Get real...
Published by Freerider under on 9:11 PM
See on nii koomiline tegelikult, mis ja kuidas ma blogis kirjutanud olen. Ma pole küll kõike taas läbi lugenud, aga peaks seda ükspäev tegema. Ma olen üldiselt ühest teemast väga pikalt rääkinud ning see asi hakkab ennast ammendama. Ma küll kohati vist väga erapoolselt neid asju ei arutlenud, kuid enam-jaolt olen päris ratsionaalne olnud aga üldiselt ma leian, et ma nõustun enam-vähem kõigega mis ma kirjutanud olen (nii palju kui ma mäletan igastahes :)). Tunded on üldiselt lihtsalt viinud mõtted kohati väga sügavuti erinevatesse teemadesse ning motivaatorina toiminud.
Lihtsalt ma olen jõudnud mingil määral järeldusele tunnete suhtes teistesse inimestesse. Nimelt järjest enam saan aru sellest, et tunded on segav faktor, just nimelt sellepärast, et inimene ei taju enam reaalsust piisavalt, see on nagu oma fantaasia maailmas elamine. Ma ei ütle, et tunded pole olulised. Ei pigem paneb see inimest rohkem vaeva kõige nimel nägema, pingutama ja ette võtma asju, mida ta tavaliselt ei teeks.
Aga paarisuhte psas küll mitte nii palju, kuna lõppkokkuvõttes kaob see "armumise" tunne ja seejärel tuleb leppida reaalsusega. Miks mitte see armumise osa ära jätta või kunagi hilisemaks jätta. Inimesed millegipärast tahavad elu ilustada ning mitte leppida asjadega nii nagu nad on. Ma tean, et see on väga, väga keeruline, kui isegi mitte võimatu. Ning kui kõik siis ei lähe nii nagu soovid, siis on elu üks pettumus ja halb. Aga sellega peab leppima, sest see on reaalsus. Seda väidavad nii budism, kui ka osalt psüholoog Scott Peck oma raamatus "Road less travelled".
Armumine (mugavus) on üks edasiviivaid jõude elus, selle vastu ei ole mul midagi ning kohati on vaja oma tundeid, õigemini sisetunnet kuulata, aga armumine ja sisetunne on veidi erinevad asjad.
Üks viimane kiire mõte, mis mul tekkis on, et kooselu on nagu sümbioos, mis on teadlik vastastikune otsus üksteise ja seeläbi enda aitamiseks. Aga jätame selle siia.
Nagu ma alguses mainisin, siis kogu see teema on ennast vaikselt ära ammendanud. Päris palju on juba läbi räägitud ning ma olen ka päris palju asju enda jaoks läbi mõelnud.
Kõige selle blogi kirjutamise juures mul on tunne nagu ma võtan kohati mingi kindlama seisukoha ning jätan selle tõttu ei pööra asjade teisele poolele piisavalt tähelepanu. See, et ma kardan sellise asja pärast on osalt ka minu otsustusvõimetuse põhjuseks, vähemalt minu arvates. Ma mõtlen, et kui ma keskendun ühele seisukohale, võtan kindlama arvamuse asja kohta, siis tundubki, et ma ei näe asju enam piisavalt selgelt.
Lihtsalt ma olen jõudnud mingil määral järeldusele tunnete suhtes teistesse inimestesse. Nimelt järjest enam saan aru sellest, et tunded on segav faktor, just nimelt sellepärast, et inimene ei taju enam reaalsust piisavalt, see on nagu oma fantaasia maailmas elamine. Ma ei ütle, et tunded pole olulised. Ei pigem paneb see inimest rohkem vaeva kõige nimel nägema, pingutama ja ette võtma asju, mida ta tavaliselt ei teeks.
Aga paarisuhte psas küll mitte nii palju, kuna lõppkokkuvõttes kaob see "armumise" tunne ja seejärel tuleb leppida reaalsusega. Miks mitte see armumise osa ära jätta või kunagi hilisemaks jätta. Inimesed millegipärast tahavad elu ilustada ning mitte leppida asjadega nii nagu nad on. Ma tean, et see on väga, väga keeruline, kui isegi mitte võimatu. Ning kui kõik siis ei lähe nii nagu soovid, siis on elu üks pettumus ja halb. Aga sellega peab leppima, sest see on reaalsus. Seda väidavad nii budism, kui ka osalt psüholoog Scott Peck oma raamatus "Road less travelled".
Armumine (mugavus) on üks edasiviivaid jõude elus, selle vastu ei ole mul midagi ning kohati on vaja oma tundeid, õigemini sisetunnet kuulata, aga armumine ja sisetunne on veidi erinevad asjad.
Üks viimane kiire mõte, mis mul tekkis on, et kooselu on nagu sümbioos, mis on teadlik vastastikune otsus üksteise ja seeläbi enda aitamiseks. Aga jätame selle siia.
Nagu ma alguses mainisin, siis kogu see teema on ennast vaikselt ära ammendanud. Päris palju on juba läbi räägitud ning ma olen ka päris palju asju enda jaoks läbi mõelnud.
Kõige selle blogi kirjutamise juures mul on tunne nagu ma võtan kohati mingi kindlama seisukoha ning jätan selle tõttu ei pööra asjade teisele poolele piisavalt tähelepanu. See, et ma kardan sellise asja pärast on osalt ka minu otsustusvõimetuse põhjuseks, vähemalt minu arvates. Ma mõtlen, et kui ma keskendun ühele seisukohale, võtan kindlama arvamuse asja kohta, siis tundubki, et ma ei näe asju enam piisavalt selgelt.
0 comments:
Post a Comment