Sitt pott lilleke...
Published by Freerider under on 12:04 AM
Kas te ei nõustu minuga, et see mida sa ei saa on kõige ahvatlevam!? Unistustes on alati ilusam elada, unistustes on kõik täpselt selline nagu sina seda ette kujutad, ideaalne, ilma mingite vigadeta. Aga miks mitte siis eladagi oma unistustes...
Ma arvan, et mul ei lähe kunagi meelest neiu, keda ma nägin ühes baaris Austraalias. Ei mäleta isegi täpselt kus ja kuna... ma isegi ei rääkinud temaga... Kena lokkis juustega neiu. Kõige paremini on siiski meeles neiu, keda kohtasin kuskil Darwini ja Alice Springsi vahepeal, kui rong tegi peatuse paariks tunniks. Läksin just läbi Subwayst, et kiire sänku võtta enne rongile naasmist ning seal ta oli, meie vestlus oli üürike ja ma ta nime ikka ei tea, kuid siiski on see mulle mällu sööbinud. Ma arvan, kui ma neid tundma õpiks siis minu illusioonid puruneksid... kuid hetkel vähemalt mälestus jääb...
Minu eelmine aasta algas sellise lausega: "Sitt pott lilleke." Vähemalt see on see algus mida ma mäletan ning see oli juba hommikul pärast seda kui ma olin õe spordikoti täis ropsinud ning ärkasin tema juures, kus põrandal magasid veel kaks minu jaoks tundmatut inimest, vähemalt tol hetkel. Igastahes sain ma nendega tuttavaks ning nalja ümber selle lause sai terve hommiku, mis siis et nii halb olla oli. Igastahes hästi alanud aasta ja kuuldes kui täis ma olin ning mis iba ma ajasin oli päris piinlik, eriti Kaupo ees. Sitt pott lilleke, eksju...
Igastahes tuli sellest igati huvitav aasta...
Aasta alguseks või seal alguses sõltub kuidas võtta olin suutnud siduda ennast tegelikult ette juba hukule määratud suhtesse. Aga ei saa öelda, et see ei olnud tore. Ühtpidi ma kahetsen seda, teistpidi mitte. Kuid pikemalt ma sellel ei peatu.
Veebruaris, enne õe sünnipäeva lasi mul vanaisa end maha. Kuna me olime õega kõige lähedasemad ja lähemal olevad inimesed, siis meie olime ühtede esimeste seast kohapeal. See vaatepilt ei lähe mul arvatavasti kunagi meelest ja sellise asja üleelamist ning kõige selle koristamist ei soovi ma kellelegi.
Ma arvan, et järgmine oluline punkt eelmisest aastast oleks Costa Rica. Ühtpidi vahva, aga millegipärast ma pigem kahetsen seda. Kõik juba algas sitasti, pimesoole operatsiooniga (arvatavasti tuleb uuesti nüüd noa alla minna, kuna arstid tegid sitta tööd). Teisel nädalal vist kui ma õigesti mäletan. Pärast seda hakkasin kohe tööle, ise veel tugeva rohtude laksu all. Eks sealt ma hakkasin vaikselt aru saama kuhu hullumajja ma jõudnud olin. Mulle küll ei meeldi halba teistest rääkida, kuid kuna nemad seda juba tegid, siis ma räägin oma poole sellest ära. Kuigi peab ütlema, et osa sellest oli ka tõsi, tahtlikult või mitte tahtlikult, see ei puutu hetkel asjasse. Üks mis kindel on see, et tegemist ei ole just kõige meeldivamate inimestega - loe inimesega - tegelikult võiks öleda, et kõige kurja juureks on Jana. Õnneks ma sain suhteliselt alguses kohe teada, et temaga pole vist ükski kokk sinnamaani läbi saanud ning hetkel asju uurides pole midagi väga muutunud. Ma arvan, et nii kuidas seal asju aeti oleks meil see ettevõte ammu kinni pandud ning omanikud istuksid kuskil trellide taga. See kuidas tervisekaitset, alkoholiloa andjaid jt ära seal ostetakse paneb hämmastama, kuid ehk siis on elu seal lihtsalt selline. Koomiline on see kuidas internetifirma tegi vea lubades tasuta internetti, seni kuni pole korralikku ühendust ja isegi kui nad tegid selle enam-vähem korda pidid töötajad helistama neile ja kaebama, isegi väikseima probleemi puhul. Ma arvan, et see näitab ka seda, kuidas seal majas mammonat taga aetakse, iga senti loetakse ning kuidas ja kus vähegi võimalik mitte maksta. Asi mis kõige negatiivsema mulje jättis oli see, et Adelante jättis kõrgema klassi bordelli mulje. Ma saan aru, et meil olid ilusad neiud baaris, kuid see ei tähenda veel ju, et need neiud peaksid ennast paljastavalt riietuma kuna omanik tahab rohkem rikkaid ameeriklasi klientideks või et neiud peaksid kellelegi ettevõtte edu huvides külge lööma ja nendega välja minema. Mõni tegi seda vabatahtlikult, mõne puhul oli teatud situatsioonis näha vastumeelsust. Aga mida mina tean, mina olin lihtsalt kõrvaltvaataja, ega lasknud endale pähe istuda. Üks tähelepanek sealt on ka see, et alkoholiga on seal probleeme. Omanike puhul kindlasti, nende elu paneb käima praktiliselt igapäevane lõunane õlu või kuuba libre, Jana puhul ka valge vein, mille joomine jätkub vaikselt õhtuni. Kõige paremad on Texas Holdemi õhtud, kust mulle jääb meelde, see kuidas Jana ühte klienti sõimas ja täiesti paanikasse läks, kui ta kaotas, kuna viskas ise kaardid ära ilma vaatamata, mis laual täpselt on. Juttu kui palju, ühe kõige jubedama töökoha kohta kus ma kunagi töödanud olen (ning see pole veel kõik). Kui teile tuleb pakkumine, minu soe soovitus: ÄRGE MINGE! (kuid kui olete nõus kannatama kõike lihtsalt mõnusa ilma ja elukogemuste pärast, go ahead!)
Jättes seljataha selle mida mulle ei meeldi ja mida ma ei oska teha, teiste halvustamise... Üks huvitav situatsioon Costa Rical millesse ma sattusin oli ka see, et mul sai lõpus ringi reisides raha otsa, niisiis ma sõin kuskil nädal aega ainult banaane ja ööbisin põhimõtteliselt kuskil rannas. Kuna ma ei suutnud seda kannatada ja oli vaja lennukile jõuda, et koju lennata, pidin siiski pöörduma oma kallite vanemate poole, et nad pisut toetaksid mind. Olles juba pikemat aega omaette elanud on päris halb nii oma vanemate poole pöörduda, kuid ma tean, et mis iganes probleemis ma ka poleks nad ikka aitavad mind. Kuid siiski ma tunnen ennast halvasti sellepärast.
Ah jaa, ning ma suutsin ühe surflaua ka puruks sõita - renditud laua. Nii, et päris perfect. Aga üldiselt läks päris hästi ja oma kohalike sõpradega lahenes see ilma, et ma oleks üüratuid summasid selle eest pidanud maksma. (Ajaliselt juhtus see tegelikult enne minu toredat banaani dieeti)
Ning ühe kahetsusväärse asjaga sain ma veel hakkama enne ära tulekut, kuid ma ei hakka seda vist siin rääkima. Õnneks see ei läinud kõige halvemini, kuid ma pole uurinud veel, kuidas see asi lahenenud on, kuid väidetavalt oli kõik ok.
Rääkimata veel igasugustest muudest "seiklustest" - erinevate asjade proovimisest ja tarbimisest, peaaegu kohalike "gängsteritega" tülli minemisest ning muudest huvitavatest inimestest, mis juba praegu hakkavad ununema.
Päris tore oli Costa Ricas oma elu esimese armastusega ühendust võtta. Rääkisin temaga üle mingi 15 aasta esimest korda, võib-olla paar aastat vähem, aga siiski. See võis olla küll rumal noorte armastus, kuid sellelt neiult saadud armastuskiri toob siiski alati seda vaadates naeratuse suule. Ise muidugi tunnen piinlikust sellepärast, mida mina sinna kirjutasid, kuigi ma ei mäletagi seda täpselt :)
Selleks ajaks, kui tagasi jõudsin olin oma vana suhte enam-vähem suutnud omaarust ära lõpetada (kuigi tegelikkuses selgus, et mitte päris). Kuid siis suutsin taas ühte tulevikuta suhtesse ennast siduda. Aga eks mõlemil oli seda vist vaja. No disrespect, kõik minu neiud on toredad ja igavesti kallid! Ja päris ausalt ma tavaliselt ei ole selline... aga eks sõltub mida tavalisena võtta...
Ega peale seda polegi suurt olnud - kool, masendus ja Tartu joomised...
Need jõulud ja aastavahetus möödus Soomes, Nastolas, kus ma veetsin aega üle pika aja pere seltsis. Vennad on mul juba päris suureks kasvanud, annab nendega ka mõistlikku juttu ajada ning noored on päris asjalikud, kuid kisa ikka kui palju, emal kellel just väga lihtne ei ole läheb ka päris hästi, mis seal veel enam tahta.
Eelmise aasta alguse ja varasemaga ennast võrreldes ei saa aru, kus selline kardinaalne muutus... anyways this is my fucked up life :) eks kui ennast välja puhkan ja seda loen siis saan ise ka aru, et poleks pidanud üldse kirjutama...
Aga mõnel inimesel pole sedagi mis mul...
Different context, different purpose!?
Ma arvan, et mul ei lähe kunagi meelest neiu, keda ma nägin ühes baaris Austraalias. Ei mäleta isegi täpselt kus ja kuna... ma isegi ei rääkinud temaga... Kena lokkis juustega neiu. Kõige paremini on siiski meeles neiu, keda kohtasin kuskil Darwini ja Alice Springsi vahepeal, kui rong tegi peatuse paariks tunniks. Läksin just läbi Subwayst, et kiire sänku võtta enne rongile naasmist ning seal ta oli, meie vestlus oli üürike ja ma ta nime ikka ei tea, kuid siiski on see mulle mällu sööbinud. Ma arvan, kui ma neid tundma õpiks siis minu illusioonid puruneksid... kuid hetkel vähemalt mälestus jääb...
Minu eelmine aasta algas sellise lausega: "Sitt pott lilleke." Vähemalt see on see algus mida ma mäletan ning see oli juba hommikul pärast seda kui ma olin õe spordikoti täis ropsinud ning ärkasin tema juures, kus põrandal magasid veel kaks minu jaoks tundmatut inimest, vähemalt tol hetkel. Igastahes sain ma nendega tuttavaks ning nalja ümber selle lause sai terve hommiku, mis siis et nii halb olla oli. Igastahes hästi alanud aasta ja kuuldes kui täis ma olin ning mis iba ma ajasin oli päris piinlik, eriti Kaupo ees. Sitt pott lilleke, eksju...
Igastahes tuli sellest igati huvitav aasta...
Aasta alguseks või seal alguses sõltub kuidas võtta olin suutnud siduda ennast tegelikult ette juba hukule määratud suhtesse. Aga ei saa öelda, et see ei olnud tore. Ühtpidi ma kahetsen seda, teistpidi mitte. Kuid pikemalt ma sellel ei peatu.
Veebruaris, enne õe sünnipäeva lasi mul vanaisa end maha. Kuna me olime õega kõige lähedasemad ja lähemal olevad inimesed, siis meie olime ühtede esimeste seast kohapeal. See vaatepilt ei lähe mul arvatavasti kunagi meelest ja sellise asja üleelamist ning kõige selle koristamist ei soovi ma kellelegi.
Ma arvan, et järgmine oluline punkt eelmisest aastast oleks Costa Rica. Ühtpidi vahva, aga millegipärast ma pigem kahetsen seda. Kõik juba algas sitasti, pimesoole operatsiooniga (arvatavasti tuleb uuesti nüüd noa alla minna, kuna arstid tegid sitta tööd). Teisel nädalal vist kui ma õigesti mäletan. Pärast seda hakkasin kohe tööle, ise veel tugeva rohtude laksu all. Eks sealt ma hakkasin vaikselt aru saama kuhu hullumajja ma jõudnud olin. Mulle küll ei meeldi halba teistest rääkida, kuid kuna nemad seda juba tegid, siis ma räägin oma poole sellest ära. Kuigi peab ütlema, et osa sellest oli ka tõsi, tahtlikult või mitte tahtlikult, see ei puutu hetkel asjasse. Üks mis kindel on see, et tegemist ei ole just kõige meeldivamate inimestega - loe inimesega - tegelikult võiks öleda, et kõige kurja juureks on Jana. Õnneks ma sain suhteliselt alguses kohe teada, et temaga pole vist ükski kokk sinnamaani läbi saanud ning hetkel asju uurides pole midagi väga muutunud. Ma arvan, et nii kuidas seal asju aeti oleks meil see ettevõte ammu kinni pandud ning omanikud istuksid kuskil trellide taga. See kuidas tervisekaitset, alkoholiloa andjaid jt ära seal ostetakse paneb hämmastama, kuid ehk siis on elu seal lihtsalt selline. Koomiline on see kuidas internetifirma tegi vea lubades tasuta internetti, seni kuni pole korralikku ühendust ja isegi kui nad tegid selle enam-vähem korda pidid töötajad helistama neile ja kaebama, isegi väikseima probleemi puhul. Ma arvan, et see näitab ka seda, kuidas seal majas mammonat taga aetakse, iga senti loetakse ning kuidas ja kus vähegi võimalik mitte maksta. Asi mis kõige negatiivsema mulje jättis oli see, et Adelante jättis kõrgema klassi bordelli mulje. Ma saan aru, et meil olid ilusad neiud baaris, kuid see ei tähenda veel ju, et need neiud peaksid ennast paljastavalt riietuma kuna omanik tahab rohkem rikkaid ameeriklasi klientideks või et neiud peaksid kellelegi ettevõtte edu huvides külge lööma ja nendega välja minema. Mõni tegi seda vabatahtlikult, mõne puhul oli teatud situatsioonis näha vastumeelsust. Aga mida mina tean, mina olin lihtsalt kõrvaltvaataja, ega lasknud endale pähe istuda. Üks tähelepanek sealt on ka see, et alkoholiga on seal probleeme. Omanike puhul kindlasti, nende elu paneb käima praktiliselt igapäevane lõunane õlu või kuuba libre, Jana puhul ka valge vein, mille joomine jätkub vaikselt õhtuni. Kõige paremad on Texas Holdemi õhtud, kust mulle jääb meelde, see kuidas Jana ühte klienti sõimas ja täiesti paanikasse läks, kui ta kaotas, kuna viskas ise kaardid ära ilma vaatamata, mis laual täpselt on. Juttu kui palju, ühe kõige jubedama töökoha kohta kus ma kunagi töödanud olen (ning see pole veel kõik). Kui teile tuleb pakkumine, minu soe soovitus: ÄRGE MINGE! (kuid kui olete nõus kannatama kõike lihtsalt mõnusa ilma ja elukogemuste pärast, go ahead!)
Jättes seljataha selle mida mulle ei meeldi ja mida ma ei oska teha, teiste halvustamise... Üks huvitav situatsioon Costa Rical millesse ma sattusin oli ka see, et mul sai lõpus ringi reisides raha otsa, niisiis ma sõin kuskil nädal aega ainult banaane ja ööbisin põhimõtteliselt kuskil rannas. Kuna ma ei suutnud seda kannatada ja oli vaja lennukile jõuda, et koju lennata, pidin siiski pöörduma oma kallite vanemate poole, et nad pisut toetaksid mind. Olles juba pikemat aega omaette elanud on päris halb nii oma vanemate poole pöörduda, kuid ma tean, et mis iganes probleemis ma ka poleks nad ikka aitavad mind. Kuid siiski ma tunnen ennast halvasti sellepärast.
Ah jaa, ning ma suutsin ühe surflaua ka puruks sõita - renditud laua. Nii, et päris perfect. Aga üldiselt läks päris hästi ja oma kohalike sõpradega lahenes see ilma, et ma oleks üüratuid summasid selle eest pidanud maksma. (Ajaliselt juhtus see tegelikult enne minu toredat banaani dieeti)
Ning ühe kahetsusväärse asjaga sain ma veel hakkama enne ära tulekut, kuid ma ei hakka seda vist siin rääkima. Õnneks see ei läinud kõige halvemini, kuid ma pole uurinud veel, kuidas see asi lahenenud on, kuid väidetavalt oli kõik ok.
Rääkimata veel igasugustest muudest "seiklustest" - erinevate asjade proovimisest ja tarbimisest, peaaegu kohalike "gängsteritega" tülli minemisest ning muudest huvitavatest inimestest, mis juba praegu hakkavad ununema.
Päris tore oli Costa Ricas oma elu esimese armastusega ühendust võtta. Rääkisin temaga üle mingi 15 aasta esimest korda, võib-olla paar aastat vähem, aga siiski. See võis olla küll rumal noorte armastus, kuid sellelt neiult saadud armastuskiri toob siiski alati seda vaadates naeratuse suule. Ise muidugi tunnen piinlikust sellepärast, mida mina sinna kirjutasid, kuigi ma ei mäletagi seda täpselt :)
Selleks ajaks, kui tagasi jõudsin olin oma vana suhte enam-vähem suutnud omaarust ära lõpetada (kuigi tegelikkuses selgus, et mitte päris). Kuid siis suutsin taas ühte tulevikuta suhtesse ennast siduda. Aga eks mõlemil oli seda vist vaja. No disrespect, kõik minu neiud on toredad ja igavesti kallid! Ja päris ausalt ma tavaliselt ei ole selline... aga eks sõltub mida tavalisena võtta...
Ega peale seda polegi suurt olnud - kool, masendus ja Tartu joomised...
Need jõulud ja aastavahetus möödus Soomes, Nastolas, kus ma veetsin aega üle pika aja pere seltsis. Vennad on mul juba päris suureks kasvanud, annab nendega ka mõistlikku juttu ajada ning noored on päris asjalikud, kuid kisa ikka kui palju, emal kellel just väga lihtne ei ole läheb ka päris hästi, mis seal veel enam tahta.
Eelmise aasta alguse ja varasemaga ennast võrreldes ei saa aru, kus selline kardinaalne muutus... anyways this is my fucked up life :) eks kui ennast välja puhkan ja seda loen siis saan ise ka aru, et poleks pidanud üldse kirjutama...
Aga mõnel inimesel pole sedagi mis mul...
Different context, different purpose!?