Kas kahelda või mitte?
Published by Freerider under on 8:03 AM
Ma ei saa aru, mis värk on, ma ikka kahtlen endas nii palju.
Iseenesest on hea kui inimesed kahtlevad asjade tõesuses, kuna siis nad hakkavad asja üle mõtlema ja heal juhul proovivad ise järgi, mitte ei usu asjadesse pimesi. Aga võib-olla peaks uskuma asjadesse ka ilma põhjenduseta? Võib-olla peaksid inimesed uskuma tõelisesse armastusse, kõrgematesse jõududesse, et kõik mis peab see tuleb, inimeste headusesse, ilma, et otsiks neile tõestusi. Eks ma üritan uskuda asjadesse ning kunagi võib-olla võin teistele rääkida, kas minu elu oli ilusam.
Buddha ütles, et kahelda tuleb kõiges, isegi temas, kui inimene sellsse ise ei usu.
Aga millese mina siis usun?
Tegelikult ma hakkasin rääkima endas kahtlemisest. Jah ma kahtlen endas palju ning üritan ennast kriitilise pilguga vaadata, et mida ma võiksin enda juures muuta. Kui aus olla, siis lihtne see ei ole väga raske on aru saada, mis on hea, mis on halb. Mõeldes nii, siis ma hakkan kahtlema oma kahtlemises, nii naljakas, kui see ka ei ole. Ma kahtlen selles, mida ja kuidas midagi teistele öelda, ilma, et teisele haiget teeks ning teine kurjaks saaks, kui ma ennast halvasti väljendan. On vaid väheseid inimesi, kellega on julgust olla mina ise ning tore on, et selliseid inimesi on. Aga tegelikult on see väga raske, sest see julgus on kiire kaduma, kui võib-olla ise saad teisest valesti aru ning tundub, et teine tunneb ennast sinu pärast halvasti. Et asi oleks väga minulik, siis ma ka lõpetan selle minu väga tavalise fraasiga, võiks juba öelda, et see on parasiit ütlus vist: MA EI TEA... mida uskuda, mida mitte; mida teha, mida mitte; mida öelda, mida mitte; kuhu minna, kuhu mitte; mida mõelda, mida mitte; mida tahta, mida mitte; mis on õige, mis mitte...
Eks ma lähen nüüd oma segadust külvama... Ma usun ja usaldan kohati teisi rohkem, kui ennast!?
Iseenesest on hea kui inimesed kahtlevad asjade tõesuses, kuna siis nad hakkavad asja üle mõtlema ja heal juhul proovivad ise järgi, mitte ei usu asjadesse pimesi. Aga võib-olla peaks uskuma asjadesse ka ilma põhjenduseta? Võib-olla peaksid inimesed uskuma tõelisesse armastusse, kõrgematesse jõududesse, et kõik mis peab see tuleb, inimeste headusesse, ilma, et otsiks neile tõestusi. Eks ma üritan uskuda asjadesse ning kunagi võib-olla võin teistele rääkida, kas minu elu oli ilusam.
Buddha ütles, et kahelda tuleb kõiges, isegi temas, kui inimene sellsse ise ei usu.
Aga millese mina siis usun?
Tegelikult ma hakkasin rääkima endas kahtlemisest. Jah ma kahtlen endas palju ning üritan ennast kriitilise pilguga vaadata, et mida ma võiksin enda juures muuta. Kui aus olla, siis lihtne see ei ole väga raske on aru saada, mis on hea, mis on halb. Mõeldes nii, siis ma hakkan kahtlema oma kahtlemises, nii naljakas, kui see ka ei ole. Ma kahtlen selles, mida ja kuidas midagi teistele öelda, ilma, et teisele haiget teeks ning teine kurjaks saaks, kui ma ennast halvasti väljendan. On vaid väheseid inimesi, kellega on julgust olla mina ise ning tore on, et selliseid inimesi on. Aga tegelikult on see väga raske, sest see julgus on kiire kaduma, kui võib-olla ise saad teisest valesti aru ning tundub, et teine tunneb ennast sinu pärast halvasti. Et asi oleks väga minulik, siis ma ka lõpetan selle minu väga tavalise fraasiga, võiks juba öelda, et see on parasiit ütlus vist: MA EI TEA... mida uskuda, mida mitte; mida teha, mida mitte; mida öelda, mida mitte; kuhu minna, kuhu mitte; mida mõelda, mida mitte; mida tahta, mida mitte; mis on õige, mis mitte...
Eks ma lähen nüüd oma segadust külvama... Ma usun ja usaldan kohati teisi rohkem, kui ennast!?
0 comments:
Post a Comment