Hommikused mõtisklused

Alustasin eile tegelikult juba kirjutamist ning sain midagi valmis ka, siis tuli väsimus peale ning otsustasin magama minna. Üritasin ka mediteerida veel, aga ei jõudnud väga ning mind hakkas häirima, mis ma kirjutasin. Miks? Sellepärast, et ma olin negatiivne, kurtsin oma muret, et mul aega ei ole, kuigi ise olen tegelikult rumal ja ei oska oma aega kasutada piisavalt hästi ometigi on kõigi inimeste päev 24h pikk. Tundusin ka endale veidi liiga ülbe, aga ei hakka sellest siin pikemalt rääkima, kuna ma ei suuda ennast piisavalt hästi sellel teemal väljendada ning ega see väga olulne ka ei ole.

Olen paljudele inimestele juba sellest rääkinud (mul on tunne, et ma kordan ennast liiga palju), et paljud inimeste vahelised probleemid tekivad üksteisest mitte arusaamise tõttu või teine variant, et ei suudeta usaldada teist inimest piisavalt ning talle rääkida asjadest nii nagu on. Esimese variandi puhul inimene üritab küll selgeks teha mida vaja teha jne, aga teine inimene ei saa sellest aru. Kui selline asi juhtub, kelles siis asi on? Tavaliselt saab see inimene pähe, kes teisest aru ei saanud. Muidugi on lihtne talle öelda, et sa oled loll ning oleks võinud küsimusi esitada, aga esimene pool ei saa tavaliselt aru, et ta pole teise inimesega ühel lainel. Treener viimases trennis ütles, et mägi ei tule muhhamedi juurde vaid muhhamed läheb mäe juurde. See kehtib paljudes asjades nii. Selleks, et keegi sinust aru saaks peaksid tulema teise inimesega samale tasandile. Kui sa räägid väga teaduslikku ja tarka juttu, siis teine ei pruugi üldse mõista teatud mõisteid, mida kasutad ning ongi kohe probleem olemas. Samuti asjad, mis ma siin kirjutan võivad olla erinevalt arusaadavad, aga ma luban, et ma tegelikult ei mõtle millegiga midagi halba.

Rääkides sellest teisest variandist, et inimesed ei suuda üksteist usaldada. See on muutumas järjest suuremaks probleemiks meie ühiskonnas. Kuidas saabki, kui inimesed seisavad ainult enda eest, ega mõtle kellelegi teisele. Lugedes Fukuyama raamatut "Suur vapustus" saab sellest täpsema pildi. Ei hakka seda raamatut siia ümber kirjutama, aga siiski mõne sõnaga võin rääkida millest see räägib. Raamat ise on väga... raske, on vist sõna. Pole ka veel üle poole läbi suutnud lugeda, aga üritan leida selle aja ning jõu. Fukuyama üritab leida põhjuseid sellele, miks meie ühiskondlikud väärtused langevad st. miks inimesed üksteisega nii palju läbi ei käi (ei osale kodanike organisatsioonides), miks vallassündimus, üksikud vanemad, lahutumus, kuritegevus jne kasvab. See kõik on seotud usaldamisega. Võib-olla olen ma tõesti liiga naiinve ja usun kõike ning kõiki, olen selle eest oma elus mitu korda karistada saanud, aga ma ei anna alla, ma usun, et inimesed on head. Kuigi mul on raskusi usaldada inimesi oma murede, ideede jms, kuna kardan, et mind naerdakse välja ning öeldakse, et ma olen rumal on see kõvasti paranenud peale seda, kui ma olen reisinud. Siiski usaldan ma inimesi teistes asjades liiga palju, näiteks mul on raske mõelda, et inimesed on ainult kasu peal väljas.

Mul on palju, palju tegelikult kirjutada, aga hetkel pean minema...