Mõtte lõigud e. mõttetus?

Mõtte lõigud:

Kõik mis me öelda tahame on tegelikult kellegi poolt juba varem kuidagi ära öeldud, võib-olla küll teisiti, aga siiski. Sellest ka tsiteerimine.

Kas see olen mina või minu üleväsimus mille tõttu ma tunnen just nii nagu ma tunnen ja mõtlen seda mida ma mõtlen.

Arvatakse, et meestel pole emotsioone. Minul küll on, aga võib-olla on asi selles, et ma pole normaalne mees.

Ilma alkoholita ning teiste organismi mõjutavate aineteta on emotsioonid palju, palju tugevamad!? Võib-olla ka sellepärast juuakse ning kasutatakse muid aineid...

Üha enam kinnitust saab fakt, et inimene ei taha muutuda ning hoiab vanast kinni. Vähemalt minu puhul küll. Kuidas saab nii rumal olla, et tunda ennast kurvana sellepärast, et lõhkusid oma kõige paremad kõrvaklapid. Kui mõelda, siis võib nende väärtus tulla sellest, et muusika on see mis mõnel raskel perioodil teeb tuju paremaks või teeb hea tuju veelgi paremaks.

Need kõrvaklapid on ainukesed asjad, mida olen pidanud enda omaks ning on asjadest mulle kõige olulisemad olnud? Huvitav, kas mul oleks halvem tunne, kui mul poleks enam riideid mida selga panna?

Unustasin täna ID-kaardi maha, kui panka läksin, et suurendada interneti ülekande limiiti kuna vaja on õppemaks ära maksta, pettunud olin.

Eile õhtul mõtlesin, kas ma ikka tahan selle õppemaksu ära maksta. Tsiteerin ennast: "ma arvan küll... kogu point on lihtsalt selles, et kool võtab ikka sitaks vaba aega ära... pluss veel raha kah... et kas oleks võimalik seda aega targemalt kasutada... aga siis kui ma hakkan mõtlema kõige peale, miks ma üldse tulin siia, siis tegelt pole midagi hullu... kui ma alguses mõtlesin, et kool saab olema minu jaoks teise järguline, siis viimasel ajal pole see nii olnud... ning ma ei suuda sitta tööd teha, kui ma teen siis tahaks teha korralikult... väike vastuolu..." See oli vastus küsimusele, kas ma otsustan jätkata.

Ma ei tea kes ma olen ja kuhu ma kuulun? Arutelu tekkis selle üle, mis maakonna inimeseks keegi ennast peab. Edasi läks see rahvusesse üle. Olen sündinud Tartus, käisin seal algkoolis. Üles kasvasin Otepää lähedal, lõpetasin seal põhikooli. Läksin gümnaasiumisse Noarootsi. Kolisin Tallinna, et ülikooli minna. Läksin pea aastaks Austraaliasse ning tulin tagasi Tallinna kooli, aga olen viimasel ajal veetnud palju aega Tartus ning see meeldib mulle. Mul ema elab Soomes, isa Belgias. Kes ma olen?

Miks minul on elus hästi läinud ning miks ma pole nö halvale teele läinud, kuigi võimalusi on olnud?

Mõni inimene oskab näha mida saaks teisiti teha. Kui ma leian, et ühiskonnas on midagi puudu, ei mõtle ma sellele, kuidas saaks teisi sellega aidata ja/või ettevõtluses ära kasutada, aga võiks ju.

Tihti ei oska inimesed näha lahendust, kui see ka neil silme all on ning väga loogiline. Selleks on vaja teiste inimeste abi ning nõu.

"No man is so foolish but he may sometimes give another good counsel, and no man so wise that he may not easily err if he takes no other counsel than his own. He that is taught only by himself has a fool for a master." Hunter S. Thompson

Mulle kunagi meeldinud tsitaat Christopher McCandless-ilt "Into the Wild"ist: "I will miss you too, but you are wrong if you think that the joy of life comes principally from the joy of human relationships" hakkab muutuma selleks, mida ka tema lõpuks leidis "Happiness only real when shared".

Kõik inimesed ei ole ühesugused. Kuigi meil on palju enesehävitajaid ja neid, kes ei hooli kellestki, ega millestki on kõigil mingi põhjus, miks nad sellised on. Aga inimest ei saa muuta, kui ta seda ise ei taha, seega peab alustama endast.

Ma leian, et minu arvamus paljust võib väga väär olla, aga ma pole veel paremat midagi leidnud või ma olen lihtsalt nii rumal ning leian, et see ongi üks ja ainus viis kuidas asjast mõelda.

Tahaks kõik ära unustada ning uuesti õppida, sieejärel võrrelda sellega mida ma ennem teadsin.

Üleüldse peaksin oma maailmavaatele kriitilisema pilguga vaatama, mis kunagi võis õige olla võib praeguseks täiesti vale olla.

Kuidas on võimalik, et üks inimene ilma oma teadmata võib teise hulluks ajada, lihtsalt eksisteerides, kuigi ta sooviks ainult head.

Esimest korda inimest nähes saad aru, kas see on inimene, kellega soovid suhelda, kes meeldib sulle või tekitab negatiivsust. Kas see võib olla enda väär arusaam, kuigi inimene võib olla täiesti fantastiline?

Inimene, kes kontrollib oma emotsioone ja südant kontrollib maailma?

Miks inimene endast teinekord nii halvasti arvab ning siis on nii rumal ja ei kuula teisi, kes kiidavad teda? Miks ei võiks inimene ennast armastada, kuna kui ta ennast ei armasta, kuidas saavad teised seda teha?

Miks ma ei võiks magama minna vaid tahan seda kirjutada?

Miks on nii palju mikse ja miks ma küsin nii palju küsimusi?

Asi läheb absurdiks...