Kõige pealt räägiks oma ego laksust, mille osaks ma sain ning siis veidi üldisemalt, kui rumal see on.

Niisiis käisin pühapäeval Noorte TVs kokasaates, kus pidin midagi väga kerget süüa tegema, 25 krooni eest ning siis ka mõne sõna juttu ajama, üldiselt oma reisidest. Lahe, eksju. Kuskil 60 inimest vaatas mind. Hiljem tuli välja ka, et minu pilt oli ka ühes lehes olnud, mitte selle saatega seoses ning ka mitte ainult minu pilt, vaid kõigi pilt, kes osalesid dokfilmide workshopil. See pidi olema sellises ajalehes nagu "Aken". Ise pole seda päriselt näinud, aga nii mulle vähemalt öeldi. Väike avaliku elu tegelane juba v!? Eksju.

Igastahes juhataks selle, kui rumal selline asi on sisse mõne tsitaadiga filmist "Revolver":

Jake Green: "There is something about yourself that you don't know. Something that you will deny even exists, until it's too late to do anything about it. It's the only reason you get up in the morning. The only reason you suffer the shitty puss, the blood, the sweat and the tears. This is because you want people to know how good, attractive, generous, funny, wild and clever you really are. Fear or revere me, but please, think I'm special. We share an addiction. We're approval junkies. We're all in it for the slap on the back and the gold watch. The hip-hip-hoo-fuckin' rah. Look at the clever boy with the badge, polishing his trophy. Shine on you crazy diamond, because we're just monkeys wrapped in suits, begging for the approval of others."

Avi: "The greatest con, that he ever pulled... was making you believe... that he is you."

“There is no such thing as external enemy, no matter what that voice in your head is telling you. All perception of an enemy is projection of ego as the enemy” Dr. Deepack Chopra

“Your greatest enemy is your own inner perception, your own ignorance, your own ego” Dr. Obadiah S. Harris

Miks on inimestel vaja seda, et nendest räägitaks, et kõik inimesed teaksid, kes nad on? Miks on inimestel vaja olla teistest "parem", teistest üle ja alati kõiges võita? Miks on teiste arvamus oluline ning vaja omada seda, mida ühiskond oluliseks peab - maja, auto, raha, töö, naine, pere jne? Miks inimesed ootavad, et nende eest hoolitsetaks, neid armastataks, kui ise ei ole valmis selle nimel vaeva nägema? Miks inimesed näevad kõigis kirjutistes, kuidas midagi on nendega seotud või otsivad sarnasusi endaga?

Huvitaval kombel on maailm igal inimesel ense keskne ning arvatakse, et kõik keerleb nende ümber. Kohati võib tõesti selline mulje jääda, kui inimesed tulevad sinu juurde pidevalt nõu küsima, kui paljud inimesed sõltuvad sinu otsustest, kui keegi on sinusse armunud jne. Aga tegelikult on ju nii, kui sind poleks olemas, siis läheks elu ikkagi edasi, midagi pole katki ning üldiselt kui sa lihtsalt ära kaoks, siis on ka ainult mõned inimesed, kes seda tähele panevad, ülejäänusid miljardeid inimesi maailmas jätab see väga külmaks, pigem mõtlevadki, et jääbki mulle rohkem.

Kõik arvavadki, et kõik mõtlevad ainult iseendale ning sellepärast ka hakkavad need inimesed, kes veel nii ei mõtle mõtlema, et kui kõik sellised on, miks ei võiks mina ka olla. Me jõuame siin surnud ringini, kust välja on pea võimatu saada, sest kuidas on võimalik mõjutada midagi nii massiivset, kui miljardid inimesed mõtlevad nii. See on kõige puhul ju nii, inimesed vaatavad, et näe tema võib nii teha, miks siis mina ei või. Kõige kergem näide on vist töö kogemusest. Kui inimesed alguses tööle lähevad üritavad nad kõike väga hästi ja korralikult teha, head muljet jätta. Aga kui nad näevad, et mõni kolleeg ei tee üldsegi mitte nii hästi ja tema saab kiita, siis miks siis vaeva näha. Nii toimib see ka kõige puhul.

Ma toon veel ühe näite omast käest. Viimases trennis, meile räägiti, et käelukku (põhimõtteliselt on see võte, millega on võimalik käsi ära murda) lõpuni ei tee ja üleüldse peame trenni tegema max 50% oma jõust, kiirusest jne, kuna eesmärk on siiski treenida, mitte võita ning üleüldiselt pidi olema ideaalne see, kui keegi ei võida. Niisiis sattusin mina ühe tüübiga kokku, kes üritas kogu jõuga mind võita ning ma lasin ka sellel juhtuda, kuna ma siiski tahtsin treenida ja õppida oma vigadest, mitte täiega teha, ilma mõtlemata sellele, mida ma teen. Igastahes asi lõppes sellega, et tüüp tegi mulle käeluku, mille põhimõtteliselt viis ka lõpuni, mis tol hetkel küll väga valus ei olnud, aga ma tundsin siiski. Igastahes andis see mulle paar päeva tunda ning ma leian, et ma selle tüübiga küll enam koos trenni ei taha teha. See on tema kaotus mitte minu. Ta võib ju väga lahe välja näha ja kõigile ära teha, aga kui ta nii jätkab, siis esiteks pole tal enam kedagi, kellega trenni teha ning teiseks ei õpi ta sellest midagi ja need kes õpivad võidaksid teda igal juhul.

Kohati on tegelikult ka oluline see, et sa oled egoistlik, kuna teinekord on vaja lihtsalt elus edasi liikumiseks vaja mõelda endale ning jätta teistele mõtlemata. Seda pigem juhul, kui teiste inimeste heaolu on sulle olulisem, kui enda. Näiteks pidin mina olema egoistlik, kui ma läksin Austraaliasse, sest inimesed, kellega ma suhtlesin ja kes olid minu jaoks olulised, keda ma tahtsin aidata ning kellele ma ei suutnud "ei" öelda jäid maha. Ning selle tõttu, et ma ei suutnud "ei" öelda pidingi enda seisukohast võtma ja endale selgeks tegema, et see on minu jaoks oluline.

Situatsioone on palju ning maailm pole must-valge, seetõttu ei saa ka öelda, et millises situatsiooni, kuidas käituma peaks. Siiski ma leian, üldiselt on egoism mõttetu ja rumal. Kui mõelda, et kui inimesed on egoistlikud, siis ükski inimeste vaheline suhe ei töötaks, kuna inimesed otsivad seda, mida nemad tahavad ja teise inimese heaolu ei lähe kellelegi korda. See on vist üks põhjuseid, miks nii paljud inimesed minu tutvusringkonnast on kaotanud usu armastusse. Mitte, et kõik oleks selles ise süüdi, vaid tegelikult väga vahet ei ole kumb süüdi on, kedagi ei ole vaja siin süüdistada, aga lihtsalt kui üks inimestest mõtleb ainult iseendale, ega hooli sellest, mida teine vajab, vaid peaasi, et tal oleks inimene, kes tema eest hooliks, kes oleks talle toeks raskel ajal, kes hoiaks teda, kui ta peaks seda vajama. Aga kui peaks tekkima teisel inimesel selline vajadus, siis mitte sellele tähelepanu pöörama. Umbes, et kui üks inimestest vajab tuge ning teine tuleb just töölt vms ja on väsinud ning selle asemel, et jätta oma "mure" sinnapaika ning kulutada see aeg oma kaaslase ära kuulamiseks, talle toeks olemiseks, hoopis minna istuda teleka ette ja vahtida mingit mõttetut seepi või sporti vms.

Jätan selle loo hetkel nii, kuna mul vaja minna, eks ma siis pärast vaatan selle üle ja mõtlen, mida ma kõige sellega öelda tahtsin :)

Elu on naljakas.

Ma mäletan mõni aeg tagasi kirjutasin sellest, et kõige hullem asi, mis elus juhtuda saab on pettuda jne ning elu läheb edasi. Ma nõustun sellega siiski, aga millegipärast on inimesi, kes annavad alla. Annavad alla, olemast õnnelikud, armastada, elada. Naljakas kui nii seda sõnastada, kuna miks peaks keegi mitte tahtma olla õnnelik, armastada ja olla armastatud ning elada.

Aga selline mulje jääb küll kohati ja seda juhtub tihti, et inimesed lepivad sellise eluga nagu neil on. Küll ja küll näeb inimesi, kes on näiteks aastaid ühte ja sama tööd teinud ning pole sellega õnnelikud. Aga inimesed ei julge midagi paremat otsida, ega proovida, kuna kardavad, et mis siis kui kõik valesti läheb ning et sel juhul on elu hullem, kui praegu.

Ma ütlen "so what", läheb sitasti, juhtub, proovi uuesti ja jätka proovimist, kuni oled tulemusega rahul. Mul on võib-olla veidi raske aru saada sellest, kui sinust sõltuvad teised, kuid alati on mingi võimalus. Selles on mulle eeskuju andnud ema, kes näitas, et kunagi ei ole liiga hilja. Lastega minna kuhugi tundmatusse kohta, kus sa isegi keelt ei oska ning alustada eluga kuskilt uuesti peale peaks näitama seda, et alati on kuidagi võimalik.

Enda elustki võin tuua näite, see kui ma läksin Austraaliasse, kõik mis mul oli, oli riided seljakotis ning veidi raha, et paar nädalat hakkama saada. Aga ma olen elus ning on olnud küll raskeid perioode, aga ma olen palju õnnelikum nii ning õppinud rohkem, kui ma eales uskusin võimalik olevat.

Elu on kohati nagu maratoni jooksmine. Ma küll ei ole maratoni jooksnud, mulle on piisanud ka lühematest maadest, et sellest mingi ettekujutus saada. Mingil hetkel tekib lihtsalt tunne, et ei jaksa enam ning ei taha midagi, kõik on halvasti jne. Aga siiski tuleb pingutada, sest juba järgmise künka taga võib olla finish ning see kui sa oled selle lõpetanud tundub nagu sa võiksid saada kõigega hakkama. Kuigi inimesed võivad saavutada elus alati kõik, mida nad soovivad, siis inimestele, kes on oma usu kaotanud peaksid pingutama ning korra sinna finishisse jõudma, siis nad saavad aru kui hea tunne see on.



Aga kas võib olla ka olukordi, kus on alla andmine vajalik? Kindlasti on, see on ka oskus, õigel ajal alla anda. See õige aeg on suhteline, kuna inimesed ei oska tulevikku ette näha ja teada, kuidas tuleks midagi kasuks, kui veel pingutaks selle nimel. Aga inimesed, kes oskavad kuulata oma sisetunnet tavaliselt ei eksi sellega, kuid seegi pole alati lihtne, kuna see tähendab oskust endast aru saada. Samas kui inimene ka ei oska endast alati aru saada, siis võib leiduda inimesi, kes sinust mingites asjades paremini aru saavad.

Enda põhjal võin ka öelda, et teine kord on vaja alla anda, et taas avastada asju ning asju uue pilguga osata vaadata. Ma ei taha hakata seletama siin, et kunagi ma kaotasin usu inimestesse ning eriti vastassugupoolde, aga siis ma hakkasin asju teisiti nägema. Tegelikult sellistel juhtudel, ei saa teisi õpetada, ka mulle räägiti, et asi pole nii hull jne, aga kas ma uskusin neid? Ei. See on see asi, millest inimesed peaksid ise aru saama.



Kõik peaksid vist teadma, mis on Maslow püramiid, kes ei tea, siis ma lisan siia pildi ning võin öelda, et see peaks näitama, millised on inimese vajadused ning kuidas need kujunevad.

Asjaga, millega ma täielikult nõustun on see kõige alumine osa. Tegelikult inimesele ei olegi midagi rohkemat vaja ellu jäämiseks, kui süüa, juua, õhku, sooja/kohta kus magada/und. Vaata kui lihtne tegelikult elu on. Nagu ikka inimesed pole rahul sellega, mis neil on. Ma ei taha küll kõigi minust targemate inimestega vaielda, aga siiski ma leian, et nt järgmine kast on minu jaoks mitte nii oluline, sealt ma arvan, et on oluline tervis ning perekonda, aga perekond läheb ka sellesse kasti, mis on peale seda. Võib-olla olen ma lihtsalt vähe nõudlik, aga siiski ma ei tunne vajadust, et ma peaks midagi omama või oleks väga oluline töö omamine jne. Ma tegelikult ei taha siin ennast hakata analüüsima, kuna ma ei leia, et ma oleks nii huvitav, et peaks seda tegema.

Võib-olla ütleks lihtsalt seda, et ma olen tegelikult rahul sellega, mis mul on ning ma kohati ei julge rohkem tahata, kuna ma tean, et sinna see asi ei jää ja vaja ikka rohkem. Aga see rahul olemine on ka suhteline, kuna ma leian, et tegelikult on olemas inimesi, kes oleks hoopis rohkem väärt sellist elu nagu minul. Ma ei tunne, et mul oleks suuri probleeme, mul on elukoht olemas, söök laual, toredad inimesed ümberringi, aga ma tunnen, et see teeb mu mugavaks. Tahaks mingil määral, et kõik läheks metsa ning ma peaks vaeva nägema, kuna siis oleks väljakutse, siis ma näen asju paremini, mida ma peaksin enda juures muutma, siis ma õpiksin uusi asju.

Kes on näinud filmi "Seven Pounds", siis need teavad, kuidas üks inimene võib oma eluga paljude teiste inimeste elud paremaks teha. Tõsiselt liigutav film, aga samas see näitas ka seda, kuidas inimesed probleemide eest põgenevad, mitte neid ei lahenda. Kellegi elu pole ideaalne ning asjadest üle saamiseks on vaja tööd ning ma ei tea, kas see on laiskus, kartus või mis, mis takistab inimesi enda jaoks asju selgeks teha.



Ma päris nii ekstreemseks ei läheks, siiski võiks organi doonoriks hakata, kuna kui minuga midagi peaks juhtuma, siis mul oma organeid nagunii vaja enam ei lähe. Siiski võiks kellelegi anda võimaluse paremaks eluks ja ise alustada kuskilt, ilma millegi ja kellegita. Siit ma saan aru, sellest tsitataadist ning siiski tõmbab mind kuskile asustamata kohta, kus ma pean ise kuidagi ellu jääma:

Primo Levi (“Bear meat”)
"The sea's only gifts are harsh blows, and, occasionally, the chance to feel strong. Now, I don't know much about the sea, but I do know that that's the way it is here. And I also know how important it is in life not necessarily to be strong, but to feel strong, to measure yourself at least once, to find yourself at least once in the most ancient of human conditions, facing the blind, deaf stone alone, with nothing to help you but your hands and your own head"



Siiski vaadates seda Maslow püramiidi, siis ma peaksin praktiliselt kõigest ära ütlema, aga siiski ma arvan, et ma saaksin sellega hakkama ning selline üksindus ja väljakutse sobivad mulle. Aga siikski ma ei luba midagi :). Ma alles sain paiksemaks jääda ning tegelikult on kõik hästi ju.

Ma vist kirjutasin seekord liiga palju endast. Mul ei ole tegelikult probleemi endast kirjutamisel, kuna üldiselt olen ma enamus oma lollusi juba ära põdenud ning võin päris avalikult igasugustest asjadest rääkida, aga probleem on selles, et ma kardan, et ma hirmutan inimesed oma avameelsusega ära :), sest nagu ma aru olen saanud, siis on minu blogi sattunud lugema ka inimesed, kes mind väga ei tea. Aga samas enda puhul on hea näiteid tuua, kuna ma tean ennast siiski paremini, kuid ma olen ka aru saanud, et ma olen kohati teistsugune ja minu üritamine ennast samastada üldsusega võib läbi kukkuda. Kuid siiski pean endale kinnitama, et see kirjutamine on minu enda jaoks, et ma saaksin oma mõtted läbi töötada ning võib-olla ka tagasisidet teistelt.


"Oh, how one wishes sometimes to escape from the meaningless dullness of human eloquence, from all those sublime phrases, to take refuge in nature, apparently so inarticulate, or in the wordlessness of long grinding labor, of sound sleep, of true music, or of a human understanding, rendered speechless by emotion!"
Boris Pasternak (1890 - 1960), Dr. Zhivago

Pealkirjast võiks välja lugeda nagu oleks ma oma positiivse ellusuhtumise kaotanud, aga kuigi raske on olnud arvan ma siiski, et elu on ilus. Naeratage rohkem ning teine kord teete mõne inimese päeva palju paremaks.

Ma olen seda juba palju, palju öelnud, et mina usun inimeste headusse, kõik inimesed soovivad sisimas head, ega soovi kannatada. Aga siiski paljud inimesed käituvad teineteisega halvasti. Enamus juhtudel küll mitte meelega, vaid nad mõjuvad teistele halvasti. Väga paljudel inimestel on sõpradeks, tuttavateks, isegi elukaaslasteks sellised väga negatiivsed inimesed, kes tulevad lihtsalt oma muredest rääkima ja seda kogu aeg, selle asemel, et rääkida headest asjadest, mis on juhtunud. Tavaliselt on sellised inimesed, need kes sõltuvad teistest inimestest ning neil on vaja kedagi, kes nende eest hoolitseks, kuulaks jne, ega suuda endaga üldse hakkama saada. Ning sellistes suhetes on millegipärast nii, et üks poole kogu aeg annab ning teine ainult võtab, see tegelikult kulutab palju enerigat. Väga ekstreemsetes olukordades võivad sellised asjad päris jubedaks ka minna, ähvardades inimesi või ähvardades endale midagi teha, kasutades ära teise inimese hirme või vastavalt headust.

Naljakas on ka see, et on inimesi, kes selliseid asju päevast päeva välja kannatavad, mul on kahju neist. Ma ise olen ka olnud selline ning kohati olen ikka veel, kes viisakusest ja sõbralikkusest teise ära kuulab. Viimasel ajal siiski üritan ma hoiduda sellistest inimestest, kes kasutavad mind sellega ära, sest maailmas on väga palju toredaid inimesi, kelle seltskonda on võimalik nautida ning pole mõtet enda tuju sellega halvaks teha. Elu küll pole nii lihtne, et saaks täielikult vältida selliseid inimesi ning inimeste suhted on väga keerulised, siiski miks peaks inimene vabatahtlikult kannatama. Vältimine pole siiski lahendus probleemidele, aga ometi ma kardan, et sellisel juhul, kui teisele inimesele ei suudeta seda selgeks teha, siis pole muud lahendust.

Rääkides veel inimeste nö kurjusest sobiks siia kirjutada sõjast ja sõjaväest. Kui aus olla, siis mina ei saa sellest üldse aru, miks peaks kellegi juurde minema ja ta maha laskma, sõjaväes käimine ning kohustuslik ajateenistus on omamoodi vägivalla õhutamine. Miks ei võiks kõik inimesed oma relvad korraga maha panna? Päris paljudel riikidel maailmas on tuumapommid, miks ei võiks nad korraga kõik ära hävitada ning siis pole enam sellist ohtu? Ma tean, ma saan juba aru, et maailm ei ole must ja valge. Mõni mõtleb, et mis siis saab, kui tuleb mingi suvaline väike riik oma tuumapommiga välja ning hoiab maailma hirmu all? Äkki peaks sellisel juhul ikka midagi jääma või peaks tegema ülemaailmse raketi kilbi? Aga kes saab selle kilbi üle kontrolli või mis siis saab, kui sellega midagi juhtub? Kas tõesti on vaja tegelikult nii hulluks selle asjaga minna? Sama moodi on ju ka sõjavägedega, et paljudel riikidel on vaja sõjaväge sellepärast, et nende naabritel on, seda on vaja kaitse eesmärgil. Aga mingil hetkel võib ikkagi keegi hakata mõtlema, et näed meil nii suur vägi ning äkki peaks naabritele natuke hirmu tegema. Ma tõesti ei saa inimestest aru, miks on vaja kedagi hirmu all hoida, kui kõikidele probleemidele on võimalik ka rahumeeli lahenduse leida. Vägivald ei paku kellelegi head lahendust, kõik kannatavad selle all. Meil Eestis osad inimesed on hirmul, mis siis saab, kui Venemaa tuleb ja ründab meid. Mis siis ikka saab, elu läheb edasi... Õnn ei saa olla asjades ning mingis maalapis kinni...



Minnes edasi minu sellise mis seal ikka suhtumisega, siis kõige pealt ma tsiteeriks siin Dub FX’i lugu „Love me or not“: „You could love me or not, but either way I’ve got to wake up to face another day tomorrow morning. You could love me or not, either way I’ve got sunrise looking in my eyes and I know I could love you or not, but either way you got to wake up to face another day tomorrow morning“. Jälle räägib see siin armastusest, aga tegelikult ma tahaks seda seostada asjadega üldisemalt. Nimelt elu on ikka väga naljakas, tegelikult kõige hullem mis inimeste suhetes võib juhtuda on pettuda, kaotada usk teistesse, olla maailma peale tige, aga elu läheb siiski edasi. Aga kui kogu aeg karta seda pettumist või inimene ei julge oma unistusi sellepärast teoks teha, et ta ei suuda seda esimest sammu teha, siis ei jõuagi ju kuhugi. Ma arvan, et kui ma poleks endal julgust kokku võtnud ning midagi ette võtnud, siis ma oleksin hetkel kuskil hambad ristis tööl laboris, elus pettunud ning tige ja minu fantastilised reisikogemused oleksid kogemata jäänud. Või kui ma oleks kartma hakanud ujumist, kui ma väiksena peaaegu pidin uppuma, siis ma praegu nii palju vett ei armastaks ja ma poleks elus järele proovinud sukeldumist. Või kui ma poleks julgenud 9nda klassi lõpuaktusel väikest kõnet pidada, siis ma polekski seda segamini ajanud ning ei mõtleks praegu, et kõigist halbadest asjadest tuleb ka midagi head. Selliseid olukordi on palju, palju, mõned rumalad, mõned piinlikud, mõned naljakad, mõned toredad jne

Zig Ziglar: "Remember that failure is an event, not a person"



Ma kirjutasin üleelmises postituses vist abielu tõotustest ning sellised asjad peaksid olema paari suhtes ka. Aga viime selle veel kaugemale, tegelikult võiks see ka olla sõprade, sugulaste jt vahel, et inimesed võivad pöörduda teineteise poole, aidata üksteist ja toeks olla kui vaja. Oleks see nii lihtne eksju!? Aga tegelikult on, teoorias. Võib-olla läheks ka praktikas läbi. Ma küll ei kavatse iga inimesega seda läbi ei rääkida, sest paljud vist ei saaks sellest aru, aga ma ütlen siiski seda siin, et kõik, keda ma tean, tunnen, kes loevad seda blogi võivad minu juurde tulla ning öeldagi nii, et jou, mäletad sa kirjutasid oma blogis sellest, et üksteisele toeks olemise asjast, kas sa saaksid nüüd mind korraks kuulata ning võib-olla ka aidata. See on minu tõotus ning tahan sellest ka kinni pidada. Siin võib küll arvata, et ma olen jälle väga naiivne ja usun teiste headusse ning et keegi ei kasuta seda ära, aga ma arvan, et igaüks minu veidraid mõtteid ka ei viitsi lugeda ning kellel tõesti abi vaja ei ole ka ei võta abi saamiseks midagi ette. Või öelge, et ma saan kõigest valesti aru ja mu mõtted on liiga hullud!?



Miks ei saa kõiki inimesi armastada?

Õnn on see, kui inimesed ümberringi on õnnelikud!?

Ma ei saa aru, mis värk on, ma ikka kahtlen endas nii palju.
Iseenesest on hea kui inimesed kahtlevad asjade tõesuses, kuna siis nad hakkavad asja üle mõtlema ja heal juhul proovivad ise järgi, mitte ei usu asjadesse pimesi. Aga võib-olla peaks uskuma asjadesse ka ilma põhjenduseta? Võib-olla peaksid inimesed uskuma tõelisesse armastusse, kõrgematesse jõududesse, et kõik mis peab see tuleb, inimeste headusesse, ilma, et otsiks neile tõestusi. Eks ma üritan uskuda asjadesse ning kunagi võib-olla võin teistele rääkida, kas minu elu oli ilusam.

Buddha ütles, et kahelda tuleb kõiges, isegi temas, kui inimene sellsse ise ei usu.


Aga millese mina siis usun?

Tegelikult ma hakkasin rääkima endas kahtlemisest. Jah ma kahtlen endas palju ning üritan ennast kriitilise pilguga vaadata, et mida ma võiksin enda juures muuta. Kui aus olla, siis lihtne see ei ole väga raske on aru saada, mis on hea, mis on halb. Mõeldes nii, siis ma hakkan kahtlema oma kahtlemises, nii naljakas, kui see ka ei ole. Ma kahtlen selles, mida ja kuidas midagi teistele öelda, ilma, et teisele haiget teeks ning teine kurjaks saaks, kui ma ennast halvasti väljendan. On vaid väheseid inimesi, kellega on julgust olla mina ise ning tore on, et selliseid inimesi on. Aga tegelikult on see väga raske, sest see julgus on kiire kaduma, kui võib-olla ise saad teisest valesti aru ning tundub, et teine tunneb ennast sinu pärast halvasti. Et asi oleks väga minulik, siis ma ka lõpetan selle minu väga tavalise fraasiga, võiks juba öelda, et see on parasiit ütlus vist: MA EI TEA... mida uskuda, mida mitte; mida teha, mida mitte; mida öelda, mida mitte; kuhu minna, kuhu mitte; mida mõelda, mida mitte; mida tahta, mida mitte; mis on õige, mis mitte...

Eks ma lähen nüüd oma segadust külvama... Ma usun ja usaldan kohati teisi rohkem, kui ennast!?

Ma olen erinevatelt inimestelt juba "vihjeid" saanud, et ma pole ammu midagi kirjutanud. Asi on lihtsalt selles, et mul on olnud palju tegemist ning järjest enam peab mõtlema teemade üle ja kuidas ennast väljendada. Hetkel ma mõtlen, kas ma jään ikka oma inimeste vahelise suhete teema juurde, millest võib valesti aru saada ja kohati väga keeruline, kuigi minu arust väga põnev või siis kirjutan näiteks muusikast jms. Muidugi on võimalik ka mõlemat kombineerida, aga siis jälle, palju mul aega on seda teha.

Aga räägime siiski seekord suhetest. Üks väga huvitav mõte, millele ma tulin või järeldus milleni ma jõudsin on see, et abielu tõotused on tegelikult mõeldud hea pärast. See, mida ma arvan abieludest ei ole hetkel oluline, kuna ma leian, et iseenesest peaksid kõik inimesed, kes paarisuhtesse astuvad üksteisele lubaduse andma, aga seda mitte selle formaaluse või mis iganes pärast, vaid selleks, et tõesti ollakse üksteisele toeks nii heas, kui halvas ning kui mingi mure on, siis võib teise poole alati pöörduda, ilma, et peaks kartma. Kui nii mõelda, siis vanasti oli nende abielutõotustega nii, et võib-olla pruut ja peigmees nägid teineteist esimest korda altari ees, aga tänapäeval see asi nii ei käi ning ma loodan, et see on ikka hea. Nii, et kui see tõotus on tõesti südamest mõeldud, siis peaks kõik hästi minema. Aga võib-olla näen ma seda maailma ning inimesi liiga heast küljest ainult? Ma võin küll olla väga naiivne, aga siiski kordan ma seda vist juba ma ei tea mitmendat korda, et inimesed on tegelikult head.

Päris huvitav on ka see, et tegelikult ei ole väga palju inimesi, kes julgeksid otse öelda, mida nad teisest arvavad, ega ma ise ka tegelikult ei julge paljudele või noh enamusele öelda. Seda lihtsalt sellepärast, kuna ma kardan, et inimesed ei saa selle tõega (ehk siis minu poolse) hakkama. Kuigi tegelikult ma ei tunnegi palju inimesi, keda ma tean piisavalt, et seda öelda. Mina ise arvan, et aeg ajalt võiks mõni inimene küll mulle öelda, et sa võiksid enda juures seda ja seda muuta, kuigi see võib mulle alguses väga negatiivsene tunduda, siis kui see peaks tõsi olema suudan ma ka sellest ennast analüüsides aru saada. Ning sellel on kindlasti vahe, kas inimene teeb seda sellepärast, et ta soovib lihtsalt aidata teist või et ta soovib inimest muuta enda ideaali sarnaseks.

Neid teemasid võiks veel lahata, aga siiski aeg on magama minna, raske on väsinuna kõiki detaile kohe näha. Eks ma üritan magama jäädes mõelda, kas saaks siia veel midagi lisada või järsku mõtlen, et peaks selle hetkel üldse välja jätma :)