"Kui võtate aega, et otsustada, mida omaeluga peale hakata, siis leiate, et oletegi seda juba teinud" George Bernard Shaw, 1856-1950

Loen siin erinevaid tsitaate ning avastan, et kõigile arvamustele on vastupidine arvamus. Isegi kui üks ütlus tundub väga õige, siis tuleb järgmine, mis pöörab selle ümber. Kas siis lõpuks on nii, et viimane asi millele sa avatud oled jääbki sinu arvamuseks, isegi kui see polnudki sinu arvamus vaid kellegi teise mõte, idee ja teostus!?

Andes inimestele piisava emotsiooni on võimalik neid panna muutma oma kinnisideid ja arvamusi. See emotsioon peab aga olema tugevam, kui selle kinnisideega seonduv mälestus. Ehk kui see ulatub näiteks lapsepõlve, siis ei ole nii võrd määrav see, mis tegelikult seal juhtus, vaid see, kuidas inimene seda mäletab. Väiksemate asjade puhul see kuidas see inimesele presenteeriti. Sellepärast ongi massihüpnotiseerimised ja tuntud motiveerivad kõnelejad mõjuvad, kuna suudavad tekitada piisavat emotsiooni väiksemate asjade muutmiseks ning toomaks inimesi välja oma igapäeva maailmast. Seega õigetel tingimustel on võimalik inimesi panna tegema, käituma kuidas keegi soovib. Keerukamate käitumisharjumuste puhul on vaja arvestada ning seega ka mõjutada muid sellega seonduvaid mälestusi. Seda kasutavad ära meie reklaamid, riik, kui ka teised inimesed. Kohati võib öelda isegi, et mida rohkem on inimesed kinni oma arvamustes, seda enam on nad manipuleeritavad. Sellepärast on vaja teada reklaami puhul oma sihtrühma, kuna sellisel juhul on kergemini määratletav inimeste keskkond, kus inimene üleskasvanud on ning kergemini valitav emotsioon ja suund, mida mõjutada. Lõppkokkuvõttes on oluline panna inimesi käituma vastavalt omale tahtele.

Isaga Tallinna poole sõites arutlesime nii mõnegi asja üle. Üks oli see, kas inimene kahetseb elu lõpus seda, mida ta teinud on või seda mida ta teinud ei ole. Mina ütlesin, et ma olen kuulnud, inimesed kahetsevad kasutamata jäetud võimalusi. Isa just ei nõustunud minuga ja väitis, et siiski elus tehtud vead on need mis hakkavad hinge närima. Mina võtaks neid vigu küll kogemustena, kuid siiski on asju, mille puhul on raske endas rahu teha. Aga ometigi ei ütle keegi, mis on õige ja mis on vale. Elu on lihtsalt selline :)

Teine asi mille üle me arutlesime oli tolerantsus. Isa ütles, et tema oli tolerantseks muutunud alles hilisemalt eluperioodil. Mul on raske aga aru saada inimestest, kes pole nii mõistvad teiste suhtes. Kui meie vestlus edasi läks jõudsime me selleni, et tolerantsus võib muutuda selgrootuseks. Sellele polegi ma varem mõelnud, kuid eks ma nüüd üritan aru saada, mis see selgrootus endast kujutab.

Ma avastan järjest enam olukordi, kus ma inimeste käitumise ja erinevate olukordade üle naeran, aga see on selline heatahtlik naer, naer minu sees.

Mulle tundub, et suvi on blogijate jaoks üks tegusamaid aegu, kuid nagu näha siis minu jaoks on pigem vastupidi läinud. Ma tean, et mul pole vaja kellegi ees vabandada, kuna ometi, oma arust, kirjutan ma seda enda jaoks. Nüüdseks on minu reis Costa Ricale läbi ning olen siiski dilemma ees mida ma peaksin kirjutama, mida mitte. Ma tahaksin kirjutada kõike, aga siinkohal tsiteerin Lev Tolstoid, tema lõpetamata teosest „Mälestused“: „... Kui ma tõsisemalt oma elu sündmuste üle järele mõtlesin, nägin, et selline elulugu ei oleks küll otsene vale, kuid siiski vale selle tõttu, et ma valgustan oma elu ebaõigesti, toon esile hea ning vaikin maha kõik, mis on halb, või püüan seda halba siluda. Kui mul aga tuli mõte esile tuua kogu tõde, varjamata midagi halba oma elus, kohkusinma sellest muljest, mille peab niisugune elulugu jätma.“



Mulle põhimure on see, kuidas see mõjutab teisi inimesi, peamiselt minu lähedasi, aga ka teisi, kes minuga selle aja jooksul kokku puutunud on. Teisalt ka see, kuidas see minu edasist elu mõjutab. Osadele inimestele olen ma ühtteist juba niisama rääkinud ning juba praegugi ma kardan seda, kuidas see mõjunud on. Seega lepin ma oma valedega, õigemini mitte rääkimisega ning hoian ka aega kokku.

"Mis suus maitseb magus, see äraseedimiseks hapu." William Shakespeare, 1564-1616

Üks asi millest ma kindlasti ei räägi on töö ja minu praktika. Esiteks see on igav ja teiseks läks see nii halvasti, et seal polegi midagi rääkida. Kui hästi läheb, siis ma ei pea oma praktikat uuesti tegema, kuigi ega vastupidinegi variant kõige hullem poleks, kuna siis ma ehk õpiks ka midagi.



Pimesoole opist ma veidi juba rääkisin. Haiglast tagasi tulles läksin tagasi tööle ja üritasin head nägu teha, eks valuvaigistid jms aitasid mind ka. Minu ravikulud on siiani maksmata, kuna kui Mart helistas neile haiglasse ütlesid nad, et nende arve number on salastatud. Mina kirjutasin ka nende haigekassasse ning sealt ma ei saanud absoluutselt mingit vastust. Siiani pole ka sellest probleeme tekkinud. Jama on selles, et ma ei saanud sealt ka oma haiguslugu, kuna ma tahan siin, Eestis, ennast lasta üle vaadata, kuna aeg-ajalt annab see siiski ennast tunda, kuid arvatavasti on see siiski sellise operatsiooni puhul normaalne.

Asi mis mind väga huvitab, kui ma reisin on näha kuidas elavad kohalikud ning selleks oli mul ka veidi võimalust, kuna ma siiski tutvusin seal kohalike inimestega, kellel ma sain külas käia ning oma reisi lõpus, kui ma tööd enam ei teinud sain ma veidi aega veeta nende tuttavate juures ning olen neile südamest tänulik. Ma arvan, et mul vedas, kuna ma sain näha kuidas elavad seal väga vaesed, kui ka üpriski hästi elavad inimesed.



Kuna ma õpin siiski kokaks ning ma pean ka ühe töö asemel kirjutama ka söögikultuurist Costa Ricas, siis ma räägin kiiresti peamisest toidust. Kõige tavalisem toit seal on riis ja oad. Riisi tehakse erinevat viisi, küll lisatakse sinna laimimahla ja/või erinevaid maitserohelisi. Oad keedetakse rohkes vees ja soolas ning kasutatakse koos keeduvedelikuga. Kõrvale tehakse seda mida parasjagu on või ka mitte midagi. Küll olen saanud kala (näiteks raid), loomaliha (mis seal alati pole kõige parem, kuna liha on puine, kuid leiab ka head ning seda kõike tehakse erinevat viisi, kuidas keegi soovib ja mida parasjagu on), aga ka plantain’s. Viimase kirjapildi õigsuse eest ma ei vastuta, kuid see on erilist liiki banaan, mida ma nägin tehtavalt järgnevalt: potis kuumutati hulk õli (tehti fritüüri), lõigati banaanist suuremad jupid (ehk umbes 5 cm paksused), pandi 1 min kuuma õlisse, võeti välja, pressiti peenikeseks ning pandi taas õlisse, kuni olid krõbedad. Kui välja võeti lisati soola. Meie sõime seda koos kohaliku riivitud juustuga ning maitses see päris hästi. Muidu poes ja restoranis oli üldiselt kättesaadaval kõik see, mis ka keskmises Euroopa poes, kuid näiteks head kitsejuustu ning mõndasid muid asju oli keeruline leida. Pooltoodete ja valmistoodete hinnad olid üldiselt kallimad, kui meil. Tegelikult ma ütleks, et elu seal on ikkagi üpris kallis.



Aga räägime kultuurilisest poolest. Üks esimesi asju, millega kohalikud sind arvatavasti tervitavad on ütlus: „pura vida“, mis otsetõlkes tähendab põhimõtteliselt puhast elu. Kohalikud kasutavad seda paljudes situatsioonides ning kõige olulisem selle juures on sinu hääle toon. Seda võidakse kasutada lahkudes, siis kui midagi läheb halvasti, kui ka siis kui midagi läheb hästi või siis kui keegi nõustub sinuga jne. Ning minu arust on see asi, mis iseloomustab ka inimeste elustiili. Noored panevad pidu, ega mõtle tagajärgedele ehk sellepärast ongi paljudel noortel juba lapsed. Väga keegi ei viitsi tööd teha ning kui tehakse tööd, siis ainult niikaua, kui heaks peetakse. Lisaks mis töötegemisega seostub on „tico time“. Ticodeks siis nimetatakse kohalikke, ning „time“ on siis inglise keelne tõlge ajale. Ning kohalike jaoks pole kellaaeg midagi olulist, millest peaks kinni pidama. Nemad ilmuvad tööle, kuna tahavad, saavad oma asjadega valmis siis kui tahavad ning saadetised jõuavad kohale kuidas kunagi. Ma võib-olla teen sellega liiga paljudele kohalikele, aga nii on minu mulje jäänud peale seal üle nelja kuu elamist. Enamikel ei ole ka kella ning aega vaadatakse päikse järgi. Ning need, kes ei oska lugeda, ega tunne numbreid need käivad tunde järgi. Sellest viimasest ka siis põhiliselt see „tico time“. Juhtub ka seda, et keegi ütleb näiteks, et ta helistab sulle „ahora“ ehk siis praegu/kohe ning see võib kuidagi venida päevaks, kaheks, nädalaks, kuuks jne. Paberite ajamisega nagu ma oma pimesoole opiga aru sain on suhteliselt sama lugu, juhul, kui sul ei ole just üli hea advokaat või sa ei osta ametnikke ära, mis on ka väga tavaline.



Sooviks ka rääkida mõnedest mainimist väärt seiklustest/juhtumist seal. Ma üritan asjadest rääkida enam-vähem kronoloogilises järjekorras, kuigi kõigile lugejatele ei ütle see arvatavasti midagi, kuna vahepealt jätan välja asju, mis ei tasu mainimist, millest ma ei taha rääkida või lihtsalt on igav, tavapärase elu.

Ükskord läksime ühe kohaliku sõbra ja tema tüdrukuga Uvitas baari nimega Dona Maria ning seal oli üks tema tuttav, kes istus lauas koos ühe neiuga, kes tuli välja, et on pärit Inglismaalt ja kui ma õigesti mäletan, siis õppis araabia ning rääkis soravalt ka hispaania keelt. Meie vestlus toimus muidugi peamiselt inglise keeles, kuigi tema meeltesegaduse tõttu sattusid vahele üht-teist hispaania keelset. Nimelt oli ta arvatavasti mingi või mingite droogide mõju all ning ka veidi purjus. Meie vestlus ei kestnud kaua, kuna minu sõber tahtis koju minna. Üldiselt meie vestlus oli selline tavaline „smalltalk“, mis mulle üldiselt ei meelde, ega millest ma just väga palju ei mäleta, aga mis ma mäletan on see, kui ta ütles mulle midagi sellist: „You are pretty sane, arent’t you!?“ Sõnastus pole täpne, aga umbes sarnane. Millegipärast on see meelde jäänud ning edaspidi pannud mind mõtlema.



Hoogu andis see, et väga paljusid inimesei seal peetaks meie kultuuris ja keskkonnas hulludeks, nii arvan vähemalt mina. Lev Tolstoi sõnade järgi ehk vagadeks hulludeks, sest see mis nad tegid või rääkisid ei olnud üldiselt teistele ohtlik. Et mitte teemast kaugele minna, siis ma olen märganud, ka et kõigil inimestel on oma „kiiks“ või isegi mitu. Tihti sellised väikesed ja märkamatud, aga ka teinekord märgatavad või isegi häirivad: ebatavaline kehahoiak, kõne eripära, teatud iseloomulik liigutus midagi kindlat tehes, väga suur suhtlemisvajadus, egoism, materialism, tähelepanu vajadus, eneseohverdamine, ülihoolitsemine. Mida laiemad mõisted, seda spetsiifilisemad ja raskemini märgatavad on väljendus viisid. Purjus inimestest ma hetkel ei räägi. Iga inimene on nii eriline, mitte küll alati meeldiv, aga see ei tähenda, et ta tegelikult ei ole tore. Inimesed kujundavad oma arvamuse väga kiiresti ning on seetõttu väga manipuleeritavad ja need kes soovivad võivad seda väga kergesti ära kasutada.



Ma kaldun jälle kaugele ning väga filosoofia radadele, kuid see ei morjenda mind, kuna plaan oli nagunii mitte panna see sissekanne oma Costa Rica blogisse. Igastahes olen püüdnud ka ennast kõrvalt vaadata ning aru saada oma „kiiksust“ või lausa mitmest. Ma arvan, et üks tähelepanuväärsemaid on minu võimetus suhelda inimestega suures seltskonnas ning mida vähem inimesi ma tunnen seda keerulisem, ma suudan keskenduda ühele inimesele korraga ja mind häirib kui inimesed räägivad läbisegi ning veel enam katkestavad minu juttu, sest see jätab mulje nagu poleks mina, ega see mida ma räägin huvitav või oluline. Samuti aeg-ajalt ma kokutan, kuna ma ei suuda õiget/viisakat/normaalset sõnastust/sõna leida. Seda kuna minu reisimised ja liikumine peamiselt inglise ning eesti keele vahel tekitavad raskusi, kui ka sellest,et mul on endast, oma tunnetest, tegemistest jne raske inimestele rääkida ja seda ma suudan üldiselt ainult vähestele rääkida. Samas kui keegi küsib minult midagi on mul väga raske küsimusele vastata või lihtsalt ennast sealt välja keerutada, kuna see on tegelikult nagu valetamine. Tegelikult seega võib ausus ja minu naiivsus olla samuti „kiiks“. Ma arvan tegelikult, et inimestele hakkab põhiliselt silma see, et ma olen vaikne ning hoian omaette, just seltskonnas, seda aga põhjendab juba üleval räägitu. Kui mõtlema hakata, siis ma olengi omas mõttes natuke hull, aga tegelikult sellepärast ma ennast armastangi, küll tõusude ja mõõnadega, aga kui ma ennast ise ei armasta, kes siis veel seda teeks.

Ma küll esialgu ei mõelnud nii pikalt ja päris sellel teemal rääkida, aga see lihtsalt läks nii. Ning nüüd kui ma taas Eestis olen tunnen ma ennast tegelikult vähem hulluna, sest kohati oli mul Costa Rical ikka väga raske, eriti kui mulle jõudis kohale, vähemalt mulle tundus nii, minu vanaisa surm veebruaris. Kirjutades neid ridu siin samas majas, kus minu vanaisa suri ning üks viimaseid mälestusi on kogu selle segaduse koristamine ja matused ei tunne ma ennast nii raskelt, kuid ma tean tegelikult on mul palju tööd veel endaga teha.



Rääkides natukene lõbusamal teemal, õigemini teemal mis alguses ei tundunud üldse lõbus, aga lõppkokkuvõttes läks hästi ning tagasi vaadates on lausa koomiline mõeldes oma rumalusele ja sellele kui hästi see läks. Ma vist eelmises Costa Rica sissekandes kirjutasin sellest, et ma alustasin vaikselt surfamisega. Üks hetk ma isegi ostsin endale surfilaua, aga ma ei saanud sellega hakkama, kuna see oli nii väike eks see oli minu enda rumalus ka, kuna mind hoiatati, aga ma vist usaldasin valesid inimesi sellel teemal. Nüüdseks on see laud uue omaniku leidnud ning väidetavalt on ta sellega väga rahul ja mina olen rahul, et laud leidis omaniku, kellele see ka sobib. Pärast seda, kui ma oma laua ära andsin käisin ma tegelikult veel korra surfamas ning selleks puhuks laenutasin ma laua, mis oli tegelikult väga korralik, ilus ning mulle sobivam. Igastahes tol hetkel olid lained väga suured, keskmiselt mingi 3-4 meetrised, kohati isegi 5-6-7 meetrised (võib-olla ma liialdan, et ennast paremast küljest näidata :)) ning mina mõtlesin, et saan sellega hakkama. Ma siis proovisin ja proovisin, ega saanud ühtegi lainet ehk mul oli raskusi püsti saamisega siiski, paar korda käisin korralikult vee all ning suutsin oma kopse veega täita, aga ma ei tahtnud alla anda ning otsustasin veel korra proovida. „Sõudes“ uhkelt sinna, kus lained murduvad, siis kuskil juba poole peal ehk sattusin ma kividele liiga lähedale ning tuli üks laine, mis põhimõtteliselt tõstis mu kivi peale. Ma ehmatasin ära ning hakkasin kaldapoole ujuma, aga ma muidugi ei arvestanud hoovusega ning peagi avastasin, et nii ei jõua ma kuhugi. Lõpuks ujusin sinna, kus need suured lained murduvad ning läksin esimese lainega kaldasse. Välja tulles avastasin, et laua üks „fin“ oli ära murdunud ning laua põhja all oli mitu pikka triipu ja mõned väiksemad augud. Lisaks sellele mu põlved ja jalad veritsesid veidi. Laua sain alles järgmine päev tagasi viia nii, et ma küsisin nõu, kui palju see umbes maksma läheb, sest ega mul väga palju raha polnud. Üldiselt pakuti, et see läheb umbes 50 dollarit maksma, mis oli praktiliselt kogu minu raha tol hetkel. Kirjutasin juba emale ka, et mul on võib-olla raha varsti vaja. Järgmine päev läksin lauda viima ning minu kohalik sõber, kellega ma koos olin rääkis seal oma sugulasega, kes seal töötas ning lõpuks maksin ma ainult kuskil 15 dollarit. Ma tundsin suurt kergendust ja maksin selle ära, seejärel otsustasin, et surfamine ei ole ikka minu jaoks ning ma parem vaatan kuidas teised oma laudu lõhuvad :).



Ma mõtlesin oma Kariibi reisist rääkida, õigemini juba kirjutasin ühtteist, aga kuna ma suutsin taas liiga detailidesse minna, siis ma teen väga lühikese kokkuvõtte sellest. Pärast seda surfilaua seiklust läksin siis Kariibi poole peale, läbi San Jose. Veetsin ühe öö Limon’is kõigi soovitustele ja hoiatustele vastupidiselt. Kõik läks hästi ja järgmine päev läksin juba Puerto Viejosse, mis tuli välja, et on täielik rasta ja regge kultuuri keskus. Väga mõnusa fiilinguga koht oli. Üks tädi küsis mul nende kolme päeva jooksul mis ma seal veetsin ma ei tea mitu korda, kas ma dreadlocke ei tahaks. Ma suutsin keelduda, kuna ma kardan, et see ei sobiks mulle. Võib-olla ma oleks isegi teinud seda nalja ja teiste inimeste reaktsiooni pärast nagu mul vahest kombeks on, aga õnneks mul ei olnud raha. Puerto Viejosse jäin nii kauaks ka ainult selle tõttu, kuna mul sai raha otsa, nagu täiesti otsa ning kõik ei läinud nii nagu oleks oodanud. Asi oli nii hull isegi, et kolm päeva oli minu söögiks ainult banaanid, mida sai väga odavalt ning kui esimene öö olin backpackeris, toas, siis kaks järgnevat ööd veetsin väljas hammockis (võrkkiiges), kus ma pidin maksma ainult 3 dollarit. Teiseks päevaks ma enam ei suutnud ning võtsin emaga ühendust, et ta saadaks mulle raha :). Kui kolmandal päeval ma pangast midagi välja võtta ei saanud, siis helistasin oma viimase telefonikaardil oleva raha eest emale, et küsida mis seis on. Tema ütles, et isa oli mulle ikkagi midagi üle kandnud. Õnneks uuesti proovides selgus, et ma olingi päästetud. Selline elu siis.



Kui ma sinnani olin võtnud materialistliku väärtust ja raha millegi ebaolulise või vähe olulisena, isegi ebameeldivana, siis minu olemus pandi nii proovile, et ma hakkasin oma elu ümber veidi hindama selle kohapealt. Samas ma olen kindel, et ma oleks ka ilma abita kuidagi hakkama saanud, maganud rannas ja/või mõned asjad maha müünud ning häälega San Josesse lennukile läinud. Juhul kui inimese elu on ohus muutub ta väga leidlikuks, kuid ega mina kõige hullemas seisus polnud. Vot selline asi paneb mõtlema inimestele, kellel ei ole midagi ja elavadki rannas, toituvad sellest mis kätte juhtub. Eks ma üritan seda positiivselt vaadata. Varem olin ma tutvunud inimestega, kes söövad ainult toortoitu, seda tegelikult juba Eestis/Euroopaski, kuid seal tutvusin veelgi ekstreemsema dieediga. Nimelt inimesed toitusidki ainult puuviljadest ning terve päeva jooksul ainult ühte sorti puuviljast. Ma mõtlesin juba varem järgi proovida, kuid vabatahtlikult, aga elu ei huvita sinu plaanid ja läheb oma rada. Kuna väidetavalt selline dieet on inimesele kõige loomulikum, kuna toidus olevad ensüümid säilivad, see on kergesti seeditav ning sisaldab suures osas vett. Samuti on see looduslik ning organism puhastub seda tehes. Õige tulemuse saamiseks muidugi on vaja seda kauem teha, kui kolm päeva, kuid mulle sellest piisas. Minu arust see paneb inimeses tööle ellujäämise instinkti, seega võib-olla tõesti inimene muutub näiliselt energilisemaks ning tähelepanelikumaks, kuid mulle ei tundunud see õige. Inimesed, kes ei suuda oma emotsioone piisavalt hästi kontrollida võivad muutuda agressiivseks ja ebameeldivaks. Selline on minu arvamus, aga ehk kunagi võtan selle asja tõsisemalt ette ja proovin ära pikemas perspektiivis.



Üks asi mis mulle meelde jäänud on, kuna minu enda reaktsioon või vastus üllatas veidi mind. Kui ma Puerto Viejosse jõudsin, siis olid saabunud sinna ka puhkama üheks päevaks ka „U.S. Marine’s“, kes olid koolitanud Costa Rica politseid. Ning nüüd nad tulid sinna jooma ja kohalike naisi taga ajama. Üldiselt käitusid nad väga ebaviisakalt, lärmakalt ning alandavalt kõigi teiste suhtes. Ma ei tea miks mina nendega rääkima jäin, aga igastahes mingi hetk hakkasime rääkima minust ja nad küsisid, et kus ma näen ennast 30 aasta pärast. Millegipärast ilma pikemalt mõtlemata vastasin, kas reisin või olen surnud. Seejärel mõtlesin hetke ja täiendasin ennast, et juhul, kui ma oma elu samamoodi jätkan, siis nii see tõesti on. Nende vastus sellel andis mõista, et ehk on neis veel midagi inimlikku alles. Nimelt nad ütlesid, et ma küll ma leian endale naise ning jään paikseks. Ma väitsin, et võimalik, aga praegu see nii igastahes ei ole. Muidugi soovitasid nad mul „marine“-dega ühineda ning väljendasid ennast väga selgelt, et kindlasti mitte armee, ega mereväega. Ma hetkel ei hakka ennast analüüsima, kuna pärast seda Costa Rica trippi ei tunne nagu ma tahaks nii pea reisima minna ning ma loodan, et nii see ka jääb, kuni kooli lõpuni :D.



Ma vist igaks juhuks enam ei kirjuta, ma väga ei jaksa ka enam. Tõsiasi on see, et mida pikem see on, seda vähem inimesi seda loeb ja see on ma arvan positiivne, kuna ainult valitud hulk inimesi vaevub seda tegema.

Ma mõtlesin, et ei viitsi hetkel väga filsofeerida :) Ma olen tähelepannud, et siis kui tegeleda füüsilise tegevusega (trennid ja asjad), siis see mõtlemise osa ning nö vaimne areng jääb tahaplaanile. Ma vahepeal ei tegelenud suurt millegagi, siis oli võimalust mõelda asjade üle ning oli aega lugeda, vaadata filme jms. Aga hetkel mõtlen, et kirjutan lihtsalt mingitest ideedest mis ma olen mõelnud teha, aga pole jõudnud tegutsemiseni ning ega kõike vast ei jõuaks kah. Mõned asjad olen väga põhjalikult läbi mõelnud, aga teised on lihtsalt hetkelised huvitavad ideed. Ning panen siia ka üles huvitavaid asju mis ma leidnud olen.

Näiteks midagi sellist:
I guess you'll do

Alustaks ehk kõige igavamast, aga samas ühest põhjalikumalt läbi mõeldud ideest. Ma ei tea kui detailidesse ma lähen. Igastahes ma mõtlesin vahepeal kuidagi ühendada põhimõtteliselt noorte huvi arvutimängude vastu ja oma reisidel mulle meeldinud interneti kohvik. Kuna need on suhteliselt erinevad asjad, siis neid ühendada päris ei saa st. et kindlasti mitte ei saa ühes ruumis olla noored mängurid ning inimesed, kes tahavad lihtsalt internetis surfata. Asi mis neid ühendaks oleks ehk internet ning noored tahavad ka süüa. Ning kuna ma tean tegelikult, et arvutimängude sõltuvus on suur probleem ning sellest pole kerge üle saada (kui üldse saab). Igastahes oleks saaksid noored olla sotsiaalsed ning suhelda ka inimestega näost näkku ja ma loodan, et saaks ka neile midagi tarka arvutite kohta õpetada ehk ka panna huvituma millestki muust. Seega minu mõte oleks näiteks ka teha interneti raadi, võib-olla ka päris raadio peale üle minna ning saaks ka teha koha, kus noored bändid saaksid oma muusikat salvestada. Ma rohkem detailidesse ehk hetkel ei lähe, sest see millised on OP süsteemid, serverid ja ka kuidas saaks noored koju mingiks ajaks viia on liiga spetsiifilised ehk :).



Üks asi mis mõte mulle tuli hiljuti seoses muusikaga ning ka minu huviga keskkonna vastu. Ma küll ei kujuta ette, kuidas saaks seda asja korraldada kuidagi keskkonna säästlikumalt, kuid mõte on inimesi informeerida keskkonnaga toimuvatest muutustest ja probleemidest. Igastahes mõtlesin, et võiks ühe minibussi ümber ehitada kuidagi nii, et saaks sinna sisse ehitada kuidagi helitehnika (kõlarid, subwoofer ja dj set). Selle toitega võib olla keeruline. Ja see heli ei ole mõeldud sees kuulamiseks vaid see peaks olema nagu väljapoole suunatud. Ma võin seda küll oma silme ees ette kujutada, aga kuidas see tegelikult võimalik on ei tea ju. Nii siis point oleks selles, et mängiks muusikat erinevates kohtades ning vahepeal räägiks mõne sõnaga ka keskkonna probleemidest, mõned faktid jne, et tähelepanu võita ja bussi ümbruses võib korraldada mingeid näitusi, workshope, jagada erinevaid materjale, näidata videoklippe või mida iganes. Eniveis võib sinna igasuguseid asju juurde mõelda. See mõte tekkis suht peale seda, kui ma nägin midagi sarnast:

Who needs space!? :D

Siis tekkis kunagi ka selline idee, mis nagu ma juba ühe inimesega arutades teada sain mitte ainult minu mõte. See on päris geniaalne idee, kuid teostus on keeruline. Teate seda, et alati, kui on vaja mingit head ideed või lahendust vms, siis ei tule midagi. Ning osadel inimestel on terve hunnik igasuguseid ideid, aga nad ei jõua nende tegemiseni või ei julge või mis iganes see põhjus on. Ja siis võikski midagi sellist teha, kuidagi nii, et inimesed, kes vajaksid ideid saaksid neid nende käest kellel neid on ning need kellel on ideid need näiteks saaksid oma ideid müüa. Kuid kuidas panna ideedele hinda ning kuidas sellised inimesed leida on omaette teema. Aga jah mõte siis selline.



Näiteks mõtlesin ka kirjutada projekti, mille idee ma tegelikult "varastasin" ühel itaallaselt, kui Türgis käisin, kuid arvatavasti kui ma sellega tegelema ka hakkaks, siis võtaks temaga ühendust. Nimelt mõtles tema, et teha noortevahetus projekt erinevates riikides ning selle käigus panevad noored igas riigis firma püsti, õppides sellega kuidas see tegelikult käib, kuidas asjad erinevates riikides toimivad ning saada ka julgust ise midagi sellist teha.



Aga aitab küll, need sellised põhilisemad kah. Aga ma varastan midagi kellegi teise blogist. Väidetavalt on see tegelikult üks ringlev e-kiri.

Varuge 10 min naermiseks! Ja pole lootustki, et see kedagi meist ei
puudutaks! ;)
Armsad sÕbrad, kes te olete Üle 40…VÕi nooremad – ka teid ootab see
ees -
keda varem keda hiljem :-)
****************

MILLEST VÕID JÄRELDADA, ET OLED JÕUDNUD KESKIKKA?
* Töö on aina harvem lõbu ja lõbu üha sagedamini raske töö.
* Oled hakanud tihti kasutama vÄljendit “Kui mina sinuvanune olin…”
* SÜnnipÄevakaardid on muutunud aina kahemÕttelisemateks.
* Su oma pildid pole su pildialbumis enam kesksel kohal.
* Oled lakanud arvustamast vanemat pÕlvkonda ja hakanud arvustama nooremat.
* VÄljend “kaks korda ÖÖ jooksul” seostub sulle vetsuskÄimisega.
* Sulle tundub, et sÕbrad vananevad kahtlaselt kiiresti.
* Alla 30’sed poisid peavad sind muhedaks ja ohutuks.
* Kui kohtad tuttavat, keda pole aastaid nÄinud, nendib too, et sa nÄed
nii hea vÄlja! See tÄhendab, et ta
a) tahab sult raha laenata
b) tahab oma lapse suveks tÖÖle sokutada
c) tegeleb vÕrkturundusega
* Klassikaaslased on paksud, kortsus ja kiilakad ega tunne sind enam Ära.
* Aega teenivad sÕdurpoisid tunduvad sulle aina lapsikumad. Kunagi olid
nad mehed!
* Huvi vastassugupoole vastu on langenud, huvi aianduse vastu tÕusnud.
* Bussis tahad istuda ettepoole, et ei peaks kuulama tagapingil
lÄrmavaid noori.
* Trepist alla minnes vÕtad kÄsipuust kinni.
* Sa ei jÄta kunagi kasutamata vÕimalust anda head nÕu.
* Karaokebaaris esitad mÕnuga laule, mida vihkasid, kui need veel hitid
olid.
* Ehmatad, kui Ütled mÕne asja kohta nii, nagu oleks Öelnud su oma ema.
* Meenutad inimesi, kellega sa kunagi ei abiellunud.
* Tahaksid minna “teistele mesinÄdalatele”, aga ei suuda otsustada, kas
peaks abikaasa kaasa vÕtma.
* Niipea, kui oled aru saanud, et su vanematel oli omal ajal Õigus,
hakkavad su lapsed sulle Ütlema, et sul pole Õigus.
* ÕÖsel kell 3 koju jÕudes avastad, et oled esimene.
* Sul on veel alles vinÜÜlplaadimÄngija.
* Sa ei kaota enam kontserdil vÕtmeid ja dokumente.
* Rock-kontserdile vÕtad teadlikult istekoha pileti, mugavuse kaalutlustel.
* Telekast vanu filme vaadates kiusad teisi sellega, et jutustad lÕpu
ette Ära.
* Videolaenutuses on ainsad filmipealkirjad, mis sulle midagi Ütlevad,
“Saturday Night Fever” ja “Tuulest viidud”.
* Ostad uue muusikakeskuse asemel pigem uue pesumasina.
* Oma juuste algupÄrast vÄrvi sa enam ei mÄleta.
* Arvad, et mingi tÕsine jama on juhtunud, kui su telefon peale kl. 21
heliseb.
* Sa ei mÄleta, millal olid viimati peale kl. 23. Ärkvel.(VÄlja arvatud
unetuse tÕttu!)
* Kui uni ei tule, vÕid lammaste asemel loendada lahkunud tuttavaid.
* 20-aastaselt tahtsid pÄÄsta maailma, nÜÜd oleksid Õnnelik, kui sul
Õnnestuks pÄÄsta mingi osa oma palgast.
* MÄletad aegu, kui vigu tegid inimesed, mitte arvutid.
* Sa ei saa aru arvuti kasutusjuhendist, isegi kui seal on kirjas
“algajatele”.
* Arvad kogu aeg, et kÜllap juba nÄdala pÄrast tunned ennast sama
reipalt kui tavaliselt.
* KÕik kohad valutavad ja mis ei valuta, see ei tÖÖta.
* Arstid, kelle poole pÖÖrdud, on kuidagi liiga noored.
* Sinuealisi vÕib nÄha veel vaid reklaamides, mis esitlevad vitamiine,
vererÕhu-, kÕhukinnisuse-vÕi unetusevastaseid rohtusid.
* Vajad prille, et otsida oma prille.
* Olles leidnud otsitava asja, oled unustanud, miks sa seda otsisid.
* Teed kolme asja korraga, aga kipud unustama, mis need kaks olid.
* Oled piisavalt vana, et teha rumalusi, aga enam ei taha!
* Sinu kunagine unelmate prints kÜsis sult hiljuti, mitu aastat veel
pinsini on jÄÄnud.
* Raha kulub rohkem nÄdala sees kui nÄdala lÕpus.
* Istud laupÄeva Õhtul kodus ja julged seda avalikult tunnistada.
* LÄhed peolt aegsasti koju, Öeldes: “Homme ka pÄev…”
* Pidudel ei Ürita keegi enam su kaaslasele kÜlge lÜÜa.

MINU KEHA
* Minu keha on elav nÄide teaduse pÕhiavastuse – maa kÜlgetÕmbejÕu -
kohta.
* Lai silmaring ja kitsad puusad on ootamatult kohad vahetanud.
* Mul on alles kÕik see, mis 20 aastat tagasi, ainult tunduvalt allpool.
* Mu tagumik ei tundu enam teatud riietega paks. See ON paks.
* Kannan pluusi all suuri Õlakuid, et talje paistaks peenem.
* Koledad kingad on kÕige mugavamad.
* Olen ostnud mÕned pÜksid, millel on kummivÄrvel.
* Mu riietumisstiil muutub koos suuruse, mitte moega.
* Kaubakeskusse sisenedes torman kÕigepealt hakkliha soodusmÜÜgile,
mitte rinnahoidjate allahindlusele.
* Kannan seeliku all pÕlvikuid.
* Kokates on mul alati pÕll ees.
* SÖandan minna avalikku kohta, rullid peas.
* Kui juuksed on mustad, kÄin mÜtsiga.
* HÄmmastun jÄtkuvalt, kuidas mÕnda aega kandmata riided 2 numbrit kokku
tÕmbavad.

DIEET ALGAB HOMME!
* Õra kaalu ennast hommikuti! (Siis on silmalaud kÕige raskemad.)
* SÖÖmine on sotsiaalne suhtlemine. Kaalulangetaja on alati Üksi!
* KÕige raskem dieedi juures pole mitte jÄlgimine, mida sa sÖÖd, vaid
jÄlgimine, mida teised sÖÖvad.
* Kui tahad kaalu langetada, on sul kaks valikut – kinni tuleb pidada
kas suu vÕi kÜlmkapi uks.
* Dieeti pidades on kindel, et kaotad 14 pÄevaga 2 nÄdalat.
* Õra Üle pinguta! EesmÄrk ei ole see, et kui seisad inimeste poole
kÜljega, arvavad nad, et sa oled juba koju lÄinud.
* VÄltimatult alusta dieeti, kui
a)ei mahu enam riietesse ega isegi proovikabiini.
b)ei mÄleta, millal viimati oma jalgu nÄgid.
c)su sÜda on Õigel kohal, aga sama ei saa Öelda kÕhu kohta.
* Toiduained annavad 0 kalorit, kui:
a)neid manustatakse raviotstarbel, nÄit. kuum shokolaad kÜlmetuse,
saiake stressi vÕi konjak Ärevuse vastu.
b)sÖÖd siis, kui keegi ei nÄe.
c)sÖÖd tÄpselt sama koguse kui su sale sÕbranna.
d)sÖÖd kellegi teise taldrikult.

MÕNINGAID PÕHJUSI DIEETI MITTE PIDADA:
* Kunagi ei kao kilod Õigest kohast.
* Kallite salendavate preparaatide asemel vÕib osta suuremaid riideid.
* Puupingil on mugavam istuda, kui pehmendused omast kÄest.
* Kahju oleks kasutamata jÄtta sooduspakkumisi nagu “3 shokolaadi 2
hinnaga”.
* Kilod tÕestavad, et oled piisavalt jÕukas tÄitmaks ja tÜhjendamaks oma
kÜlmkappi.
* Keegi ei kÜsi kunagi, kuidas dieet edeneb. Nad nÄevad isegi.

MÕJUVAID PÕHJUSI LIIKUMISE VÄLTIMISEKS:
* Ennast vÕib vÄsitada ka spordisaateid vaadates.
* Kips ja valuvaigistid pole mitte tasuta.
* Trennitegemisest vÕivad kÕhulihased kÕvaks muutuda, aga mu
elukaaslasele meeldib pehme kÕht!
* Liikumine suurendab sugutungi ja siis ei jÄÄ muuks enam aega.
* Lihased kaaluvad rohkem kui rasvkude ja kaalu on niigi palju.
* Kui inimene oleks loodud jooksma, oleks ta sÜndinud ketsid jalas.
* On teaduslikult tÕestatud, et tund nÄtsu nÄrimist pÕletab 11 kalorit.
Kui nÄtsutada kogu Ärkveloleku aja, kaob aastaga 4,9 kilo ja kauba peale
saab vÄgevad lÕuapÄrad!

LOHUTAV TULEVIK
70-aastane – mÕtled, kuidas sa kÜll said end 60-sena vanana tunda.
75-aastane – pÄeva tÄhtsaim toiming on linnusÖÖgimaja tÄitmine.
80-aastane – “vÄljakul pÜsimine” on tÄhtsam kui “pallile pihta saamine”.
85-aastane – vÕid sÜÜa nii soolast toitu kui tahad.
90-aastane – vÕid igasuguseid seeni muretult maitsta.
95-aastane – mis sinna vÄlja ikka minna, ilma vÕib uudistest ka vaadata.
100-aastane – kui Alzheimeri tÕbi oleks nakkav, poleks sul vaja
muretseda. Sul oleks see niikuinii olemas.
PÕHJUSEID RÕÕMUSTADA JÄRJEKORDSE SÜNNIPÄEVA ÜLE:
* Saad kord aastaski olla maailmanaba.
* See on pÄev mÕtisklemaks oma saavutuste Üle, meenutamaks ilusaid aegu
ja valetamaks oma vanuse kohta.
* ÕkskÕik, mitu aastat tÄitub – saad ikkagi nooremaks kui jÄrgmisel
sÜnnipÄeval!
* Keskiga on vanus, kui oled piisavalt vana teadmaks, mida ei tohiks
teha ja piisavalt noor selleks, et teha seda ikkagi.
* Su mÕistus pole veel kadunud. Tead Üsna tÄpselt, kuhu selle jÄtsid.
* 40-aastaseks saades on 100-aastase sÜnnipÄevani jÄÄnud veel 60 aastat!
* VÕid teha tÄpselt samu asju, mis 17-aastasena! (Kui sind ei hÄiri, et
teed oma margi tÄielikult tÄis!)
* Oled sama noor kui enne! Keegi ei pea teadma, kui kaua sul peegli ees
selle vormistamiseks aega lÄheb!
* Elu ei pruugi olla igav! Sul on alati vÕimalus valida, kas lesida
vasakul vÕi paremal kÜljel.
* Ka Alzheimeri tÕvest vÕib rÕÕmu tunda – kohtad aina uusi ja uusi
inimesi!

JA VEEL FILOSOOFIAT KESKEA (LOE: VANANEMISE) TEEMADEL:
*Raske on tÄpselt mÄÄratleda, millal Üks pÕlvkond algab ja teine lÕpeb,
aga tavaliselt juhtub see laupÄeva Õhtul umbes kl. 23.
*KÕige hullem keskikka jÕudmise juures on teadmine, et sellestki
kasvatakse vÄlja.
*Kui inimesed vÕitleksid sama kirglikult pahede kui vananemise vastu,
oleks maailm paradiis!
*Vananemises iseenesest pole midagi hullu, kuni see ainult mind ei puuduta.
*Noor saab olla vaid kord, ebakÜps terve eluea!
*Noorus on esimesed 50 aastat oma elust ja esimesed 20 aastat kellegi
teise elust.
*Kahju, et aeg, mis mahub “liiga noore” ja “liiga vana” vahele, on nii
lÜhike!
*See, kes vÄidab, et vÕib vanana teha neidsamu asju mis noorena, ei
teinud noorena ilmselt suurt midagi.
*Kogemuste omandamise juures on kurb, et kui neid on juba piisavalt
palju kogunenud, pole nendega enam midagi peale hakata.
*Toon alati esile oma parema mina. Halvem mina pole just kuigi kaunis
vaatepilt.
*Õeldakse, et inimene kahetseb vaid tegemata jÄÄnud asju. Oh, oleks see
vaid nii lihtne!
*Keegi pole tÄiuslik ja mina olen selle tÄiuslik nÄide.
*NÄgin und, et suren. Kogu elu jooksis silme eest lÄbi. Õudne! Vihkan
B-kategooria filme!
*Elus ei saa kunagi ise otsustada. Algul otsustavad sinu eest vanemad,
siis armastus, siis lapsed ja lÕpuks tervis.
*Kui naisele ilmtingimata peavad tekkima kortsud, siis miks nad ei vÕiks
tekkida talla alla?
*Miks kutsutakse inetuid sÜgavaid jooni silmade Ümber naerukortsudeks?
Nii naljakas mu elu nÜÜd ka pole olnud!
*Õeldakse, et mu tÜtar on pÄrinud minu ilu. Eks mul oleks seda endalgi
veel tarvis lÄinud!
*Tahad noorem vÄlja nÄha? HÄngi vanurite seltskonnas!
*Ilu on lambilÜliti kaugusel.
*Liikumine on mu elus alati tÄhtsal kohal olnud. Õhtegi Üleliigset sammu
pole ma teinud!
*Mulle meeldib mu sale piht, lihases kÄsivarred ja tÄiuslik figuur.
Vihkan ainult rasvakihti, mis kogu seda ilu peidab.
*Mu kaal pole tÕusnud! See on ainult laskunud. Rinnalt kÕhule.
*Mu sisemuses peitub sale inimene, kes vÕitleb vÄljapÄÄsu eest, aga
tahvel shokolaadi rahustab ta tavaliselt maha.
*KÜlma kohvi joomine muudab naise kauniks. Ainult magu ei kannata
sellist kogust, mida nÄo jaoks tarvis oleks.
*Elu 40-selt alles algab! Samuti ka seljavalud, kaalutÕus ja komme
rÄÄkida 3 korda sama juttu samale inimesele.
*ÕkskÕik mida liiga suurtes kogustes on alati ebatervislik.
*Asjade vahel, mis mulle meeldivad ja mis mulle peaksid meeldima, on
alati mÕningane vastuolu.
*Parem halb mÄlu kui halvad mÄlestused!
*Parim viis Õhtut lÕpetada on hommik.
*Pidutsemine on nagu elukindlustus – mida vanemaks saad, seda kallimaks
lÄheb.
*Alkohol ei lahenda Ühtegi probleemi. Aga kas piim lahendab!?
*Naine reedab harva oma vanuse, mees kÄitub harva oma vanusele vastavalt.
*Aastad lendavad kÜll kiirelt, aga miks palgapÄevani alati nii kaua aega
on?
*Kas inimene peaks kuni pensionini muretsema selle pÄrast, kas tal ikka
jÄtkub lÕpuks raha mÕnusaks Äraelamiseks? Sel juhul kulutaks ta kindlalt
rohkem aega muretsemise kui mÕnusa Äraelamise peale!

Pealkirjas on topelt kahtlus, mis on nii tüüpiline minule. Oma eneseanalüüsis olen ma jälle veidi kaugemale jõudnud ehk siis võite sellest ise lugeda ning oma järeldused teha.

Kirjutan teile asjadest sellises järjekorras, kui see juhtus. Mitte küll kõike, kuna see läheks liiga pikaks. Nimelt võtsin vanaisa juures riiulilt ühe (mitmetest tuhandetest) suvalise raamat, milleks oli Dr. Vladimir Levi „Ego ehk surma profülaktika“. Võtsin selle lahti suvalise kohapealt, milleks olid leheküljed 96 ja 97. Ning valisin ühe suvalise lõigu, hakkasin seda lugema:



„Kes määrab kindlaks vajaliku annuse? Einsteinil algas filosofeerimistarvidus umbes kuueaastaselt ja kestis elu lõpuni. Kuidas näeks välja mõttetempel ilma Spinoza, Kanti ja Ficheteta – ilmsete asteenikuteta, tüüpiliste skisotüümikuteta? Arvatavasti oli ka neil pikale veninud skisotüümia... Kahtlemata oli skisotüümik Hegel, Nietzsche oli ere skisoid. Aga Newton oma „pikakäelise ajuga“, kes lõpetas skisofreenilise psühoosi ja „Apokalüpsisega“?“

Mõtlesin, et hmm päris põnev, jätkaks:

„Loogika hüpertrofeerumine on väga paljude tervete skisotüümikute tavaseisund, nende hulgas on nii andekaid administraatoreid, insenere kui ka teadlasi, eriti matemaatikuid. Mulle tundub, et skisotüümsus on väga sageli malemänguande saatja ja võib-olla saab malepartiis koguni kindlaks määrata skisotüümse ja tsüklotüümse stiili.“

See ei öelnud mulle väga midagi, mõtlesin ehk eelnev lõik on parem:

„Filosofeerimiskalduvus on noore mõistuse normaalne seisund, kelle kaela ühel päeval langevad nii lõpmatus ja surm kui ka elu arusaamatu mõte. Ja mitte ainult noore mõistuse... See on isiksuse vältimatu kriis, see võib ja peabki korduma, halb on see aju, mis ei taha hõlmata hõlmamatut“

Peale seda otsustasin terve peatüki läbi lugeda ning toon siinkohal mõned paremad lõigud välja:

„Telje looja visandas skisotüümsete tüüpide paleti avaralt ja julgelt, võrratu tsüklonüümse hoolimatusega:
Seltsimatu, vaikne, vaoshoitud, tõsine (puudub huumorimeel), veidrik;
Häbelik, kartlik, madala valulävega, sentimentaalne, närviline, erutatud, raamatu- ja loodusesõber;
Kuulekas, heatahtlik, aus, ükskõikne, tuim, rumal – niisugused on registrid ja gammad, mis kujunevad tundlikkuse ja külmuse proportsioonidest.
Talitsetud, rafineeritud ja jäised aristokraadid, suurte nõudmiste ja madalate instinktidega elegantsed džentelmenid, pateetilised, eluvõõrad idealistid, külmad ja võimukad natuurid, kes järgivad taltsutamatu energia ja järjekindlusega oma eesmärke, ning nende kõrval, tajutavas, kuid raskesti määratletavas geneetilises suguluses – tühised logardid, tahtejõuetud kuivikud, nürimeelsed raevutsejad. Väga sageli rühmituvad nad ühte perekonda, ühele genealoogilisele puule, kuid seaduspärasust kindlaks teha ei õnnestu, seda enam, et kõik see on mitmemõõtmelises lasundis ühitatav ühes isikus.“
„(!) Kalduvus mõtiskleda, arutleda, seletada, põhjendada kõike ja kõiki; kalduvus kõikehõlmavusele, mõtteühtsusele, globaalselse järjekindlusele, lõplikele üldkehtivatele tõdedele. („Hakanud rääkima, tunnen ma vastupandamatut soovi arendada oma mõtet ikka edas ja edasi, kuigi mul ei ole kontreetset teemat: jõuan välja absoluutideni, aja ja ruumini, küsimuseni: mis on primaarne?“) Mõnikord nimetatakse seda filosofeerimistõveks, võib-olla on see intuitsiooni puudulikkuse kompensatsioon; selles on ka loogika hüpertrofeerumine, täielik ratsionaalsus. („Elu on töö ja nauding, kõrgeim töö on teaduse, kõrgeim nauding on naine; ma jagan aega teaduse ja naise vahel, kuid kumbki nõuab kogu Aega – kumba eelistada? Kumb on promaarne?“)
(!!) See tuleb nagu ilmutus või kristalliseerub aegamööda. Terviklik vankumatu mõtteline konstruktsioon, vaimne kindlus. („Ma avastasin Aja tähenduse. Meie Aeg on üks Aegade lõpmatust hulgast... Kui on olemas Lõpmatus, siis peab selles lõpmata arv kordi korduma mis tahes nähtus... Järelikult on olemas lõputu hulk teiseaegseid „minasid“. Unenäod on kontaktid teiseaegsete teadvustega. Surm on üleminek Antiaega... Vähktõve põhjus: Aja tasakaal on rikutud... Teiseaegsus...“) Laialivalgunud üliväärtuslik idee. Patoloogililne intuitsioon. Loogika kasvaja; jampslik süsteem. Ratsionaalne iva hakkab võib-olla kasvama saja aasta pärast hoopis teises kohas. („Loon Aegadevaheliste Kontaktide teooriat. Telepaatia on selle üksikjuhtum... Stugatskid, Lem? Profanatsioon... Projekteerin Aja integraatorit... Mina igastahes tean, et ma ei sure... Lähen instituudist ära, seal ei tehta Teadust, vaid väitekirju. Ma töötan Moskva Teadetebüroos. Ma ei tööta mitte kuskil.“)
(!!!) See ei olegi võib-olla halb algus geeniuse jaoks, kuid seos süsteemi lülide vahel hakkab nõrgenema. Mõtete hüplikkus, loogilised libastumised, mõte tungib kord ülemäära sügavale, siis jälle on liiga pinnapealne. Mõte katkeb, loogika hajub („Aeg on raha. Raha on Aeg. Ajutised rahalised raskused. Ajutistest raskustest ülesaamiseks on rahvamajanduses vaja kapitalimahutusi, kuid meil on inimtundide üleviimine inimrubladeks kehval järjel. Hüvasti, raskete aegade aastad. Minu rahakas kaasaegne, laenake mulle natuke raha, mul on väga vähe aega“)
(!!!!) Ilmne hälbimine loogikast, vastuolude mittemärkimine, mõtlemise lõhestumine, fantastiline jamps. („Mina olen Psühiaatria Jumal. Värviaju on maailma alus. Aja integraalse kompressori aluseks on külmutatud aju: reanimatsiooni uus põhimõte. Minu mõtted on külmutatud, see on aminasiin.“)
(!!!!!) Koguni lihtsate seoste lagunemine, mõtete ja lausete täielik seostamatus, sõnaline segasupp – „skisofaasia“. („Integraalne krematoorium... Interkremeerimine... Kremigral...“)
Sellised on skisofreenilise mõtte põhilised tähised. Paradoks: inimesed, kes mõtlevad ja tegutsevad maksimaalselt loogiliselt, osutuvad ebaloogilisteks elu enda suhtes, mis annab ruumi nii loogilisusele kui ka ebaloogilisusele, täpsemalt öeldes erinevate loogikate mõistusega hõlmamatule hulgale. Selle elulise proportsiooni omandab kergesti ja intuitiivselt tsüklotüümik. Äärmine loogilisus ja absurdsus kui äärmused ühinevad kuskil skisofreenia alguse juures. See on skisoradikaali võidukäik. Selle emotsionaalseks saatemuusikaks on hingeliste kontaktide kadumine, antisüntoonsus. Selle taustal on aga veel palju igasugust psühhopataloogilist kraami.“
„Psühhiaatrid on ammu kirjeldanud „loogikadefektiga“ inimesi, kes olid eluga igati kohanenud (tõsi küll, sageli kannatavad skisofreenia all nende lähedased sugulased). Need inimesed libastuvad alatasa loogika rööbastelt, nende mõte lonkab, logiseb nagu kuulliigendil, nad jõuavad sihile mingit käänulist teed pidi, komistades ja takerdudes, haarates vasaku käega paremast kõrvast...
Kuid kes on öelnud, et see on alati halb?
Mingi annus „lõhestatust“ soodustab arvatavasti väga hästi loomingulist tööd, on vajalik loometegevuseks. Sisuliselt on see kaitsemehhanism šabloonide masinliku järgimise eest, tõke banaalsuse vastu. Jah, on vaja inimesi, kes mitte ainult ei taha, vaid ka ei oska mõtelda ja tunda stereotüüpselt. Mina ei kujuta ilma selleta endale ette ei tõelist poeetilist algupärasust ega kurikuulsaid hullumeelseid hüpoteese teaduses.
Andes oma värvingu elulisele käitumisele, tekitab see „lõhestatuse“ loor meile nii vajalikke veidrikke ning koguni skisofraasia võib anda huvitava Hlebnikovi-tüüpi esteetilise tulemi.
„Loogikadefektiga“ inimesed on suhtlemisel head selle poolest, et neile võib segamatult rääkida mis tahes jama, nende kaela võib välja kallata mis tahes segase keeduse, mis teie peas podiseb ning millel puudub veel sobiv ja viisakas vorm. Ainult nemad oskavad teid mõista ja hinnata. Nad saavad väga hästi aru segasest. Nemad tunnevad end selles nagu kalad vees. Nendega on raske milleski kokku leppida, kuid nende seltskonnas võib väga hästi oma aju tuulutada.“

Selle peatüki läbi lugedes ma mõtlesin holy shit, tuleb nagu tuttav ette :). Aga noh ma lohutan end hetkel sellega minu suguvõsas pole minule teadaolevalt olnud vaimseid haigusi va. depressiooni, mille ma loodan, et põdesin juba noorena ära, kuid võimalus selleks ju on ning siiani pole keegi minu sõpradest, tuttavatest, kellest mõni isegi teab ühtteist psüholoogiast midagi öelnud. Eks ma loodan, et mulle öeldakse enne, kui asjad päris hulluks lähevad :).

Siit võib veel lugeda lisaks keda huvitab.



Väike note siia: sõnaga schizoid seostub päris ilusaid pilte :)

Mul on kohati nagu peata kana või koban lihtsalt pimeduses teadmata kuhu jõuan või kus olen. Ma ei tea mis minu ümber toimub ja proovin erinevaid võimalusi, liigun ühel hetkel ühes suunas, teisel teises teadmata kus ma olen juba üldse käinud ning mida teinud. Siit küsimus kas ma peaksin pigem minema seda esimest teed (mitte küll hulluks minema loodetavasti) või siis minema seda teed, mis Anatoli Nekrassov oma raamatus „Mees ja naine“ räägib (Raamat on kohati väga segane, kuid huvitav ja põnev. Võib-olla pole ma veel nii kõrget vaimsust saavutanud, et kõike seda usukuda, aga eks igaüks usub asju omal tasandil):



"Armastus on niivõrd kõikeneelav, et keegi ei hakka poeesiaga tegelema. Poeesia on nende tegevus, kes rongile hiljaks jäid. Poeedid rahustavad end salmidega armastusest - armastusest, mida nad ise pole tunda saanud." – Osho

„Naist peab armastama, mitte temast aru saama“ – Osho

Saatuslik naine ei ole haruldus. Mõningasel määral esineb seda väga paljudes naistes. Sellist naist on herge ära tunda. Kui talle lähedased inimesed kannatavad, tema kõrval asuvad mehed ei teosta ennast, siis on saatuslikud elemendid olemas.

Naise elu mõte on olla naine

Üksinduse peamine põhjus in naise seisundi mittevastavus tema nõudmistele. Maail võib anda vaid seda, mis vastab selle naise tasemele, tema tõelisele ettekujutusele mehesm tema tõelisele suhtumisele neisse.

Mida suurem on naise enesearmastus, seda rohkem saab ta armastust anda teistele, seda suurem on tema armastuse ruum, seda kütkestavama ta ise. Nii on sellepärast, et enesearmastuse sügavuses peituvad loomulikkus, tarkus, ilu ja armastus.

Aktiivsus teeb mehest mänguri ja riskib paljuga. Paljud elavad vanasõna „Jänes šampust ei joo“ järgi. Taolin hoiag ja vajaliku armastuse ruumi puudumine viib sageli selleni, et mees riskib liialt ja hukkub. See juhtub siis, kui inimene ei tunneta oma elu mõtet ja teeb välismaailmas ohtlikke asju, näiteks ronib mägedes või tegeleb muude ekstreemsete spordialadega, kulutades nii jõudu ja aega vaid uue adrenaliinuannuse saamiseks.

Mees tõmbab algusest peale indviduaalsuse ja eraldumise suunas, naine aga püüdleb kokkukuuluvuse poole. Esimestele on loomuomane aktiivsus, testele armastuse otsimine. Mees vajab vabadust, muidu hakkab ta mehelikke omadusi kaotama. Puuri pandud mees pole varsti enam mees. Ei aita seegi, kui puur on kullast.

Soov õnnelikuks saada on iseenesest absurdne. Õnn on juba siin ja praegu olemas. Kes pole praegu õnnelik, ei saa selleks ka tulevikus. Õnn peitub inimese sees, kõik ümbritsev on õnnest loodud. Kõik on tõeline õnn!...

Kui mees on naise armastuse avanud ja see armastus teda ümbritseb, hakkab mees häid ja ilusaid asju looma. Kui ta aga naise armastusest ilma jäätakes, hakkab ta hävitama või ei suuda midagi head luua. Kui palju halba on toonud kaasa armastuseta sündinud teaduslikud saavutused. Raske on ette kujutada, et relvastus on armastusega loodud. Mees ilma naise armastuseta on ettearvamatu. Ta on kas agressiiven või infantiilne. Ta võib loobuda tegutsemisest, jooma hakata ja hukkuda. Kui näed mehe juures mingeid vigu, on nende taga alati armastuse puudumine tema vanemate vahel või see, et tema naise või ta enda armastus on avanemata.

Naisel on mehe aktiivsuse tõstmiseks lõpmatu võimaluste arsenal ja ta peab seda targalt kasutama. Mees peab omakorda meeles pidama, et diivanil lesides pole mõtet oodata naiselt armastuse suurenemist ega seda, et teid austataks.

Suhted eri soost inimeste vahel on paremad kui üksiolemine. Parem, kui lähedane inimene, kes suhtleb teiega iga päev, teab teie nõrku külgi ja suunab nendele tähelepanu, isegi kui ta sellega vahel valu teeb. Siin on väga tähtis õppida selle õppetunni eest tänulik olema ja kõrvaldada oma probleem. Oma „haigeid“ kohti eemaldades muutub inimene palju harmoonilisemaks. Ei tohi aga kalduda teise äärmusesse – allutada ennast paari huvidele, end selles kaotada...

Sellepärast räägitaksegi sellest mitmesugustes allikates nii palju. Öeldud on: „Kui kaks asuvad ühe katuse all rahus ja üksmeeles ja ütlevad mäele: „Mine ära!“, siis ta lahkub.“

Eriti keeruline on koostööküsimusi lahendada neil inimestel, kellel on suur vaimne potensiaal. On raske leida hinge, kes vastaks niisugusele potensiaanile. Seda enam, et niisugustel inimestel on ka kõrgelt arenenud indviduaalsus, nad on enesega rahul ega näe tihtipeale vajadust ennast paarisuhtes teostada, kuna neil on silme ees paju teiste negatiivseid kogemusi või on nad ise negatiivsega kokku puutunud.

Sellise vaimse tõusu ja maailmast eraldumise puhul tekib püüe aidata ka teistel minna sama teed, kergendada nende kannatusi siin, Maa peal. Siin on Elsiabethi iseloomustav dialoog kõrgema Vaimuga: „Ma tahan abistada kannatajaid. Kui ma ei ole tolmuterast suurem, tahan, et see tolmutera aitaks haigete kannatusi leevendada. Mind ei huvita elus midagi, kuni kannan teadvuses lähedaste lõpmatuid kannatusi. Tahan aidata kaasa maailma päästmisele!
Olen teinud endale selgeks oma isikliku elu tähenduse (kui sageli võib kuulda selliseid sõnu vaimsetelt inimestelt, kui nad lahku on läinud – A.N.) ja mul pole rohkem isiklikke soove. Sain aru, et isiklikku õnne minu jaoks rohkem ei ole. Ma ei karda mingeid kiusatusi, kuna sain kõikidest illusioonidest lahti. Soovin teha koostööd suure missiooniga!“ (vaata Elisabeth Haich-i autobiograafia „Pühendus“)

„Las igaüks tunneb omavahelistes suhetes muret mitte teiste, vaid ainult, ainult ja ainult iseenda pärast.
See manitsus näib imelik, sest sulle räägiti, et suhete kõrges vormis peab inimene tundma muret ainult teise inimese pärast. Kuid mina ütlen sulle: sinu keskendumine teisele ja kaasahaaratus ongi see, mis teeb suhted halvemaks.“ (Neale Walsch-i Kõrge Vestluskaaslase sõnad)

Minu arvates on armumisel otsene seos armastusega. Mehe ja naise vahel võib tekkida mitmesugust koostööd: kiindumine – puhtalt füsioloogiline püüe läheneda, tähtis pole isiksus, vaid soov rahuldada seksuaalset vajadust; armumine – siis esineb juba püüe konkreetse isiksuse poole; armastus, mis põhineb haletsusel ja kaastundel; armastus, mis põhineb emalikel või isalikel tunnetel; patoloogiline armastus; armastus-sõprus; armastus võrdsete partnerite vahel. Nagu näeme, on armastusel vaid väike osa selles suures spektris. Kui suhted ainult sellele ehitada, on need kiirele lõpule määratud. Inimesele pole mõistus ainult õppimise ja meisterlikkuse jaoks antud, vaid ka selleks, et elama õppida, kusjuures tähtis on ka armastama õppida. Seda teadust ei õpetata kusagil, kuid need teadmised on igale inimesele igas vanuses väga vajalikud! Tegelikult polegi vaja seda õppida, peab vaid meelde tuletama.

Me ilmusime siia maailma selleks, et iseennast tundma õppida. Seda võib teha ainult kellegi või millegi suhtes, kellegi või millegagi suheldes. Ainult läbi suhete inimeste ja sündmustega võib ennast tundma õppida. Just suhted kontrollivad inimest – milleks ta võimeline on, kes ta on siin ja praegu. Kui inimene saab tõesti aru suhete kui elu aluse osast, selle sihtidest ja ülesannetest, siis võib ta Maal õnne luua.

„Elavas eetikas“ räägitakse sellest, et üle 50% kohtumistest on kohtumised nende inimestega, kellega kohtuti juba varem – endistes kehastumistes.
See on tõesti nii. Seda võiks sagedamini meelde tuletada ja oma suhetes suuremat austust ja armastust üles näidata, sest äkki astub teie jalale inimene, kes annab märku, et olite kunagi sõbrad? Ja järsku vastab mees-despoot teile samaga, mida teie talle kunagi tegite? Ja teie armastatu ei vasta teie tundele, kuna teie lükkasite kunagi tagasi tema armastuse? Ja nii edasi. Siin on väga palju variante. Lihtsam ja endale kasulikum on elada, austades ja armastades kõiki, keda kohtad!

Kohtusid „kaks erakut“, mees ja naine, ning otsustasid luua paari, et mitte üksi elada, omamata erilisi tundeid teineteise vastu. Kui nad on kannatlikud, sihikindlad, arukad ja lähenevad vähehaaval teineteisele, jõuavad nad lõpuks niisugusele hingetasemele, kus armastus avaneb, hakkab kõlama ja seob nad kokku.

Armastuse seisundisse pole kerge jõuda, liiga palju on vanu probleeme, mis kerkivad teadvuse sügavusest pinnale ning segavad hinge ja südame ühinemist, kuid selleks luuaksegi paarid, et raskusi ületada. Paaris on kaks psühhoterapeuti, nad teevad teineteisega päevad ja ööd koostööd, lihvivad ja aitavad teineteist, lähenevad igale olukorrale loominguliselt. Paremaid tingimusi inimese avamiseks on raske leida. Sellepärast viiaksegi seda eksperimenti praegu massiliselt läbi nendega, kes on saavutanud teatud taseme.

Vaatame veel üht hingega seotud küsimust. Sageli võib tähele panna, et armunud inimene idealiseerib, jumaldab armastatut. Ümbritsejad näevad vigu, kuid armunu ei märka. Mis toimub? Kas tal on „roosad prillid“ ees või seisab selle taga midagi muud?
Armastus ühendab inimese keha ja hinge, seega on kõik tema meeleorganid samuti hingega seotud. Mälu kannab hinge kogemust, sellepärast tunneb armunud inimene teise inimese suhtes erakordset sugulustunnet. Hinge tasemel armastame kõik üksteist, oleme kõik inglid – oleme seal, kus on tõesti valgus ja armastus.
Sellepärast omandav armastav inimene unikaalse omaduse – näha inimese sügavust, tema olemust. Just armastus avab talle teise inimese universumi. Ainult armunu võib teise inimese unikaalsust ja jumalikkust näha.

Naistelt võib sageli kuulda: „Keda armastada? Kus on tõelised mehed?“ Tõelised mehed on harilikes meestes, kui kõrval hakkab paistma tõelise armastuse päike. Tahaks öelda: „Te armastate iseennast, armastaga ka ümbritsevat maailma, armastage mehi, hakake armastuses särama ja siis tulevad teie kõrvale need, kellele teie armastus kõlama hakkab.“

Elus juhtub sageli nii, et inimesed rohkem annavad, kui saavad. Kõik sõltub sellest, mida teistele anda. Kui pakkuda materiaalseid hüvesid, tervist ja elu, on millegi vastu saamine keeruline. Kui aga jagada teistele austust ja armastust, saab kindlasti vastu midagi palju enamat. Mida puhtamad ja tõesemad on teie sõnad, mõtted ja tunded, seda rohkem te teistelt vastu saate. Kui aga seksuaalsuhtes esineb silmakirjalikkust, vägivalda ja lugupidamatust, siis te hoopis tühjenete.



Minu arvamus: Naiste peamine probleem on see, et nad ei armasta ennast, nad ei arva, et nad on ilusad, kui nad seda teeksid oleksid nad veelgi ilusamad ja armastusväärsemad.

Seekord siis päris palju sellist, mis ei ole minu enda välja mõeldu, ega looming, aga need vägagi väljendavad minu arvamust teatud asjades ning suudan teha ka seoseid endaga (vähemalt ma tean, et ma ei ole üksi, kes kohati asjades niimoodi mõtleb).

Neile kes tahavad seda viimast raamatut („Mees ja naine“) lugeda ma ütlen nii palju, et seda peab tõesti loominguga ja eelarvamusteta lugema, kuna arvatavasti on asju mis ei tundu õiged, mis ei vasta sinu arvamusele, mis tunduvad lihsalt segased, siis loe need kohad läbi ning ära lase sellel ennast häirida, kui võimalik :).



Mind on ikka huvitanud igasuguste testide tegemine (just isiksuse jms). Siis leidsin netist ühe: Cattelli 16 PF ehk Sixteen Personality Factors Questionaaire. Midagi üllatavat väga ei ole, aga see testide tulemused sõltuvad mis kohapealt sa vaatad ja vastad küsimustele...

Cattell's 16 Factor Test Results Warmth ||||||||||||||||||||| 66% Intellect |||||||||||||||||||||||| 74% Emotional Stability |||||||||||||||||||||||||||| 82% Aggressiveness |||||||||||| 34% Liveliness |||||||||||||||||||||||| 78% Dutifulness ||||||||| 26% Social Assertiveness ||||||||| 30% Sensitivity ||||||||| 26% Paranoia ||||||||| 30% Abstractness |||||||||||||||||||||||| 74% Introversion |||||||||||||||||||||||||||| 82% Anxiety |||||||||||||||||| 58% Openmindedness |||||||||||||||||| 54% Independence |||||||||||||||||||||||||||| 86% Perfectionism ||||||||||||||| 46% Tension ||||||||||||||| 50%

Comments (1 Responses so far)

Olen juba tükk aega mõelnud siia kirjutada, aga pole seda teinud esiteks sellepärast, et päris palju on juhtunud ning ei arvanud, et suudaksin väga erapooletult asjadest kirjutada, ega hetkelgi see nii lihtne ei ole, aga eks ma üritan. Teine asi oli, et ma ei soovinud, et see mis ma kirjutan mõjutaks situatsiooni.



Ma arvan, et kõige pealt ma tahan ära mainida, et kõik see mis ma kirja panen, see on kõik õige, aga sõltuvalt mis vaatenurgast sa seda vaatad ning see kõik pole päris nii nagu asjad minu puhul on, pigem nii nagu asjad võiksid ideaalis olla. Igastahes igaüks, kes usub mida mina ütlen on küll rumal, kuna võib-öelda, et ma ise ka ei usu sellesse või vähemalt päriselt kõige selle kasutamine ei tule väga välja.



Vaatasin hiljuti filmi "Arlen Faber" aka "The answer man", sealt tsitaat:
Guy from a crowd: "Are you saying you made it all up?"
Arlen: "I don't know. Maybe. Maybe who ever's up there just used my anger and pain to make me part of some divine plan. And if he did, he sure as hell didn't let me in on it."



Minnes muu asja juurde, siis ma leidsin ühe väga laheda jutu sellest, miks mehed on sellised nagu nad on, kuid ma ütleks, et eks ta ole naistega ka samamoodi. Jutt

Veel midagi mis ma leidsin nice guy'dest. Nice guy



Inimesed teevad ikka üksteisele väga palju haiget igasuguste rumalustega. Ma isegi olen seda teinud ning mul on väga piinlik ja kurb sellepärast, kuid enam ei saa midagi muuta. Kui keegi leiab ideaalse viisi, kuidas teistele mitte haiget teha, siis võiks mulle ka teada anda.

Ma üks päev vaatasin, mis mul arvutis on ning avastasin kirja, millega ma jätsin oma viimase "tüdruku" maha. Miks see jutumärkides on, on sellepärast, et ma ei nimetaks seda suhteks, kuna see oli üldine rumalus ning see kestis vist kuu aega või nii. Ma ei tea miks ma peaks selle üldse siia panema, aga mis seal ikka, teiste elu on ikka põnev.

Kiri siis järgmine:

Hey Jenny,

I was thinking the best way to get things off my head. So here it is. I dont want to make you sad, but its better to speak the truth than keeping in you. Ive been thinking for few days about something. This something is that im not happy. And the thing is that when I came to USA it was because I wanted to earn money and it still is. Its even harder now cause I have to pay back some money for my dad, cause of the car. My priority here is to work as much as I can. But something is trying to brake that priority and this is the time I spend with you. Problem is that I am tired after spending the night with you and this effects my ability to work. But this is actually little problem. There is one more thing that haunts me, when I was in Estonia, when I broke up with my girlfriend I promised to myself that I wont connect myself with any girl for a long time. Thats why I cant devote myself into this relationship. Everything youve done to me, everything I have experienced with you is irreplacable and I wouldnt exchange that for anything in the world. And Im sorry, this just doesnt feel right. Im bad in writing, but this is the best way to get my thoughts to you, especially in foreign language. And this is perhaps best for you too, cause you know im leaving already in a month. Keep this in mind, that Im never gonna forget you.

Ma loodan, et keegi ei naera minu üle, kuna see oli tükk aega tagasi ning minu inglise keel polnud siis kõige parem, kuigi ma olen ise ka üllatunud, et ma suutsin ennast nii hästi väljendada eriti veel sellisel teemal. Kes teavad mind paremini oskavad ka arvata, kuna see oli. Selle "suhte" kohta ma väga midagi muud väga öelda, kui: kids stay off drugs :). Kuigi ma kahetsen, et see üldse juhtuda sai, aga muuta enam ei saa midagi.



Otsisin pilte ja avastasin, et enamus pilte on seotud sellega, et mehed on maha jäetud. Muideks statistika järgi pidid üldiselt olema naised (70% või 80% juhtudest, kui õigesti mäletan) need, kes mehe maha jätavad.

Ma vist pean ütlema, et ma ei mõelnud, et need teemad oleksid omavahel seotud, aga kui ma mõtlema hakkan, siis ega ma käitusin ka selle neiuga nõmedalt ning poleks pidanud sellisel asjal laskma üldse juhtuda.

Ma tahtsin ka seda öelda, et mul vahepeal tundus, et ma kaotan enamus oma uutest tutvustest oma igasuguste nõmedustega, siis võib-olla polegi asi nii hull. Eks aeg näitab nagunii, millised tutvused jäävad millised mitte. Mul on hea meel selle üle, kui inimestele meeldib minuga suhelda, ega nö kasuta mind ära, aga kuna ma tean, et minuga väga lihtne ei ole, siis juhtub seda, et kõik ei lähe kõige paremini. Aga mis seal ikka, elu läheb edasi :).



Üks asi millele ma hakkasin mingi aeg tagasi mõtlema oli see, et inimesed räägivad tegelikult hästi palju "mõtetutest" asjadest. Minu jaoks on kohati töö, kool, teised inimesed, mingid juhtumid jms mõtetu. Ma ei tea miks, aga teine kord ma tunnen, et ma raiskan oma aega inimestega suheldes. Ideaalis näeksin ma suhtlemist mingi kindla probleemi lahendamist või mingi eesmärgi saavutamist, mitte mingi niisama "mula" ajamist. Jah ma tean ma olen imelik ja ma ei imesta, miks ma tahan üksinda olla. Ma ei tea kas asi on minus või mida. Samas seda mida mina pean "mõtekaks" suhtlemiseks on mõne teise jaoks täielik jama. Who knows... ma ei saa oodata ju, et iga inimene mõtleb sama sügavuti asjadest kui mina ka ju... mõne inimese jaoks on see oluline, et saaks igasugustest igapäevastest asjadest rääkida ning samas ma ei ütle, et ma ise ka seda aeg-ajalt ei teeks...