Kes, mida, kus, kuidas, kuna, miks...???

Kell on väga vara hommikul ning olukord on mitte väga kaine, kuid kuna ma hetkel ei näe pointi magama minna siis siin ma olen. Pole ammu midagi kirjutanud ning viimane sissekanne on selline, mille üle olen mõelnud maha võtta ja seda päris mitu korda. Kuid kuna ma lubasin kunagi endale, et seda ma ei tee, siis sinna ta jääb...

Ega ma täpselt ei teagi mida kirjutaks, kuid nagu ma aru olen saanud, siis läbi kirjutamise ma mõtlen enda jaoks kohati asjad selgemaks. Kuigi kui ma kunagi lugesin oma varasemaid postitusi, siis see elurõõm ja positiivus mis mul oli on kuhugi kadunud. Aga tegelikult see ei ole see, mida ma tahaksin arutada siin, kuigi võib juhtuda, et see kerkib kuskil midaiganes ma kirjutan.

Mul on alati olnud probleeme oma emotsioonide väljendamisega ja põhiliselt mis mind edasi viib on loogiline mõtlemine, seega tegelikult olen ma väga ratsionaalne inimene, "down to earth" nagu inglise keeles seda öeldakse. Kuid tegelikult elan ma vägagi oma unistustes, soov mõtlemises ja filosoofias. Ja kohati kui emotsioonid ka mind valdavad, siis ma üritan neid alla suruda. See on iseloomulik flegmaatikule, mis ma ka tegelikult olen. Aga samas ma ka võtan asju ette, mis tunduvad väga mitte iseloomulikud minu isiksusele, sellised, mida isegi teised isiksuse tüübid peavad kohati hulludeks ja ebanormaalisteks. Sellepärast ma olengi ette võtnud erinevaid reise erinevates riikides ja maailma otsades. See on olnud minu võimalus ennast vabaks võidelda tüüpmõtlemisest ja ebatolerantsusest. Minnes tagasi emotsioonide teema juurde, siis on olnud olukordi, kui ma olen tahtnud pöörduda teise inimese poole selle emotsiooniga, mis mul on, olgu see siis viha või armastus, kuid siiski olen ma surunund selle alla ja läinud rahulikult edasi.

....
Siinkohal jäin ma arvuti taha magama :) Juhtub, aga õnneks jõudsin ilusasti järgmine päev tööle ja sain isegi oma asjadega päris hästi hakkama.


Mida kauem ma olen ühe kohapeal, seda vähem ma väljendan oma emotsioone ja seda vähem "ausam" ma olen. See on naljakas tegelikult, aga ma arvan, et see tuleneb sellest, et kui reisides sa tead, et kõik on ajutine ja sul pole mõtet karta öelda, teha, olla midagi tobetat, rumalat, imelikku. Siis paikne olles läheb teiste arvamus rohkem korda, kuna sa arvatavasti satud sama inimesega kunagi uuesti kokku. Eriti on see nii ju Eestis, kus peaaegu, et kõik tunnevad kõiki. Olen näinud olukordi, kus inimene ei saa tööd vms sellepärast, et keegi on kunagi tundnud seda inimest või temaga kohtunud ning mulje pole kõige parem jäänud.

Inimesed vajavad tähelepanu ja eriti tunnustust. Osad inimesed lähevad selle nimel väga kaugele. Seda on päris naljakas vaadata kohati. Kui juba eestlastest rääkida, siis eestlased pigem teevad kõike maha ja pööravad tähelepanu sellele, mis on halvasti, aru saamata sellest, et kui palju teised inimesed vaeva on näinud/näevad. Pole siis ka ime, et kõik depressioonis on. Eestlaste puhul peab seda kiitust ridade vahelt lugema või siis öeldakse seda läbi nalja nagu oleks kartus, et kiitmine vähendab lugupidamist ja austust sinu vastu. Aga samas vastupidine variant ka hea ei ole. Kui pidevalt kiidetakse kaob sellel mõte ju ära ning mingisugust progressi enese arendamises ei toimu.



Miks peab valiku võimalusi ja pakkumisi nii palju olema, see teeb kõik nii keeruliseks ju. Ühte pidi ma tean, et tegelikult õnnelik peaksin ma sellepärast oleme, et mulle on sellised võimalused antud, kui paljudel ei ole võimalik selliseid asju teha. Asjad lähevad hetkel keeruliseks seal, mis saab pärast seda kui ma kooli ära lõpetan. Peamine küsimus on see, kas jääda Eestisse või ei. Hetkel on võimalus, et saan endale töö pärast praktika lõppemist. Siis hetkel on mul ka päris soodne elamise koht, kuid vahepeal sai juba arutatud päris enda elamise muretsemisest, aga see pole eriti odav lõbu ning tähendaks enda järgmiseks mitmekümneks aastaks kohustusega sidumist. Samuti kui ma endale load ära teeksin oleks mul ka põhimõtteliselt auto olemas. Pretty much iga keskmise noore inimese unistus, or what!? Aga kui ma ära läheks, siis see kogemus mis ma sealt saaksin, need inimesed kellega kohtuksin ja kohad mida külastaksin oleksid võrdlematud sellega, mis võimalused Eestis oleks. Siin tekib ka jällegi küsimus, kuhu. Viimasel ajal on olnud palju juttu tagasi Austraaliasse minemisest, põhimõtteliselt sinna raha teenima minna ja siis edasi Aasiasse. Aasia on mul väga kaua mõttes olnud, just Tiibet, Nepaal ja Põhja-India. Aga hetkel ka kui võtta oma elukutse kohapealt päris huvitav oleks töötada kuskil Tai, Malaisia ja võib-olla ka Vietnami köögis. Samuti on mind tagasi kutsutud Costa Ricale, kuid hetkel väga tahtmist sinna tagasi minna vist ei ole, kuigi väga lahe oleks taas näha toredaid inimesi, keda seal kohtasin, pidu panna ja lihtsalt chillida. Aga see ei annaks mulle vist väga midagi. Töö kohapealt, siis üks ameeriklane kutsus mind oma restorani USAs, pole selle koha kohta väga midagi uurinud, kuid ka USAsse tagasi minna oleks päris tore, tahaks näha neid väga toredaid inimesi Highlandsis ja Atlantas. Hetkel see siiski nii ahvatlev ei tundu. Seal kandis oleks päris huvitav ka näiteks Alaskal või Kanadas ära käia. Näiteks kelgukoertega tegeleda, mägedes möllata ja lauaga sõita. Sinna minnes ma arvan, et tahaks järgi proovida selle elu, mida Chris McCandless koges kui ta Alaskal käis. Ühe Austraallassega sai kunagi ka räägitud mootoratastega läbi Aafrika sõita, millest tegelikult olen ka varem rääkinud. See tundub kõige põnevam kõigist variantidest hetkel, kuid see vajab põhjalikku planeerimist ja tegelikult ka korralikku eelarvet. Peale Costa Ricast tulekut ma mõtlesin, et ma ei reisi enam pikka aega, aga siiski ma ei saa sellest kuidagi üle, ega ümber. Aga ma arvan, et mõnda aega veel, ilma midagi tegemata ja ma jäängi paikseks, sest ma tunnen kuidas ma mandun ja kaotan julgust. Aga never say never :) mis väga ebatõenäoline, kuid võib-olla leian oma elu armastuse ja siis väga vahet ei ole mida ma teen :)



Kunagi ma kirjutasin endale üles, millest ma võiksin kirjutada, aga enam ma seda millegipärast ei tee, see blogi kirjutamine on seetõttu kuidagi ära vajunud. See pole kindlasti ainus põhjus, aga siiski.

"There is something about yourself that you don't know. Something that you will deny even exists, until it's too late to do anything about it. It's the only reason you get up in the morning. The only reason you suffer the shitty puss, the blood, the sweat and the tears. This is because you want people to know how good, attractive, generous, funny, wild and clever you really are. Fear or revere me, but please, think I'm special. We share an addiction. We're approval junkies. We're all in it for the slap on the back and the gold watch. The hip-hip-hoo-fuckin' rah. Look at the clever boy with the badge, polishing his trophy. Shine on you crazy diamond, because we're just monkeys wrapped in suits, begging for the approval of others."
Jake Green, "Revolver" 2005