Vastuseks üleeelmisele postitusele sain sellise pildi:

Selle puhul ütleksin minagi seda sama, mida mulle öeldi, et võtke seda huumoriga. Samas on ka selge, et selle saatjaks oli meessoost isik. Ei hakka sellest täpsemalt rääkima, sest nagu öeldakse pilt ütleb 1000 sõna vms ning igaüks võib sellest vastavalt oma arvamusest aru saada.

Täna tuli mitu korda erinevate inimestega teemaks otsustusvõimetusest. Olles täiesti otsustusvõimetu inimene, siis ma üritan selgitada miks see nii on või noh, üritan ka ise aru saada. Osad inimesed ütlevad ja ütleksid minu puhul, et see tuleb minu tähtkujust, aga mina selles tõde ei leia. See võib küll seotud olla sellega, kuna juba noorena öeldi mulle, et ma ei suuda otsustada ning ma olen kaalud mis kaalud. Ma arvan, et see võib olla mõjutanud mind palju, kuid siiski viimasel ajal olen ka teadlikult, kui nii saab öelda, olnud otsustusvõimetu, kuna ma leian, et ei saa pettuda milleski, kui sa pole seda planeerinud. Kui midagi on planeeritud, siis üldiselt inimene mõtleb kõik läbi päris detailselt, kuidas see asi võiks olla ning kui asi kätte jõuab ning see pole täpselt selline nagu mõeldud, siis on see pettumus.

Üks hea põhjus veel mis ma leian, miks mulle minu otsustusvõimetus meeldib on see, et kui on vaja otsustada, kuhu minna, siis teine inimene valib, kuhu tema tahab minna, sest üldiselt pole vahet kuhu sa lähed vaid seltskond on oluline. Kui sa veedad aega toreda inimesega, siis pole tegelikult oluline, kus sa oled, kuna selle inimese seltsis aeg lendab ning sa ei pööragi keskkonnale nii palju tähelepanu.

Jutu käigus toodi ka välja selline mõte, et plaanide tegemine on märk otsustusvõimetusest. Mina ei teegi üldiselt plaane, aga siiski ei suuda ma otsustada. Ma saan aru küll, et mõnel inimesel on kõik täpselt vaja kirja panna, mida ta teeb ja kuhu ta läheb, kuna sel juhul ta ei pea otsustama, sellel hetkel kui vaja, mida ta tegema peab, kuna kõik on juba kirjas. Aga sellisel juhul pole võimalik jälle teha asju, mis tekivad asjade käigus ning tulevad ootamatult. Aga siiski võib-olla peaks tegema plaane, kuid ei peaks sellest kinni pidama ning juhul kui midagi huvitavat ei tulegi ette, siis vaatad plaanist järgi, mida järgmisena teha. Võib-olla on mul sellest vale arusaam siiani olnud ning peaks tõesti hakkama plaane tegema...

Hästi naljakas on minu arust see kuidas inimesed arutavad kellegi kolmanda inimesega kahe inimese vahelisest suhtest, ilma et too asjast midagi täpselt teaks. Iseenesest võib mõelda küll, et saab võib-olla erapooletut arvamust ning soovitusi, siiski üldiselt kipub olema see kolmas inimene selle lähedane, kelle käest küsitakse ning ta üritab pigem mitte teisele haiget teha ning rohkem kalduma arvamuse poole, mida ta arvab olevat parem, kuigi reaalsus võib olla täiesti teine. Rääkimata veel sellest, et keegi ei tea täpselt, kuidas keegi tunneb, kui just pole temalt otse küsinud.

Üks huvitav asi siia juurde ka sellest, et võib juhtuda, et seltskonnas räägib keegi ühe inimese kohta midagi, mida ta on kellegi käest kuulnud, aga ise tegelikult ei tea seda täpselt. See informatsioon võib panna kedagi, kes selle inimesega alles tutvunud või tegelikult ka veel mitte tutvunud, täiesti valesti aru saama sellest räägitavast inimesest, võides ära rikkuda kõige, mis oleks võinud olla, kuna üldiselt sellised inimesed ka ei küsi üksteise käest, kas see ka vastab tõele. Aga sellisel juhul kas peaks, sest juhul kui täiesti tundmatu inimene hakkab isiklikke küsimusi esitama võib inimese täitsa ära ehmatada!?

Rääkides suhetest, siis ei saa üle ega ümber ka armastusest. Tihti peale inimesed mõistavad selle all ainult seda kitsast osa, mis üldiselt tekib mehe ja naise vahel, aga tegelikult armastada saab kõiki, ema, isa, õde, venda, sõpra, tuttavat ning isegi kedagi, keda sa ei tea. Miks inimesed räägivad armastusest nii palju ma arvan on see, et inimesed ei tee vahet armastusel ja armumisel. Armastus on väga keeruline mõiste ning rääkides sellest mehe ja naise vahelisest armastusest, mis tuleb tavaliselt ka esimese asjana meelde, siis ma hetkel ei hakkagi sellest täpselt seletama, vaid räägin ühe loo Scott Peck'i raamatust "Road Less Traveled". Tema kirjutas, et armastus on nagu baaslaager mägironimisel. See peaks olema see koht, kuhu sa saad alati tagasi tulla, kui vaja teades, et seal ootab sind abi, mõistmine ja ettevalmistus uueks vallutuseks. Aga see ronimine ise tuleb teha igal inimesel ise, see on see individuaalne areng ning saavutamine elus. Ning vallutades selle mäe on võimalik tõusta uuele tasemele, nii elus, kui ka suhtes. Kui ma õieti mäletan, siis sama autor ütles ka seda, et armastus peaks olema teise inimese aitamine uuele tasemele vms.

Kohati ma mõtlen, et inimesed üritavad elada nagu muinasjutus, arvates, et kõigil lugudel on "happily ever after" nagu lugu lõppekski seal, aga elu ei lõppe ju niimoodi. Tavaliselt sellel hetkel, kui peaks olema see "happily ever after" inimesed leiavad, et kõik ei olegi alati nii lihte ja arvavad, et on valitud vale inimene. Aga tegelikult ei ole paljud valmis suhte nimel vaeva nägema ja tööd tegema ning teinekord väga rumalaid küsimusi küsima, teise inimesega asju selgeks rääkima. Niisiis polegi ka ime, miks mõned inimesed käivad suhtest suhtesse.

Aga vaat kes räägib eksju, pole omastkäest midagi ette näidata - rumal olen... peaks vait jääma ning elu veidi elama, ennem kui targutama hakata...

"It’s possible to love someone
And not treat them in the way that you want"
Dub FX

"The greatest mistake you can make in life is to be continually fearing you will make one"
Orkut :)

Tundub, et ma ei ole unega sina sõber viimasel ajal ning 6-7 või isegi vähem tundi magamist tundub normaalsena. Praegu olen sellises vanuses, kus minu organism on arvatavasti kõige tugevam, aga siiski on sellel ju omad piirid. Hetkel ongi situatsioon, kui öösel sai vanade kooliõdede, -vendadega „pidu pandud“, hommikul vara üles ning nüüd kui on aega ei tule und. Aga see selleks.

Lugesin jälle edasi seda Fukuyama raamatut „Suur vapustus“ ning see tekitab päris tugevat emotsiooni. Peamiselt tekitab see viha ja arusaamatust ühiskonna ning selle liikmete vastu. Kuna ma üritan sellest vihast lahti saada, siis ma üritan ka sellel teemal veidi siin arutleda. Kõige lollim on see, et inimesed ei saa aru, kui oluline on perekond ning kui suurt mõju avaldavad täiskasvanud lastele.

Ma kirjutaks siia ühe lõigu sellest raamatust, mille ma ka endale kirja panin: „Ma oletan, et palju lugejad tunnevad isiklikult lapsi, kes on üle elanud vanemate lahutuse või muud ebasoodsad kodused sündmused, kuid on mõningase hingelise segaduse järel „omadega toime tulnud“ ja kasvanud vaimselt terveteks inimesteks. Paljud ajaloo suurkujud on kasvanud lapsehoidjate või koduõpetajate käe all või pärinenud iseäralikest ja pealtnäha tervetest kodudest. Õpetaja, hea kooli ja õigete sõprade olemasolu korral aga osutvad need kodused tingimused sageli ületatavaks tõkkeks ja võivad edaspidi isiksuse kujunemisele isegi positiivselt kaasa aidata.“

Scott Peck oma raamatus „Road less travelled“ kirjutab ka sellest, et ideaalset lapsepõlve pole arvatavasti kellelgi olnud. Siiski mõned inimesed, kes on üles kasvanud üldises arvamuses ebanormaalsetes tingimustes elavad hetkel normaalset ning tervet elu. Aga teised, kes on kasvanud nö heades tingimustes on halvale teele sattunud ning ühiskonnale rohkem koormaks, kui kasuks. Lapsepõlvest ning perekonnast sõltub paljugi teiste inimeste usaldamine, kuritegevlikud kalduvused, oma perekondlikud väärtused jne. Kas tõesti on nii raske teise inimesega koos elada, teda armastada ning oma laste eest hoolitseda ja neile tähelepanu pöörata? Ma ei tea, ma ei saa sellest aru, aga võib-olla ei saa ma sellest aru, kuna ma pole ise kunagi sellises situatsioonis olnud, ma mõtlen, et ma pole ise veel peret loonud. Aga siiski ma arvan, et mul on piisavalt enesedistsipliini, et vajadusel igasugustest probleemidest välja tulla ning mõtlen piisavalt ka teistele ja oma lastele soovin kindlasti paremat elu kui mul, miks siis teistel ei võiks olla!?

Üks asi, millest ma räägiksin veel oleks sugude võrdõiguslikkus. Kuigi meie ühiskonnas on see kõvasti muutunud võrreldes eelmise sajandiga leian, et see võiks ikkagi parem olla. Arvestades sellega, et naised teenivad ikkagi üldiselt vähem, kui mehed ning neil on raskem saada kohti headel positsioonidel, siis ei saa me hetkel veel võrdsusest rääkida. Me võiksime ka siinsamas rääkida rassismist, mis on kohati sarnaste probleemidega, aga ma ei tee seda, kuna minu enda jaoks rahvus ja nahavärv ei määra midagi ning süvenedes sellesse teemasse, siis võingi hakata leidma erinevusi jms. Sama võiks ka sugude võrgõiguslikkuse kohta öelda. Aga minu arust naiste ja meeste erinevusest ei saa üle ega ümber tegelikult, kuna üldise ühiskonna malli järgi on normaalseks paariks mees ja naine ning mõlemad osapooled on tavaliselt vajalikud perekonna loomiseks, mille tõttu eristatakse ka sugusid. Ütleme nii, et see on see, mida inimesed reeglina mõtlevad, kuigi me elame ajastul, kus inimestel on palju vabadusi ning on võimalik luua pere kahel samast soost isikul. Võib öelda küll, et ainult kahe erineva soo vaheline paarisuhe on iganenud arvamus, siiski enda puhul ma ei näe teist võimalust ning minu partner peaks olema naissoost.

Aga siiski miks peaks olema ühel sugupoolel rohkem õigusi, kui teisel? Ei peakski ning siin seisnebki kogu probleem. Tänapäevase ühiskonna arvamuse järgi, ikka veel, on see, et naine peaks kodus olema, lapsi kasvatama, koristama, süüa tegema ning tegema kõike, mis mees ütleb. Naisi vaadeldakse ka kui seksuaalobjekte, kellel ei ole oma arvamust ja pole üldse võimeline mõttetegevuseks. Rumalus tegelikut, see kui ühiskonnas vaadatakse staatust ka selle järgi, mitu naist mehel on jne, siis on ju ometi selles midagi valesti, kuna naine pole ometigi ju objekt, mida saaks omastada. Siiski peavad paljud mehed ning ka naised seda normaalseks ja kasutavad seda ära.



Mis müüb maailmas kõige enam, see on seks. Vaadates linnas ringi, erinevaid reklaame, siis vahib tavaliselt neilt vastu üks pool paljas neidis, kes on üles mukitud ning ennast haigeks näljutanud, kuigi tegelikkuses võib see sama neidis olla mittemidagi ütlev ja oma arvamuseta tibi. Sama on ka kõigi klubide jms, kuhu enamus mehi lähevad naisi „tsekkima“ ja „sebima“ ning see kes suudab naise koju viia on tegija. Neid näiteid võib veel tuua, aga tegelikult ei ole probleemis süüdi ainult mehed vaid ka paljud naised kasutavad seda ära. See on väga tavaline ju, kui ühel 70 aastasel rikkal mehel on 20 aastane tibi naiseks, ma ei ütle, et nende vahel ei võiks olla tõelist armastust, siiski üldjuhul on selle taga muud põhjused. Selle kohta võib pikalt laialt arutleda, aga lahenduse leimine on hoopis keerulisem.

Ma olen sattunud lugema paar korda feminismist, kus tuuakse põhjendusi klasside erinevusest, naiste võimest lapsi sünnitada, nõrgem sugupool jne, aga nagu tavaliselt see on, siis lahendust pole tegelikult välja mõeldud. Ega minagi ei suuda seda teha, ma siiski arvan, et mehed ja naised on erinevad nii füsioloogiliselt, kui ka vaimselt, aga seda ei peaks võtma negatiivsena vaid nii, et mehed ja naised täiendavad üksteist. Ning see, kui mingi ettevõte koosneb ainult meestest on halb nii sellele samale ettevõttele, sest isegi, kui me ei taha seda tunnistada, siis naised leiavad teinekord mõnele probleemile hoopis parema lahenduse kui mehed ja vastupidi. Sellest võib palju arutleda, aga ma arvan, et palju on juba kuskil ära öeldud ning hetkel ma avaldan lihtsalt oma arvamust.

Siiski tahan öelda, et ma pooldan feministe ning saan neist aru, kuigi ma vaataks kohati nende arvamusi ka kriitilisema pilguga, kuna üldiselt teevad oma suu lahti tuntumad ja jõukamad naised ning tihti jääb ülejäänute arvamus kuulmata.

Meest ja naiste erinevuse kohta olen ka leidnud paar huvitavat raamatut. John Gray „Men are from Mars, Women are from Venus“ ja Allan ning Barbara Pease „Why Men Don't Listen & Women Can't Read Maps“. Viimast ma lugesin paar aastat või enam tagasi ning ei oska hetkel selle kohta täpsemalt rääkida, aga sellele esimesele sattusin alles suvel peale ning vähemalt oma seisukohast leidsin seal olevat ka tõtt ning näited olid päris head.


"Sometimes I wonder if men and women really suit each other. Perhaps they should just live next door and just visit now and then."
Katharine Hepburn

"Enjoy life. There's plenty of time to be dead."
Hans Christian Andersen

"A learned man is an idler who kills time with study. Beware of his false knowledge: it is more dangerous than ignorance."
George Bernard Shaw

“Believe nothing, no matter where you read it or who has said it, not even if I have said it, unless it agrees with your own reason and your own common sense.”
Buddha

"Fall down seven times, get up eight."
Japanese Proverb’

“Always make new mistakes”
Esther Dyson

"He who waits for a chance may wait for a long time."
Nigerian Proverb

"It takes no more time to see the good side of life than to see the bad."
Jimmy Buffett

"Even in literature and art, no man who bothers about originality will ever be original: whereas if you simply try to tell the truth (without caring twopence how often it has been told before) you will, nine times out of ten, become original without ever having noticed it."
C. S. Lewis

Olen juba paar korda kirjutanud jutu valmis, ülesse pannud ning siis hakanud mõtlema, et midagi on valest ja siis selle maha võtnud. Mis siis valesti on?

Tunnen, et ma ei tea sellest asjast piisavalt, see ei tähenda, et ma tean palju kõigest, millest ma räägin, vaid ma ei tea vastavast teemast piisavalt, et ma suudaks oma arvamust piisavalt hästi avaldada. Näiteks kirjutasin eile keskkonna teemast pika jutu ning hiljem hakkasin mõtlema, et kuigi olen sellega palju kokku puutunud, siiski ei tea ma ikka veel piisavalt hästi, kuidas ma ise saaksin olla keskkonna säästlik. Kõigest vee ja energia säästmisest, prügi sorteerimisest, taaskasutamisest jne olen kuulnud ning tean, aga kindlasti ei ole see kõik mida me teha saame.

Või nagu ma juba kirjutasin, kui kurtsin oma muret, et aega ei ole. Ma ei taha see negatiivne inimene olla, kellel kõik on halvasti jne. Väga raske on selliste inimestega suhelda, kes ainult negatiivset näevad. Tegelt, ega ma üldiselt ka väga ingel ei ole ning arutan isegi, mis meil ühiskonnas valesti on jne. Aga kui võtta, siis asjad muutuvad tegelikult vaikselt paremuse poole. Rahvas hakkab aru saama, et kõik on inimesed ning kõigil on õigus omale arvamusele ja inimesed võivad olla teistsugused. Enam ei ole, et kõik laheda inimesed, kellel on huvitav mõtlemine ja toredad ideed peavad kuskile ära põgenema. Siiski paljud teevad seda, aga muutus on toimumas. Võib-olla on asi selles, et ma polegi kunagi silmi lahti teinud ning näinud kõiki toredaid inimesi ning ise vanemaks saades muutuvad ka inimesed ümberringi tolerantsemaks ja elukogenumaks. Tegelikult ka ühiskonnas näen muutusi, aga võib-olla oli ka sellega nii, et ma ei osanud ennem tähele panna selliseid asju. Tore on näha, et inimesed muutuvad abivalmimaks, sõbralikumaks ning tekib organisatsioone, mis pööravad tähelepanu keskkonnale, koostööle, abistamisele jne.

Nagu see video ütleb, elame me eksponentsiaalsel ajal ning nüüd on aeg otsustada, mille suunas me liikuma hakkame, kas raske töö ning keskkonna säästlikuse poole või kõige selle mugava poole elus, mis lõpuks viib meid hukule (seda muidugi kõige ekstreemsemal variandi).

Tegelikult ma ei usu, et maailm otsa saab, pigem arvan, et maailm võib lihtsalt võtta ette ja muutuda, ilma meiega arvestamata. Kuidas see ütlus on, et igale jõule on vastupidine jõud vms ning sa võid kedagi togida ainult seni, kuni teisel kopa ette viskab. Algus muutusteks on juba tehtud, jätkame siis ning aitame teisi ning sellega ka ennast...

Kirjutan siia kiiresti mis mul meeles mõlgub hetkel, enne, kui ma trenni jooksen.
Hakkasin mõtlema, millest tuleb ikka see, et inimesed ei tea, ega saa aru näiteks sellest, miks on vajalik tervislikult toituda ning trenni teha. Jõudsin sellisele järeldusele, et järjest enam inimesed spetsaialiseeruvad kitsamalt mingile alale ja selle käigus nad kaotavad üldpildi kõigist olulistest asjadest. Kuigi ma ise kurdan ning ka paljud teised, et koolis õpetatakse liiga laialt asju.

Kuni gümnaasiumi lõpuni õpime me tõesti väga laialt asju, aga tegelikult sellest ei ole midagi halba, või siis see, et me õpime asju, mida meil elus edaspidi üldse vaja ei läheks. Selle saaks jälle lahendada sellega, et noored saavad ise valida aineid, mida nad õppida soovivad. Kuigi sellest tekib järgmine probleem, et inimesed on laisad nagu ikka ja paljud valiksid kõige lihtsamad ained koolis. Selle mõttega ma hetkel edasi ei lähe, kuna aega pole palju.

Aga ka ülikoolis on palju aineid, mida edaspidi ei pruugi üldse vaja minna ning kool ise nimetab neid üldisteks aineteks. Tihti peale ei ole need ained väga üldised, pigem keskenduvad ühele kindlale asjale, mis tähendab, et see aine on juba piiritletud. Kõigi asjadega on võimalik väga, väga sügavuti minna tegelikult, aga kust läheb piir, mis on üldine, mis mitte.

Inimesel ei ole tõesti võimalik kõike kõigest teada, aga siiski oma elu puudutavates asjades nagu toitumine, liikumine, suhtlemine, keskkond (võib-olla leiab veel midagi!?) peaksid inimesed ikkagi teadma ühtteist. See on ju väga oluline, kuidas terve olla, paljud inimesed ei oska teistega suhelda, see on õpitav tegelikult, suur osa inimestest on mingitest keskkonna probleemidest kuulnud, aga ei tea kuidas nende elu kõike mõjutab. Üks asi mis võib natuke naljakas tunduda, aga tegelikult väga oluline on mõtlemine, nagu ka üldiselt kõigi eelnevatega ei õpetata seda üldse koolis. Miks?

Nüüd otsustan ma võtta selle kirjutamisega rahulikumalt. Mul on mõtteid palju, aga ma pingutan selle asjaga üle. Ei tohiks, kuna ometi ei pea ma midagi kellelegi tõestama, ega kellelegi mingit muljet avaldama, sest peamine põhjus miks ma kirjutan on ikkagi enda pärast, kuna nii saan oma mõtted kuhugi kirja ning jõuan teinekord ise ka huvitavate järeldusteni. Muidugi on kunagi ka huvitav vaadata, mida ma mõlnud olen. Ning miks keegi peaks seda peale minu lugema? Seda peaks küll kellegi teise käest küsima, aga ma ise loodan, et see paneb inimesi kriitiliselt mõtlema ning võib-olla annab asjadest teistsuguse vaatenurga, kui harjunud.

Esitaks siin ka kohe ühe huvitava küsimuse: mis vahet on liiga palju mõtlemisel ning üle mõtlemisel ja mis sarnast? Liiga palju mõtlemist peaks vist tähendama seda, et inimene mõtleb liiga tihti ja mõttetutest, (muidugi inimene on mõtlev olend ning see eristab meid loomadest, mis küll ei tähenda, et loomad ei mõtle - või äkki nad mõtlevad just kõrgemal tasemel kui meie, kes teab, aga nad ei tee selliseid asju nagu inimesed) võib-olla ka paljudest asjadest. Üle mõtlemine on pigem mingi asja või situatsiooni läbi ja lõhki läbi mõtlemine, koos kui-de jms-ga. Tihti nii kaugele, et tekivad vale ettekujutused ning asjad, milles polnud mingit probleemi võivad selleks muutuda. Sellest tekib ka küsimus, et kas see võib-olla halb. Üle mõtlemine on tihti halb, selleasemel, et näiteks kellegilt küsida, kuidas asi tegelikult on, siis mõeldakse igasuguseid võimalusi välja ning tehakse oma elu raskemaks. Aga liiga palju mõtlemine? Võib olla siia negatiivsena läheks see, et inimene ainult mõtleb ja tegutsemiseni ei jõuagi.

Üks inimene on mulle paar korda öelnud, et ma mõtlen asju üle. Aga see millest ma rääkinud olen ei ole mulle probleeme tekitanud, aga siiski kas ma olen sellest asjast üle mõelnud. Kui selle järgi võtta, et liiga palju mõtlemine on paljudest erinevatest asjadest ning üle mõtlemine ühest, siis küll, aga võib-olla lähengi näiteks ühiskondlikesse probleemidesse liiga sügavuti, kas see võib negatiivseid tagajärgi tuua mulle või teistele (välja arvatud, et ma käin teistele lihtsalt pinda või nad ei saa aru).

Ka täna üks inimene ütles mulle, et see on väga "deep" teema. Jutt käis sellest, kuidas inimene teab, kas ta kasutab oma aega õigesti. Muidugi on see küsimus väga subjektiivne ning loogiliseks vastuseks oleks, et see sõltub inimesest endast, mis talle tundub õige. On ka selliseid situatsioone, kus inimene kohe ei saagi aru, et see toob talle kunagi kasu või ei saagi ta sellest kunagi aru, aga kuidagi see tema elu positiivselt mõjutab (alateadvuses vms, "you name it"). Selle peale saingi vastuseks, et see on liiga "deep".

Aga võib-olla ma mõtlengi liiga palju ja üle. Sellepärast võtangi vaiksemalt ning üritan mediteerimisega tegeleda. Mediteerimine on selline tore asi, et sa ei mõtlegi enam millesti ning ei saagi tekkida probleeme liiga palju, ega üle mõtlemisega. Paar päeva tagasi olin väga närviline, ei tea miks, kõik asjad jooksid kokku ning palju asju teha ja mõelda. Siis ennem magama minekut mediteerisin tunnikese ning järgmine päev oli juba väga hea olla.

Kuna ma olen palju inimeste vahelistest suhetest kirjutanud vist, siis jätaks hetkeks selle teema. Kuigi see on väga huvitav teema ning ma naudin sellest mõtlemist. Ma võin sellest asjast kirjutada küll, siiski ei oska ma öelda, kas see kõik on õige (tegelt ei suuda ma seda millegi kohta öelda). Olen palju lugenud selle kohta ning mõndagi tean omastkäest, siiski ei suuda ma paljut kohe tõestada. Järgmine kahtlus tekib suhete kvaliteedis, millele ma baseerun sellest rääkides. See on ka selline kahtlane mõiste, aga sellest sõltub palju. Kes oskab suhte kvaliteeti määrata, ei oska öelda, aga siiski on vahe, kas räägivad omavahel kas kaks inimest kes usaldavad üksteist või inimesed, kes ei usalda ning on pinnapealsed. Enda kohta saab objektiivset infot ennast jälgides, aga mitte teise.

Inimesed üritavad asjades loogikat otsida ning kõike põhjendada, võib-olla peaks mõnikord midagi lihtsalt uskuma ning kuulama oma sisetunnet.

Aga aitab juba sellest eks :) Ärme ajame asja veel enam segasemaks (kui see võimalik on üldse :P). Tänane oli tegelikult väga oluline, kuna see tõi mind taas rohkem kahe jalaga maapeale. Selleks on olemas sellised toredad inimesed nagu sõbrad, tuttavad ja teinekord ka võõrad.

"No man is so foolish but he may sometimes give another good counsel, and no man so wise that he may not easily err if he takes no other counsel than his own. He that is taught only by himself has a fool for a master." Hunter S. Thompson

Täna tuli ka teemaks inimeste tervis ning toitumine. Üllatusena tuli mulle fakt, et Eesti noored muutuvad ülekaaluliseks. Siiani pole ma probleemi näinud, kuna üldiselt minu vanused/generatsiooni rahvas on normaal kaalus. Ma küll, ei saa öelda, et kõik söövad õigesti ning teevad sporti, siiski kuidagi nad suudavad asja kontrolli all hoida. Õppides seda asja ning olles just kirjutanud referaadi tervisliku toitumise kohta, siis üldisest vaatevinklist inimesed pingutavad üle magusatega ning üks asi sellega seoses on ka energia jookide ülemäärane tarbimine noorte seas.

Eestis ma pole seda nii hullult tähele pannud, kui seda oli Soomes. Seal mingi poole tunni jooksul kõik noored praktiliselt, kes poest välja tulid jõid mingisugust energia jooki. Kuskil pidid energia joogid olema keelatud kuni 18.eluaastani ning inimene, kes sellest rääkis arvas, et nii võiks ka Eestis olla. Ma küll, ei kujuta, ette kuidas saaks sellist asja meil keelata, aga mõte on hea. Ma ise olen ka suur energia jookide jooja, juues ikka ühe või kaks purki "Red Bull"i päevas. Tagantjärele mõeldes, siis ma peaks seda juba sõltuvuseks. Ning mina olin täiskasvanud sellel ajal juba, mõelda, mis noorte puhul toimub. Arvestame ka seda, kui palju noori suitsetavad hetkel, see on päris jube tegelikult.

Üheks probleemiks võivad ka olla rasvad, aga see on minu arust pigem see vanemate inimeste harjumus, et toit peaks ikka rammus olema, noored pigem pelgavad rasvu. Kui tõesti inimesed tarbivad liiga palju rasvu, siis see on ka seotud sellega, et tänapäeva inimesed tarbivad liiga palju liha. Liha on oluline valkude allikas, aga siiski peaks oma päevase valgu vajaduse kätte saama pigem piimast ning mida suurem on piima rasvaprotsent, seda enam omastab organism sealt kaltsiumi.

Kõik on omavahel seotud. Linna peal ringi käies on minu rõõmuks üles pandud reklaamid, et inimesed hakkaksid rohkem tarbima puu- ja juurvilju. Kuigi ma ise pole ka väga ingel selle kohapealt, aga eks ma üritan ennast harjutada. Inimestele tuntud (loodetavasti) toidupüramiidis on kõige olulisemad teraviljad, siis puu-ja juurviljad, seejärel liha, muna ning piim jne. Aga Harvardi teadlased on uurinud, et võib-olla peaks olema puu- ja juurviljad teraviljaga sama olulised. Siiski panen nüüd tähele, et neil on ka sinna ära märgitud eraldi vitamiinid ning alkohol (mis on küll "optional"), millega ma väga ei nõustu tegelikult.

Aga siiski kõige olulisem minu arust on ikka see, et inimesed võtavad oma vormi, heaolu, välimuse jne heaks ette midagi ning liigutaks ennast. Ei saa ju lootma jääda, et lihtsalt istudes sul muskel kasvab või kaal langeb, see on täielik rumalus.

Ma arvan, et kui keegi tuleks ja küsiks minu käest talle sobivat päeva menüüd, siis ma teeksin selle hea meelega. Kuigi ma alles õpin seda, siiski tean ma sellest juba nii mõndagi. Peangi varsti tegema kodutööks 3 eritoitumise menüüd (laktoosi talumatus, taimetoitlus ja tsöliaakia) ning ei ütle ära väiksest harjutamisest, eriti kui saan kellelegi head teha. Võin ka aidata treeningkavadega, tean sellest piisavalt, et saaks millegi kokku panna. Mis tekitab mõtte, et paneks sellise pakkumise Õnnepanka üles... vaatab seda asja...

Siin Harvardi toidupüramiid:

Alustasin eile tegelikult juba kirjutamist ning sain midagi valmis ka, siis tuli väsimus peale ning otsustasin magama minna. Üritasin ka mediteerida veel, aga ei jõudnud väga ning mind hakkas häirima, mis ma kirjutasin. Miks? Sellepärast, et ma olin negatiivne, kurtsin oma muret, et mul aega ei ole, kuigi ise olen tegelikult rumal ja ei oska oma aega kasutada piisavalt hästi ometigi on kõigi inimeste päev 24h pikk. Tundusin ka endale veidi liiga ülbe, aga ei hakka sellest siin pikemalt rääkima, kuna ma ei suuda ennast piisavalt hästi sellel teemal väljendada ning ega see väga olulne ka ei ole.

Olen paljudele inimestele juba sellest rääkinud (mul on tunne, et ma kordan ennast liiga palju), et paljud inimeste vahelised probleemid tekivad üksteisest mitte arusaamise tõttu või teine variant, et ei suudeta usaldada teist inimest piisavalt ning talle rääkida asjadest nii nagu on. Esimese variandi puhul inimene üritab küll selgeks teha mida vaja teha jne, aga teine inimene ei saa sellest aru. Kui selline asi juhtub, kelles siis asi on? Tavaliselt saab see inimene pähe, kes teisest aru ei saanud. Muidugi on lihtne talle öelda, et sa oled loll ning oleks võinud küsimusi esitada, aga esimene pool ei saa tavaliselt aru, et ta pole teise inimesega ühel lainel. Treener viimases trennis ütles, et mägi ei tule muhhamedi juurde vaid muhhamed läheb mäe juurde. See kehtib paljudes asjades nii. Selleks, et keegi sinust aru saaks peaksid tulema teise inimesega samale tasandile. Kui sa räägid väga teaduslikku ja tarka juttu, siis teine ei pruugi üldse mõista teatud mõisteid, mida kasutad ning ongi kohe probleem olemas. Samuti asjad, mis ma siin kirjutan võivad olla erinevalt arusaadavad, aga ma luban, et ma tegelikult ei mõtle millegiga midagi halba.

Rääkides sellest teisest variandist, et inimesed ei suuda üksteist usaldada. See on muutumas järjest suuremaks probleemiks meie ühiskonnas. Kuidas saabki, kui inimesed seisavad ainult enda eest, ega mõtle kellelegi teisele. Lugedes Fukuyama raamatut "Suur vapustus" saab sellest täpsema pildi. Ei hakka seda raamatut siia ümber kirjutama, aga siiski mõne sõnaga võin rääkida millest see räägib. Raamat ise on väga... raske, on vist sõna. Pole ka veel üle poole läbi suutnud lugeda, aga üritan leida selle aja ning jõu. Fukuyama üritab leida põhjuseid sellele, miks meie ühiskondlikud väärtused langevad st. miks inimesed üksteisega nii palju läbi ei käi (ei osale kodanike organisatsioonides), miks vallassündimus, üksikud vanemad, lahutumus, kuritegevus jne kasvab. See kõik on seotud usaldamisega. Võib-olla olen ma tõesti liiga naiinve ja usun kõike ning kõiki, olen selle eest oma elus mitu korda karistada saanud, aga ma ei anna alla, ma usun, et inimesed on head. Kuigi mul on raskusi usaldada inimesi oma murede, ideede jms, kuna kardan, et mind naerdakse välja ning öeldakse, et ma olen rumal on see kõvasti paranenud peale seda, kui ma olen reisinud. Siiski usaldan ma inimesi teistes asjades liiga palju, näiteks mul on raske mõelda, et inimesed on ainult kasu peal väljas.

Mul on palju, palju tegelikult kirjutada, aga hetkel pean minema...

http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/tanavalaps.htm

http://deafnotes.com/ubb/ubbthreads.php?ubb=showflat&Number=105

Mõtte lõigud:

Kõik mis me öelda tahame on tegelikult kellegi poolt juba varem kuidagi ära öeldud, võib-olla küll teisiti, aga siiski. Sellest ka tsiteerimine.

Kas see olen mina või minu üleväsimus mille tõttu ma tunnen just nii nagu ma tunnen ja mõtlen seda mida ma mõtlen.

Arvatakse, et meestel pole emotsioone. Minul küll on, aga võib-olla on asi selles, et ma pole normaalne mees.

Ilma alkoholita ning teiste organismi mõjutavate aineteta on emotsioonid palju, palju tugevamad!? Võib-olla ka sellepärast juuakse ning kasutatakse muid aineid...

Üha enam kinnitust saab fakt, et inimene ei taha muutuda ning hoiab vanast kinni. Vähemalt minu puhul küll. Kuidas saab nii rumal olla, et tunda ennast kurvana sellepärast, et lõhkusid oma kõige paremad kõrvaklapid. Kui mõelda, siis võib nende väärtus tulla sellest, et muusika on see mis mõnel raskel perioodil teeb tuju paremaks või teeb hea tuju veelgi paremaks.

Need kõrvaklapid on ainukesed asjad, mida olen pidanud enda omaks ning on asjadest mulle kõige olulisemad olnud? Huvitav, kas mul oleks halvem tunne, kui mul poleks enam riideid mida selga panna?

Unustasin täna ID-kaardi maha, kui panka läksin, et suurendada interneti ülekande limiiti kuna vaja on õppemaks ära maksta, pettunud olin.

Eile õhtul mõtlesin, kas ma ikka tahan selle õppemaksu ära maksta. Tsiteerin ennast: "ma arvan küll... kogu point on lihtsalt selles, et kool võtab ikka sitaks vaba aega ära... pluss veel raha kah... et kas oleks võimalik seda aega targemalt kasutada... aga siis kui ma hakkan mõtlema kõige peale, miks ma üldse tulin siia, siis tegelt pole midagi hullu... kui ma alguses mõtlesin, et kool saab olema minu jaoks teise järguline, siis viimasel ajal pole see nii olnud... ning ma ei suuda sitta tööd teha, kui ma teen siis tahaks teha korralikult... väike vastuolu..." See oli vastus küsimusele, kas ma otsustan jätkata.

Ma ei tea kes ma olen ja kuhu ma kuulun? Arutelu tekkis selle üle, mis maakonna inimeseks keegi ennast peab. Edasi läks see rahvusesse üle. Olen sündinud Tartus, käisin seal algkoolis. Üles kasvasin Otepää lähedal, lõpetasin seal põhikooli. Läksin gümnaasiumisse Noarootsi. Kolisin Tallinna, et ülikooli minna. Läksin pea aastaks Austraaliasse ning tulin tagasi Tallinna kooli, aga olen viimasel ajal veetnud palju aega Tartus ning see meeldib mulle. Mul ema elab Soomes, isa Belgias. Kes ma olen?

Miks minul on elus hästi läinud ning miks ma pole nö halvale teele läinud, kuigi võimalusi on olnud?

Mõni inimene oskab näha mida saaks teisiti teha. Kui ma leian, et ühiskonnas on midagi puudu, ei mõtle ma sellele, kuidas saaks teisi sellega aidata ja/või ettevõtluses ära kasutada, aga võiks ju.

Tihti ei oska inimesed näha lahendust, kui see ka neil silme all on ning väga loogiline. Selleks on vaja teiste inimeste abi ning nõu.

"No man is so foolish but he may sometimes give another good counsel, and no man so wise that he may not easily err if he takes no other counsel than his own. He that is taught only by himself has a fool for a master." Hunter S. Thompson

Mulle kunagi meeldinud tsitaat Christopher McCandless-ilt "Into the Wild"ist: "I will miss you too, but you are wrong if you think that the joy of life comes principally from the joy of human relationships" hakkab muutuma selleks, mida ka tema lõpuks leidis "Happiness only real when shared".

Kõik inimesed ei ole ühesugused. Kuigi meil on palju enesehävitajaid ja neid, kes ei hooli kellestki, ega millestki on kõigil mingi põhjus, miks nad sellised on. Aga inimest ei saa muuta, kui ta seda ise ei taha, seega peab alustama endast.

Ma leian, et minu arvamus paljust võib väga väär olla, aga ma pole veel paremat midagi leidnud või ma olen lihtsalt nii rumal ning leian, et see ongi üks ja ainus viis kuidas asjast mõelda.

Tahaks kõik ära unustada ning uuesti õppida, sieejärel võrrelda sellega mida ma ennem teadsin.

Üleüldse peaksin oma maailmavaatele kriitilisema pilguga vaatama, mis kunagi võis õige olla võib praeguseks täiesti vale olla.

Kuidas on võimalik, et üks inimene ilma oma teadmata võib teise hulluks ajada, lihtsalt eksisteerides, kuigi ta sooviks ainult head.

Esimest korda inimest nähes saad aru, kas see on inimene, kellega soovid suhelda, kes meeldib sulle või tekitab negatiivsust. Kas see võib olla enda väär arusaam, kuigi inimene võib olla täiesti fantastiline?

Inimene, kes kontrollib oma emotsioone ja südant kontrollib maailma?

Miks inimene endast teinekord nii halvasti arvab ning siis on nii rumal ja ei kuula teisi, kes kiidavad teda? Miks ei võiks inimene ennast armastada, kuna kui ta ennast ei armasta, kuidas saavad teised seda teha?

Miks ma ei võiks magama minna vaid tahan seda kirjutada?

Miks on nii palju mikse ja miks ma küsin nii palju küsimusi?

Asi läheb absurdiks...

Hetkel ei hakka ma midagi uut kirjutama, vaid kirjutan siia Austraalias kirja pandud punktid, mida pean elus oluliseks. Olen teinud mõned parandused ning printisin selle endale ka välja. Tahaks selle kuhugi nii panna, et ma loeksin iga hommikul selle läbi, aga siiani pole seda välja veel mõelnud. Väga raske on neid punkte pidevalt situatsioonides, kus oleks vaja meelde tuletada meenutada ehk siis tegelikult pole ma neile väga palju peale lugemist mõelnud, mis on kahju. Kuigi ma paljudesse neisse punktidesse täie südamega usun, siiski kipuvad need ununema, kui neid tegelikult vaja oleks.

Mõndasid neist punktidest ei ole ka eriti või üldse mitte täitnud. Just neid viimaseid, mida peaks tegema füüsiliselt. Ma võin põhjuseid tuua, et ma ei saa midagi lihtsalt teha, mis võib ka paika pidada, või pole aega või mida iganes, kuid lõppkokkuvõttes võiks ikkagi öelda, et ma olen laisk :(.

Lugedes neid punkte tekib väga võimas tunne ning tahaks kõiki maailma inimesi aidata. Tahaks lihtsalt aidata inimesi nii, et ei peaks ise midagi vastutasuks ootama. Ma olen paarile inimesele sellest mõttest juba rääkinud, aga kahjuks peab tunnistama, et hetkel ei ole selle teostamine võimalik :(. See on küll väga materiaalne abi, aga loodaks, et sellest kujuneks välja üks huvitavaimaid ja lahedaimaid kogemusi. Nimelt tahaks aidata kellegil minna Austraaliasse ning toetada teda selles.

On ka palju muid asju mida teiste abistamisele mõeldes tahaks teha. Võib-olla on keegi kuulnud midagi Õnnepangast. See on väga lahe idee ning inimestele kes sellega tegelevad suur, suur respect. On veel igasuguseid segaseid ideid reisimisega seoses, tahaks käia Põhja-Indias ning Tiibetis munkadega elada ning nende elu tundma õppida, samuti näha kuidas inimesed suudavad täielikus vaesuses olla õnnelikumad kui paljud rikkurid. Mõte on ka läbi Aafrika sõita ning aidata erinevaid heategevus organisatsioone.
Ma ei tea küll miks ma kõike seda kirjutan, kuna mulle ei meeldi lubada asju, mida ma täita ei suuda. Võib-olla sellepärast, et see tekitab kerge kohustuse juba, et peaks need segased ideed ellu viima. Samuti võib-olla leidub keegi, kellel on oma kogemusi sellel alal jagada või keegi tahab minuga ühineda.

Ma leian, et mul on nii palju pakkuda teistele...

Igastahes siin on need punktid:

See millest mõtled, see ka tuleb, ka negatiivsed mõtted saavad teoks.

Ole tänulik selle üle, mis sul on ja ära mõtle asjade üle, mida sul pole.

Tunne kaasa teistele inimestele, mõeldes sellele, et keegi ei taha kannatada.

Suheldes inimestega mõtle sellele, et kõik on inimesed, ära arvesta erinevusi.

Kõigis asjades otsi oma süüd, ära süüdista (ainult) teisi vaid (ka) ennast.

Ära mata ennast oma vigadesse, vaid õpi neist.

Kõik inimesed on sügaval sisimas tegelikud head, puhtad.

Kui muretsed liiga palju mõtle sellele, et teistel inimestel võivad olla sarnased või isegi hullemad probleemid.

Kõik muutub, arvesta sellega, ära ürita mitte muutuda.

Rasketes olukordades ürita situatsiooni vaadata teisest perspektiivist.

Otsi häid külgi oma „vaenlaste“ juurest. Läbi nende me kasvame isiksustena.

Leides oma kannatustele põhjuse, tulemuse, annab see meile motivatsiooni.

Jälgi enda puhul kuidas negatiivne käitumine toob kahju ning positiivne kasu.

Tekida endas veendumust enda negatiivse käitumise muutmiseks, tekita kinnis idee.

Tegutse, tee midagi, et muuta ennast, oma käitumist. Leia entusiasm endas!

Takistuste puhul vaata asju pikast perspektiivist.

Muutused, muutumine on pikk protsess.

Tee vahet ideaalidel ning standarditel.

Kui tekib viha, analüüsi situatsiooni, üldjuhul leiad, et sellel pole tegelikku alust.

Kui probleemil on lahendus, pole mõtet muretsemise peale aega kulutada vaid kontsentreeru lahendusele.

Kui probleemil ei ole lahendust, pole mõtet muretseda, kuna siis sa ei saa midagi nagunii teha.

Tehes mitte meeldivaid asju mõtle miks sa seda teed ja mida sa sellest saad.

Võta iga juhtumit, kogemust jms õppetusena.

Ära varasta teiste energiat, pigem anna seda ära.

Kuula oma instinkte õige tee leidmiseks.

Kõigel on oma põhjus, kõik tuleb kunagi kasuks, nii positiivsed kui negatiivsed kogemused.

Kõik koosneb aatomitest ja energiast.

Iga kord kui reageerid sensatsioonile mõjutab see sinu käitumist, mis on kõigi probleemide alus, kuna maailm reageerib sinu käitumisele.

Hoia oma pea selge, jälgi sensatsioone ja ära reageeri.

Iga päev ütle oma tüdrukule/naisele, et armastad seda, nii et sa seda mõtled seda südamest, isegi kui sa seda hetkel nii ei mõtle.

Tee iga päev üks asi, mille üle sa hirmu tunned.

Iga hommik liiguta ennas, tee väike trenn – kätekõverdused, kõhulihased, jooks.

Ürita iga õhtu ja hommik mediteerida.

Vastupidiselt nagu pealkirjadest võiks arvata kirjutan seekord eesti keeles, aga arvatavasti inglise keelsete lisanditega, sest siiski ma arvan, et on asju, mida on ilusam selles mulle mitte enam nii tundmatus keeles öelda. Võiks siia näite tuua millele olen mõelnud, näiteks on sõna armastus inglise keeles ilusam kui eesti. Tegelikult võib-olla mitte küll nii eraldi, vaid kui võtta ütlus "Ma armastan Sind", siis seda eesti keeles öeldes tundub väga raske ning peab oma keelt väänama :). Aga kui võtta sama lause inglise keeles "I love you" siis see tundub ilusam. Võib-olla olen ma lihtsalt imelik.

Ning sellest ma hakkakski siin blogis kirjutama nagu pealkirja järgi võib arvata. Üritan aru saada, kas mina olen segane või on seda maailm :P. Tegelikult arvan, et see on siin koht kus saaks ennast analüüsida ning maailma probleemide kohta arutada, mis minu silmis on probleemid või mis võiks teisiti olla. Aga miks siin? Sest ma olen väsinud kartmisest ja probleemide eest põgenemisest ning võib-olla on siin ka võimalik saada tagasisidet.

Mul on viimasel ajal palju asju juhtunud tegelikult. Aga see pole asi, millest ma rääkida tahan. Hoopis see, et kõik see mis on juhtunud on mind sellest tasakaalust välja löönud, kus ma olin ennem Eestisse saabumist. Vanad ja uued inimesed tekitavad minus erinevaid emotsioone, üldiselt küll häid, aga siiski tagajärjed ei pruugi sellel olla nii head. Ühtepidi tahaks inimestele kohe välja öelda mida ma arvan ja tunnen, aga kardan sellega inimesi solvata, neile haiget teha ning võimalikest uutest ja toredatest tutvustest ilma jääda. Kuigi ma pean ennast ja oma arvamusi üldiselt suhteliselt tagasihoidlikeks, aga siiski kuidas näiteks öelda inimesele, keda sa just kohtasid, et ta meeldib sulle või siis sa pead teda imelikuks. Mina enda kohapealt tahaks küll teada, aga ei ole inimesi, kes julgeksid välja öelda mida nad arvavad.

Ühel toredal jalutuskäigul ühe fantastilise neiuga, selgus, et ma teinekord võin ma öelda asju, mida naisetele öeldes võib tekitada omale probleeme. Õnneks oli neiu väga mõistev ning ei pahandanud, sest ma loodan, et ta sai aru, et ma ei ütleks talle midagi halvasti. See aga pani mõtlema selle üle, et meie ühiskonnas on teatud käitumismallid, et kuidas üks mees peaks käituma ja mida ütlema. See ei ole küll halb, tavaliselt, kuna ometigi peavad ühiskonnas olema alustalad ning üldised arusaamad, kuidas on viisakas teise inimesega käituda. See, et kellegil lihtsalt nägu täis sõimata või pasunasse panna ei ole lihtsalt aksepteeritav, vähemalt mitte minu maailmas. Siit võib veel sügavamale minna, et kuidas osadel inimestel on meie/minu mõistes väär käitumine normaalne, nagu varastamine, rüüstamine, tapmine jne. Aga ei lasku hetkel inimese ja üldisesse psüholoogiasse sellega.

Arvestame sellega, et minu käitumismallid on üldiselt aksepteeritavad ning ma näitan kõige vastu üles austust. Siia võiks panna minu BJJ treeneri Priidu ütluse"Uskuge minusse, kuna mina usun jumalasse," seega on tema meie jumal :P. Aga nüüd on välja kujunenud ka käitumismallid, mida inimesed ootavad, kuna soovivad oma ideaal maailmas elada ning kui keegi ütleb midagi, mis ei sobi tema maailma, siis ta on nagu kurjategija, kuigi ta lihtsalt väljendas oma arvamus, ilma et oleks seda peale surunud. Siit tulebki, et inimesed ei saa enam olla tema ise vaid peab käituma nii nagu inimesed ootavad ja öelda mida inimesed tahavad kuulda. Ma arvan, et see on ka probleem nii mõneski suhtes, et siis kui kaks inimest kohtusid, pidid nad käituma nii nagu teine ootas ning hiljem lihtsalt ei pea seda vajalikuks, kuna eesmärk on täidetud ning enam pole vaja head muljet jätta ning teise ootustele vastata.

Millegipärast siiski paljud arvavad, et elu on nagu muinasjutt. Nagu Lumivalgekese või Okasroosikese lugu: "And they lived happily ever after". See kõik on võimalik, muidugi, aga selle loo järgi tunduks nagu see ongi kogu lugu. Tegelikkuses tuleb aga edaspidi palju vaeva näha ja tööd teha. Ma lähen siin väga suhete teemasse, siis võtame veidi tagasi. Ma arvan, et ma jõudsin suhete teemasse välja, kuna leian, et meie ühiskonnas on sellega probleeme. Inimesed liiguvad suhtest suhtesse ning ei oskagi olla enam üksinda, õigemini kardavad täiesti üksinda jääda. Aga mina arvan, et inimene ei oska olla suhtes, kui ta pole sellest hirmust üle saanud. Ma siit edasi ei saa tegelikult rääkida, kas see on nii või ei ole, kuna pole oma hirmuga võitlemisest hetkel kaugemale jõudnud.

Ma ei oska seda väga kuhugi mujale panna, aga minu arust on see juba idiootsus, et on välja töötatud süsteem, millega teine pool ära "petta" ning olla nende meelest ideaalne. Üks sõber tõi välja ühe raamatu

Tagasi minnes käitumismallide juurde. Need, kes ei käitu, ega mõtle nii nagu ühiskonnas tavaks peetakse on kohe imelikud ning outsiderid. Tooks kohe paar näidet. Käisime Tartu Tudengipäevade raames ühes loengus, mis pidi rääkima toitumisest, aga tegelikult tuli välja hoopis midagi muud. Kuigi esineja rääkis asjadest, mis on arusaadavad ja loogilised, aga kohati läks tõesti väga ekstreemsustesse, millega mul on raske nõustuda. Aga siiski ma ei säilitasin austuse esineja vastu, ega ei hakanud teda segama. Mingil hetkel me lihtsalt läksime minema. Tegelikult oleks võinud terve loengu huvipärast lõpuni kuulata, aga enam pole midagi teha. Teine näide on ka see, et mul isa tuttav sai kokku kuskil Balil ühe täiesti targa ja toreda inimesega, kes uskus sellesse, et reptiilid vallutavad maad. Minu jaoks on see natukene väär arusaam, kuna ma pole leidnud sellele tõestust, aga siiski ma tean, et selline arvamus on olemas ning ei tee seda maha, kuni ma ei suuda seda 100% tõestada, et see ei ole nii. Minu poolt igasugune respect kõigile tüüpidele, kes julgevad midagi öelda, ainuke asi, mida selles osas silmas peaks midama on ka see, et inimene peaks olema avatud ning vastavaid tõestusi saades võimeline ka oma arvamust muutma.

Aitab küll sellest, keegi nagunii ei viitsi seda läbi lugeda.

Üldiselt võtaksin ma selle kokku, et teisi inimesi peaks austama nii nagu sa soovid, et sind austataks või isegi paremini. Inimesed peaksid julgema oma arvamust välja öelda, teistsugused olema, aga samas säilitama võime muutuda ja muuta oma arvamust. Ning armastades teisi inimesi ei saa sa teistele haiget teha vaid kui siis aitada kasvada, mida mõnikord inimesed ajavad segamini haiget tegemisega. Igas armastuse liigis peab aru saama läbi mille inimene kasvab, kõigi asjade tema eest ära tegemise läbi küll mitte.