Tead, ma hakkasin oma blogi ise lugema. Alustasin kõige vanemast ning olen vaikselt liikunud uuemate poole. Olen kuskile poole peale jõudnud. Ning selline huvitav asi, mis ma tähele olen pannud on see, kui ma loen seda, siis pole seal neid emotsioone, neid tundeid mis ma mäletan, kui ma kirjutasin seda. Ja see on fantastiline. Siinkohal on mul väga hea meel, et ma ei oska ennast hästi väljendada, eriti veel tundeid. Sellepärast ma saan ka aru tegelikult miks seda on nii hea lugeda. Seda kõike on võimalik siduda kellega iganes ning nagu ma aru olen ka saanud, siis on võimalik sellest jutust ka leida kuidas see seotud iga inimese endaga.



Kuigi ma üritan pidevalt mitte kellegagi otseselt siduda, kuigi siiski hetkedel kui ma kirjutasin/kirjutan on teinekord need mõtted ja emotsioonid mingil määral kellegagi, millegagi seotud, kuigi ma ei taha seda. Siiski olen ma vägagi egoistlik ning tihti kirjutan lihtsalt endaga seotud asju, mis on iseenesest väga loogiline, kuna ometigi ma panen kirja oma arvamust ja selle arutelu, mis minus endas tekkinud on. Kuigi tihti see mis mind nii mõtlema paneb ja arutlema paneb selliste asjade üle tuleb kuskilt väljast, arutelust kellegagi, mõnest filmist, mõnest situatsioonist vms.



Aga ega see väga kerge arutelu mul ei ole, ma pean isegi sellesse vägagi süvenema teine kord mida ma täpselt mõtlesin sellega ning ilma täpselt sellist emotsioonideta saan sellest ka veidi teisiti aru.



Hetekel on mul emotsioonid filmist "Püha Tõnu kiusamine", mida ma just vaatasin, nii et ma paneks siia mõned asjad hea meelega kirja.

(Siit edasi räägin osalt filmi sisu ära, ma lihtsalt hoiatan)



Kogu see film on väga "deep" ja sümboolikat päris palju, aga millegipärast jäi mulle kohe meelde see, kui Tõnu seal preestriga arutles selle üle, kas peale surma on midagi, kas tõesti neid, kes on "hästi" elanud premeeritakse elu lõpus või neid kes on oma elu "halvasti" elanud saadetakse "põrgusse". Aga nagu preester välja toob, siis see oleks nagu peaks keegi kinni maksma meie head kavatsused. Ning mis meist üldse sõltub, mida meie muuta saame. Samas panin ka tähele seda, et preester rääkis surematust hingest. See läheb ka budismi arvamusega kokku sellest, sest nende arvamuse kohaselt ükski hing ei sure vaid liigub edasi, muutub. Kuigi neil on mingi pikem mõte selle kohta, kuidas hinged liiguvad ja erinevad tasandid, siis ma nii kaugele sellega ei läheks. Võib-olla on selline arvamus lohutus mulle ja kõigile teistele, et ongi midagi enamat, kuigi tegelikult oleme puht füüsilised olendid ning sellega, kui meie organism otsa saab, siis kaome sellega ka meie.



Mida iganes tegelikult, kas tõesti on see nii oluline selle üle arutleda. Ma arvan, et olulisem on praeguse hetkega hakkama saada ning võtta sellest viimast ja kasutada iga hetke asjalikult. Ning see, mis on õigesti elatud elu ja mis valesti on väga keeruline. Üldiselt meil võib selleks õigesti elatud eluks nimetada elu, mis on elatud vastavalt ühiskondlikele normidele, reeglitele ning sõltuvalt ka kultuurist ja religioonist, kus on omad reeglid, põhimõtted jms. Aga kas see on tegelikult ka õige, kes kurat seda teab. Selliste reeglite järgi võib kuskile kaugele maale minna ja inimesi tappa ning tagasi kodumaale naastes olla kangelane. Ma ei leia, et see oleks päris õige ning kõik inimesed peaksid olema võrdsed, vahet ei ole kus nad on ja kes nad on.



Teine asi mis mulle jäi meelde oli lõik näidendist selles filmis. See kui räägib mees, kes on elus selle lootuse ja eesmärgi kaotanud. Ta on ka armastuse teiste inimeste vastu kaotanud. Võrdleb ka erinevaid inimesi, õigemini jagab nad kolmeks: talupojad, harimatud ja räpased, haritlased, piiratud mõtteviisiga ja piiratud tundeeluga ning kolmandaks targemad, need, kes on kaalukamad on hüsteerikud, eneseanalüüsist ja sisemistest kompleksidest lõhestunud inimesed. Väga huvitav jaotus ning ma saan ka aru sellest, see on üsna loogiline. Ma ei ütle, et see oleks õige, aga ming tõepõhi selles on. Ma tean, et ei saa inimestest üldistusi teha, aga raamatus "Väike prints" ütleb autor, et suurtele inimestele meeldivad numbrid, ma veidi laiendaks seda arvamust: neile meeldib loogika, süstemaatika ja seaduspära. Seega on huvitav ka vaadata milliseid üldistusi inimesed välja toovad. Kuna meid on nii ka üles kasvatatud, koolis ju õpetatakse, kuidas kõiki asju "teaduslikult" põhjendada, millised seaduspärad meil on ja kuidas kõik on süsteemidesse jagatud, isegi juba kõik õppeained ise on süsteem, siis pole imestada miks inimesed nii sellest kõigest kinni hoiavad.



Ma ei hakka oma emotsioonidest siin jälle rääkima, sest need on pidevalt muutuvad, siis ei olegi mul mingit kindlat vaatepunkti teatud asjades. Samas kõik ongi pidevalt muutuses ja ei tasu selle muutusega võidelda. Kuigi oma emotsioonide välja näitamisega peab siiski ettevaatlik olema, esiteks selle sama muutuste tõttu, teiseks kui juba millegile reageerida, seda tagasi võtta on võimatu.

See on nii koomiline tegelikult, mis ja kuidas ma blogis kirjutanud olen. Ma pole küll kõike taas läbi lugenud, aga peaks seda ükspäev tegema. Ma olen üldiselt ühest teemast väga pikalt rääkinud ning see asi hakkab ennast ammendama. Ma küll kohati vist väga erapoolselt neid asju ei arutlenud, kuid enam-jaolt olen päris ratsionaalne olnud aga üldiselt ma leian, et ma nõustun enam-vähem kõigega mis ma kirjutanud olen (nii palju kui ma mäletan igastahes :)). Tunded on üldiselt lihtsalt viinud mõtted kohati väga sügavuti erinevatesse teemadesse ning motivaatorina toiminud.

Lihtsalt ma olen jõudnud mingil määral järeldusele tunnete suhtes teistesse inimestesse. Nimelt järjest enam saan aru sellest, et tunded on segav faktor, just nimelt sellepärast, et inimene ei taju enam reaalsust piisavalt, see on nagu oma fantaasia maailmas elamine. Ma ei ütle, et tunded pole olulised. Ei pigem paneb see inimest rohkem vaeva kõige nimel nägema, pingutama ja ette võtma asju, mida ta tavaliselt ei teeks.

Aga paarisuhte psas küll mitte nii palju, kuna lõppkokkuvõttes kaob see "armumise" tunne ja seejärel tuleb leppida reaalsusega. Miks mitte see armumise osa ära jätta või kunagi hilisemaks jätta. Inimesed millegipärast tahavad elu ilustada ning mitte leppida asjadega nii nagu nad on. Ma tean, et see on väga, väga keeruline, kui isegi mitte võimatu. Ning kui kõik siis ei lähe nii nagu soovid, siis on elu üks pettumus ja halb. Aga sellega peab leppima, sest see on reaalsus. Seda väidavad nii budism, kui ka osalt psüholoog Scott Peck oma raamatus "Road less travelled".

Armumine (mugavus) on üks edasiviivaid jõude elus, selle vastu ei ole mul midagi ning kohati on vaja oma tundeid, õigemini sisetunnet kuulata, aga armumine ja sisetunne on veidi erinevad asjad.

Üks viimane kiire mõte, mis mul tekkis on, et kooselu on nagu sümbioos, mis on teadlik vastastikune otsus üksteise ja seeläbi enda aitamiseks. Aga jätame selle siia.

Nagu ma alguses mainisin, siis kogu see teema on ennast vaikselt ära ammendanud. Päris palju on juba läbi räägitud ning ma olen ka päris palju asju enda jaoks läbi mõelnud.

Kõige selle blogi kirjutamise juures mul on tunne nagu ma võtan kohati mingi kindlama seisukoha ning jätan selle tõttu ei pööra asjade teisele poolele piisavalt tähelepanu. See, et ma kardan sellise asja pärast on osalt ka minu otsustusvõimetuse põhjuseks, vähemalt minu arvates. Ma mõtlen, et kui ma keskendun ühele seisukohale, võtan kindlama arvamuse asja kohta, siis tundubki, et ma ei näe asju enam piisavalt selgelt.

Ei leidnud tunnete kohta paremat pilti :) Õigemini oli üks, aga sellega on mingi jama.

Elu on ilus, tore ja vahva seni kuni tuleb esimene takistus. Nii ta on. Minu naiivne maailm sai purustatud, kui ühe vestluse käigus jõudsime järeldusele, et ei olegi võimalik olla õnnelik, vähemalt mitte nii nagu mina seda ette kujutasin. Ma mõtlesin, et ongi võimalik olla kogu aeg õnnelik ja ei ole ühtegi halba hetke. Aga kui mõtlema hakata, siis seda ei saa olla juba selle fakti tõttu, et inimeste emotsioonid käivad seinast seina, kohati nagu Ameerika mägedes. Ja inimesi mõjutab väline keskkond, mis on pidevalt muutuses ning need muutused ei ole alati sellised, mida me soovime, ega mis ka meile meeldivad. Ning kõige määravam fakt on see, et kui kõik oleks kogu aeg hästi, siis ei oskaks me hinnata seda, mis meil on. Mitte, et seda paljud üleüldse teeks, aga siiski. Kõige lähemal sellisele õnnelikkusele on minu arust budism, kuna sa õpid oma emotsioonidele ja välistele mõjutajatele mitte reageerima ning kui sa ei reageeri sellele, siis ei saa see ka sinu emotsioone mõjutada. Aga see oleks ka elamine sellises ühtlases hallis maailmas, ei ole midagi väga head, ega ka väga halba. Kõik on lihtsalt OK.



Üks väike asi, mis meelde tuli siia vahele. Nimelt armumine on ka viis kuidas olla õnnelik, sest siis on kõik hästi ja ideaalne. Kuigi selles, kas see kõige õigem viis kuidas õnnelik olla on, ma kahtlen, kuna sel ajal inimene ei mõtle väga ratsionaalselt, aga samas kas seda vaja on seda ma ei tea. Ma tean, et ma mõtlen väga palju ning olen enda puhul tähele pannud, et mida rohkem sa mõtled, seda kiiremini see nö armunud olemise tunne kaob.



Üks neiu ütles mulle, et meie emotsioonid tulenevad ajust ühest kindlast kohast ning on võimalik see osa ära isoleerida, see tähendab, et siis sul ei olegi selliseid emotsioone. Sa küll käitud teatud olukordades vana harjumuse järgi, aga tundeid, kui selliseid sul ei ole. Samuti tõi ta ka välja selle, et sellise inimesega on väga raske koos elada, ma mõtlen perena või nii, kuna sellisel juhul ei oskaks see inimene kuidagi oma tundeid väljendada, olla hea, hell ja hooliv oma kaaslasega.
Naljakas, aga ma kohati leian, et tahakski nii elada, kuna nii saaks palju rohkem asju tehtud, oleks palju asjalikum ning paljud "probleemid" oleksid olemata.



Aga samas on ka emotsioonid vajalikud, sest kohati on neil rohkem õigus kui mõistusel. Ning tegelikult väga palju probleeme tekitab mõtlemine, eelkõige ülemõtlemine. Vähemalt nii see on minu puhul. Aga samas mõtlemisega on võimalik oma emotsioone kontrollida, muuta ja nendega manipuleerida. Lihtsalt mõeldes millelegi ilusale teeme me oma tuju kohe paremaks. Nii, et kohati on väga raske eristada emotsioone üksteisest ning arusaada miks selline tunne tekkis. Sellepärast hakkasin ma ka mõtlema selle üle, kas armastus ongi üldse emotsioon võib-olla on see mingi väga ratsionaalne otsus, võib-olla mitte teadlikult küll, aga alateadlikult. Ma ei räägi siin armumisest, kirest vms. Osalt on see nagu teiste aitamine, ilma et midagi tagasi ootaks, kuigi, et see toimuda saaks, siis siiki teine inimene annab sellesse oma panuse, kuid siiski mitte midagi tagasi ootamata. See on nagu eneseohverdus, kuid tegelikult tõelise armastuse puhul toimib see nagu vastastikuse toeks olemise jms-na. Ning sellisel juhul pole tunded olulised. Tõesti, kui me räägime laiemas mõistes armastusest, siis ei saa see olla seotud tunnetega, kuna iga inimese puhul, kellele sa head soovid ei tunne sa midagi või tunned isegi negatiivseid tundeid. Aga kas laiemas mõistes armastus ning paarisuhtes armastus on ikka omavahel võrreldavad? Kas need peaksid üldse erinema (jätame kire, armumise, seksi jms välja)?



Ma olen armunud, aga kust ma aru saan, kas ma armastan!? Ühest saan ma tunde järgi aru, aga teisele ei oska ma sellist definatsiooni leida.



Kõige selle peale ma ütlen, et asi on mõtlemises kinni. Selles mõttes, et meie mõistus on kõige suurem jõud siin maailmas, see on minu arvamus. Ma suudan ennast läbi mõtlemise teha õnnelikuks, kurvaks, pettunuks, positiivseks jne. Olles tugev isiksus ja omades palju tahtejõudu on võimalik ka kõige hullemas situatsioonis rõõmus ja positiivne olla, samas teised inimesed võivad seda imelikult vaadata, kuid keda teised huvitavad, eksju :)



Fuck the world, fuck me... emotsioon mis nõudis enda väljendamist :)