Smile and the world smiles back...

Olen juba paar korda kirjutanud jutu valmis, ülesse pannud ning siis hakanud mõtlema, et midagi on valest ja siis selle maha võtnud. Mis siis valesti on?

Tunnen, et ma ei tea sellest asjast piisavalt, see ei tähenda, et ma tean palju kõigest, millest ma räägin, vaid ma ei tea vastavast teemast piisavalt, et ma suudaks oma arvamust piisavalt hästi avaldada. Näiteks kirjutasin eile keskkonna teemast pika jutu ning hiljem hakkasin mõtlema, et kuigi olen sellega palju kokku puutunud, siiski ei tea ma ikka veel piisavalt hästi, kuidas ma ise saaksin olla keskkonna säästlik. Kõigest vee ja energia säästmisest, prügi sorteerimisest, taaskasutamisest jne olen kuulnud ning tean, aga kindlasti ei ole see kõik mida me teha saame.

Või nagu ma juba kirjutasin, kui kurtsin oma muret, et aega ei ole. Ma ei taha see negatiivne inimene olla, kellel kõik on halvasti jne. Väga raske on selliste inimestega suhelda, kes ainult negatiivset näevad. Tegelt, ega ma üldiselt ka väga ingel ei ole ning arutan isegi, mis meil ühiskonnas valesti on jne. Aga kui võtta, siis asjad muutuvad tegelikult vaikselt paremuse poole. Rahvas hakkab aru saama, et kõik on inimesed ning kõigil on õigus omale arvamusele ja inimesed võivad olla teistsugused. Enam ei ole, et kõik laheda inimesed, kellel on huvitav mõtlemine ja toredad ideed peavad kuskile ära põgenema. Siiski paljud teevad seda, aga muutus on toimumas. Võib-olla on asi selles, et ma polegi kunagi silmi lahti teinud ning näinud kõiki toredaid inimesi ning ise vanemaks saades muutuvad ka inimesed ümberringi tolerantsemaks ja elukogenumaks. Tegelikult ka ühiskonnas näen muutusi, aga võib-olla oli ka sellega nii, et ma ei osanud ennem tähele panna selliseid asju. Tore on näha, et inimesed muutuvad abivalmimaks, sõbralikumaks ning tekib organisatsioone, mis pööravad tähelepanu keskkonnale, koostööle, abistamisele jne.

Nagu see video ütleb, elame me eksponentsiaalsel ajal ning nüüd on aeg otsustada, mille suunas me liikuma hakkame, kas raske töö ning keskkonna säästlikuse poole või kõige selle mugava poole elus, mis lõpuks viib meid hukule (seda muidugi kõige ekstreemsemal variandi).

Tegelikult ma ei usu, et maailm otsa saab, pigem arvan, et maailm võib lihtsalt võtta ette ja muutuda, ilma meiega arvestamata. Kuidas see ütlus on, et igale jõule on vastupidine jõud vms ning sa võid kedagi togida ainult seni, kuni teisel kopa ette viskab. Algus muutusteks on juba tehtud, jätkame siis ning aitame teisi ning sellega ka ennast...