meestel pole emotsioone. Minul küll on, aga võib-olla on asi selles, et ma pole normaalne mees.

Ilma alkoholita ning teiste organismi mõjutavate aineteta on emotsioonid palju, palju tugevamad!? Võib-olla ka sellepärast juuakse ning kasutatakse muid aineid...

Üha enam kinnitust saab fakt, et inimene ei taha muutuda ning hoiab vanast kinni. Vähemalt minu puhul küll. Kuidas saab nii rumal olla, et tunda ennast kurvana sellepärast, et lõhkusid oma kõige paremad kõrvaklapid. Kui mõelda, siis võib nende väärtus tulla sellest, et muusika on see mis mõnel raskel perioodil teeb tuju paremaks või teeb hea tuju veelgi paremaks.

Need kõrvaklapid on ainukesed asjad, mida olen pidanud enda omaks ning on asjadest mulle kõige olulisemad olnud? Huvitav, kas mul oleks halvem tunne, kui mul poleks enam riideid mida selga panna?

Unustasin täna ID-kaardi maha, kui panka läksin, et suurendada interneti ülekande limiiti kuna vaja on õppemaks ära maksta, pettunud olin.

Eile õhtul mõtlesin, kas ma ikka tahan selle õppemaksu ära maksta. Tsiteerin ennast: "ma arvan küll... kogu point on lihtsalt selles, et kool võtab ikka sitaks vaba aega ära... pluss veel raha kah... et kas oleks võimalik seda aega targemalt kasutada... aga siis kui ma hakkan mõtlema kõige peale, miks ma üldse tulin siia, siis tegelt pole midagi hullu... kui ma alguses mõtlesin, et kool saab olema minu jaoks teise järguline, siis viimasel ajal pole see nii olnud... ning ma ei suuda sitta tööd teha, kui ma teen siis tahaks teha korralikult... väike vastuolu..." See oli vastus küsimusele, kas ma otsustan jätkata.

Ma ei tea kes ma olen ja kuhu ma kuulun? Arutelu tekkis selle üle, mis maakonna inimeseks keegi ennast peab. Edasi läks see rahvusesse üle. Olen sündinud Tartus, käisin seal algkoolis. Üles kasvasin Otepää lähedal, lõpetasin seal põhikooli. Läksin gümnaasiumisse Noarootsi. Kolisin Tallinna, et ülikooli minna. Läksin pea aastaks Austraaliasse ning tulin tagasi Tallinna kooli, aga olen viimasel ajal veetnud palju aega Tartus ning see meeldib mulle. Mul ema elab Soomes, isa Belgias. Kes ma olen?

Miks minul on elus hästi läinud ning miks ma pole nö halvale teele läinud, kuigi võimalusi on olnud?

Mõni inimene oskab näha mida saaks teisiti teha. Kui ma leian, et ühiskonnas on midagi puudu, ei mõtle ma sellele, kuidas saaks teisi sellega aidata ja/või ettevõtluses ära kasutada, aga võiks ju.

Tihti ei oska inimesed näha lahendust, kui see ka neil silme all on ning väga loogiline. Selleks on vaja teiste inimeste abi ning nõu.

"No man is so foolish but he may sometimes give another good counsel, and no man so wise that he may not easily err if he takes no other counsel than his own. He that is taught only by himself has a fool for a master." Hunter S. Thompson

Mulle kunagi meeldinud tsitaat Christopher McCandless-ilt "Into the Wild"ist: "I will miss you too, but you are wrong if you think that the joy of life comes principally from the joy of human relationships" hakkab muutuma selleks, mida ka tema lõpuks leidis "Happiness only real when shared".

Kõik inimesed ei ole ühesugused. Kuigi meil on palju enesehävitajaid ja neid, kes ei hooli kellestki, ega millestki on kõigil mingi põhjus, miks nad sellised on. Aga inimest ei saa muuta, kui ta seda ise ei taha, seega peab alustama endast.

Ma leian, et minu arvamus paljust võib väga väär olla, aga ma pole veel paremat midagi leidnud või ma olen lihtsalt nii rumal ning leian, et see ongi üks ja ainus viis kuidas asjast mõelda.

Tahaks kõik ära unustada ning uuesti õppida, sieejärel võrrelda sellega mida ma ennem teadsin.

Üleüldse peaksin oma maailmavaatele kriitilisema pilguga vaatama, mis kunagi võis õige olla võib praeguseks täiesti vale olla.

Kuidas on võimalik, et üks inimene ilma oma teadmata võib teise hulluks ajada, lihtsalt eksisteerides, kuigi ta sooviks ainult head.

Esimest korda inimest nähes saad aru, kas see on inimene, kellega soovid suhelda, kes meeldib sulle või tekitab negatiivsust. Kas see võib olla enda väär arusaam, kuigi inimene võib olla täiesti fantastiline?

Inimene, kes kontrollib oma emotsioone ja südant kontrollib maailma?

Miks inimene endast teinekord nii halvasti arvab ning siis on nii rumal ja ei kuula teisi, kes kiidavad teda? Miks ei võiks inimene ennast armastada, kuna kui ta ennast ei armasta, kuidas saavad teised seda teha?

Miks ma ei võiks magama minna vaid tahan seda kirjutada?

Miks on nii palju mikse ja miks ma küsin nii palju küsimusi?

Asi läheb absurdiks...

Hetkel ei hakka ma midagi uut kirjutama, vaid kirjutan siia Austraalias kirja pandud punktid, mida pean elus oluliseks. Olen teinud mõned parandused ning printisin selle endale ka välja. Tahaks selle kuhugi nii panna, et ma loeksin iga hommikul selle läbi, aga siiani pole seda välja veel mõelnud. Väga raske on neid punkte pidevalt situatsioonides, kus oleks vaja meelde tuletada meenutada ehk siis tegelikult pole ma neile väga palju peale lugemist mõelnud, mis on kahju. Kuigi ma paljudesse neisse punktidesse täie südamega usun, siiski kipuvad need ununema, kui neid tegelikult vaja oleks.

Mõndasid neist punktidest ei ole ka eriti või üldse mitte täitnud. Just neid viimaseid, mida peaks tegema füüsiliselt. Ma võin põhjuseid tuua, et ma ei saa midagi lihtsalt teha, mis võib ka paika pidada, või pole aega või mida iganes, kuid lõppkokkuvõttes võiks ikkagi öelda, et ma olen laisk :(.

Lugedes neid punkte tekib väga võimas tunne ning tahaks kõiki maailma inimesi aidata. Tahaks lihtsalt aidata inimesi nii, et ei peaks ise midagi vastutasuks ootama. Ma olen paarile inimesele sellest mõttest juba rääkinud, aga kahjuks peab tunnistama, et hetkel ei ole selle teostamine võimalik :(. See on küll väga materiaalne abi, aga loodaks, et sellest kujuneks välja üks huvitavaimaid ja lahedaimaid kogemusi. Nimelt tahaks aidata kellegil minna Austraaliasse ning toetada teda selles.

On ka palju muid asju mida teiste abistamisele mõeldes tahaks teha. Võib-olla on keegi kuulnud midagi Õnnepangast. See on väga lahe idee ning inimestele kes sellega tegelevad suur, suur respect. On veel igasuguseid segaseid ideid reisimisega seoses, tahaks käia Põhja-Indias ning Tiibetis munkadega elada ning nende elu tundma õppida, samuti näha kuidas inimesed suudavad täielikus vaesuses olla õnnelikumad kui paljud rikkurid. Mõte on ka läbi Aafrika sõita ning aidata erinevaid heategevus organisatsioone.
Ma ei tea küll miks ma kõike seda kirjutan, kuna mulle ei meeldi lubada asju, mida ma täita ei suuda. Võib-olla sellepärast, et see tekitab kerge kohustuse juba, et peaks need segased ideed ellu viima. Samuti võib-olla leidub keegi, kellel on oma kogemusi sellel alal jagada või keegi tahab minuga ühineda.

Ma leian, et mul on nii palju pakkuda teistele...

Igastahes siin on need punktid:

See millest mõtled, see ka tuleb, ka negatiivsed mõtted saavad teoks.

Ole tänulik selle üle, mis sul on ja ära mõtle asjade üle, mida sul pole.

Tunne kaasa teistele inimestele, mõeldes sellele, et keegi ei taha kannatada.

Suheldes inimestega mõtle sellele, et kõik on inimesed, ära arvesta erinevusi.

Kõigis asjades otsi oma süüd, ära süüdista (ainult) teisi vaid (ka) ennast.

Ära mata ennast oma vigadesse, vaid õpi neist.

Kõik inimesed on sügaval sisimas tegelikud head, puhtad.

Kui muretsed liiga palju mõtle sellele, et teistel inimestel võivad olla sarnased või isegi hullemad probleemid.

Kõik muutub, arvesta sellega, ära ürita mitte muutuda.

Rasketes olukordades ürita situatsiooni vaadata teisest perspektiivist.

Otsi häid külgi oma „vaenlaste“ juurest. Läbi nende me kasvame isiksustena.

Leides oma kannatustele põhjuse, tulemuse, annab see meile motivatsiooni.

Jälgi enda puhul kuidas negatiivne käitumine toob kahju ning positiivne kasu.

Tekida endas veendumust enda negatiivse käitumise muutmiseks, tekita kinnis idee.

Tegutse, tee midagi, et muuta ennast, oma käitumist. Leia entusiasm endas!

Takistuste puhul vaata asju pikast perspektiivist.

Muutused, muutumine on pikk protsess.

Tee vahet ideaalidel ning standarditel.

Kui tekib viha, analüüsi situatsiooni, üldjuhul leiad, et sellel pole tegelikku alust.

Kui probleemil on lahendus, pole mõtet muretsemise peale aega kulutada vaid kontsentreeru lahendusele.

Kui probleemil ei ole lahendust, pole mõtet muretseda, kuna siis sa ei saa midagi nagunii teha.

Tehes mitte meeldivaid asju mõtle miks sa seda teed ja mida sa sellest saad.

Võta iga juhtumit, kogemust jms õppetusena.

Ära varasta teiste energiat, pigem anna seda ära.

Kuula oma instinkte õige tee leidmiseks.

Kõigel on oma põhjus, kõik tuleb kunagi kasuks, nii positiivsed kui negatiivsed kogemused.

Kõik koosneb aatomitest ja energiast.

Iga kord kui reageerid sensatsioonile mõjutab see sinu käitumist, mis on kõigi probleemide alus, kuna maailm reageerib sinu käitumisele.

Hoia oma pea selge, jälgi sensatsioone ja ära reageeri.

Iga päev ütle oma tüdrukule/naisele, et armastad seda, nii et sa seda mõtled seda südamest, isegi kui sa seda hetkel nii ei mõtle.

Tee iga päev üks asi, mille üle sa hirmu tunned.

Iga hommik liiguta ennas, tee väike trenn – kätekõverdused, kõhulihased, jooks.

Ürita iga õhtu ja hommik mediteerida.

Vastupidiselt nagu pealkirjadest võiks arvata kirjutan seekord eesti keeles, aga arvatavasti inglise keelsete lisanditega, sest siiski ma arvan, et on asju, mida on ilusam selles mulle mitte enam nii tundmatus keeles öelda. Võiks siia näite tuua millele olen mõelnud, näiteks on sõna armastus inglise keeles ilusam kui eesti. Tegelikult võib-olla mitte küll nii eraldi, vaid kui võtta ütlus "Ma armastan Sind", siis seda eesti keeles öeldes tundub väga raske ning peab oma keelt väänama :). Aga kui võtta sama lause inglise keeles "I love you" siis see tundub ilusam. Võib-olla olen ma lihtsalt imelik.

Ning sellest ma hakkakski siin blogis kirjutama nagu pealkirja järgi võib arvata. Üritan aru saada, kas mina olen segane või on seda maailm :P. Tegelikult arvan, et see on siin koht kus saaks ennast analüüsida ning maailma probleemide kohta arutada, mis minu silmis on probleemid või mis võiks teisiti olla. Aga miks siin? Sest ma olen väsinud kartmisest ja probleemide eest põgenemisest ning võib-olla on siin ka võimalik saada tagasisidet.

Mul on viimasel ajal palju asju juhtunud tegelikult. Aga see pole asi, millest ma rääkida tahan. Hoopis see, et kõik see mis on juhtunud on mind sellest tasakaalust välja löönud, kus ma olin ennem Eestisse saabumist. Vanad ja uued inimesed tekitavad minus erinevaid emotsioone, üldiselt küll häid, aga siiski tagajärjed ei pruugi sellel olla nii head. Ühtepidi tahaks inimestele kohe välja öelda mida ma arvan ja tunnen, aga kardan sellega inimesi solvata, neile haiget teha ning võimalikest uutest ja toredatest tutvustest ilma jääda. Kuigi ma pean ennast ja oma arvamusi üldiselt suhteliselt tagasihoidlikeks, aga siiski kuidas näiteks öelda inimesele, keda sa just kohtasid, et ta meeldib sulle või siis sa pead teda imelikuks. Mina enda kohapealt tahaks küll teada, aga ei ole inimesi, kes julgeksid välja öelda mida nad arvavad.

Ühel toredal jalutuskäigul ühe fantastilise neiuga, selgus, et ma teinekord võin ma öelda asju, mida naisetele öeldes võib tekitada omale probleeme. Õnneks oli neiu väga mõistev ning ei pahandanud, sest ma loodan, et ta sai aru, et ma ei ütleks talle midagi halvasti. See aga pani mõtlema selle üle, et meie ühiskonnas on teatud käitumismallid, et kuidas üks mees peaks käituma ja mida ütlema. See ei ole küll halb, tavaliselt, kuna ometigi peavad ühiskonnas olema alustalad ning üldised arusaamad, kuidas on viisakas teise inimesega käituda. See, et kellegil lihtsalt nägu täis sõimata või pasunasse panna ei ole lihtsalt aksepteeritav, vähemalt mitte minu maailmas. Siit võib veel sügavamale minna, et kuidas osadel inimestel on meie/minu mõistes väär käitumine normaalne, nagu varastamine, rüüstamine, tapmine jne. Aga ei lasku hetkel inimese ja üldisesse psüholoogiasse sellega.

Arvestame sellega, et minu käitumismallid on üldiselt aksepteeritavad ning ma näitan kõige vastu üles austust. Siia võiks panna minu BJJ treeneri Priidu ütluse"Uskuge minusse, kuna mina usun jumalasse," seega on tema meie jumal :P. Aga nüüd on välja kujunenud ka käitumismallid, mida inimesed ootavad, kuna soovivad oma ideaal maailmas elada ning kui keegi ütleb midagi, mis ei sobi tema maailma, siis ta on nagu kurjategija, kuigi ta lihtsalt väljendas oma arvamus, ilma et oleks seda peale surunud. Siit tulebki, et inimesed ei saa enam olla tema ise vaid peab käituma nii nagu inimesed ootavad ja öelda mida inimesed tahavad kuulda. Ma arvan, et see on ka probleem nii mõneski suhtes, et siis kui kaks inimest kohtusid, pidid nad käituma nii nagu teine ootas ning hiljem lihtsalt ei pea seda vajalikuks, kuna eesmärk on täidetud ning enam pole vaja head muljet jätta ning teise ootustele vastata.

Millegipärast siiski paljud arvavad, et elu on nagu muinasjutt. Nagu Lumivalgekese või Okasroosikese lugu: "And they lived happily ever after". See kõik on võimalik, muidugi, aga selle loo järgi tunduks nagu see ongi kogu lugu. Tegelikkuses tuleb aga edaspidi palju vaeva näha ja tööd teha. Ma lähen siin väga suhete teemasse, siis võtame veidi tagasi. Ma arvan, et ma jõudsin suhete teemasse välja, kuna leian, et meie ühiskonnas on sellega probleeme. Inimesed liiguvad suhtest suhtesse ning ei oskagi olla enam üksinda, õigemini kardavad täiesti üksinda jääda. Aga mina arvan, et inimene ei oska olla suhtes, kui ta pole sellest hirmust üle saanud. Ma siit edasi ei saa tegelikult rääkida, kas see on nii või ei ole, kuna pole oma hirmuga võitlemisest hetkel kaugemale jõudnud.

Ma ei oska seda väga kuhugi mujale panna, aga minu arust on see juba idiootsus, et on välja töötatud süsteem, millega teine pool ära "petta" ning olla nende meelest ideaalne. Üks sõber tõi välja ühe raamatu

Tagasi minnes käitumismallide juurde. Need, kes ei käitu, ega mõtle nii nagu ühiskonnas tavaks peetakse on kohe imelikud ning outsiderid. Tooks kohe paar näidet. Käisime Tartu Tudengipäevade raames ühes loengus, mis pidi rääkima toitumisest, aga tegelikult tuli välja hoopis midagi muud. Kuigi esineja rääkis asjadest, mis on arusaadavad ja loogilised, aga kohati läks tõesti väga ekstreemsustesse, millega mul on raske nõustuda. Aga siiski ma ei säilitasin austuse esineja vastu, ega ei hakanud teda segama. Mingil hetkel me lihtsalt läksime minema. Tegelikult oleks võinud terve loengu huvipärast lõpuni kuulata, aga enam pole midagi teha. Teine näide on ka see, et mul isa tuttav sai kokku kuskil Balil ühe täiesti targa ja toreda inimesega, kes uskus sellesse, et reptiilid vallutavad maad. Minu jaoks on see natukene väär arusaam, kuna ma pole leidnud sellele tõestust, aga siiski ma tean, et selline arvamus on olemas ning ei tee seda maha, kuni ma ei suuda seda 100% tõestada, et see ei ole nii. Minu poolt igasugune respect kõigile tüüpidele, kes julgevad midagi öelda, ainuke asi, mida selles osas silmas peaks midama on ka see, et inimene peaks olema avatud ning vastavaid tõestusi saades võimeline ka oma arvamust muutma.

Aitab küll sellest, keegi nagunii ei viitsi seda läbi lugeda.

Üldiselt võtaksin ma selle kokku, et teisi inimesi peaks austama nii nagu sa soovid, et sind austataks või isegi paremini. Inimesed peaksid julgema oma arvamust välja öelda, teistsugused olema, aga samas säilitama võime muutuda ja muuta oma arvamust. Ning armastades teisi inimesi ei saa sa teistele haiget teha vaid kui siis aitada kasvada, mida mõnikord inimesed ajavad segamini haiget tegemisega. Igas armastuse liigis peab aru saama läbi mille inimene kasvab, kõigi asjade tema eest ära tegemise läbi küll mitte.