Rumalus rumaluse otsa

Täna tuli mitu korda erinevate inimestega teemaks otsustusvõimetusest. Olles täiesti otsustusvõimetu inimene, siis ma üritan selgitada miks see nii on või noh, üritan ka ise aru saada. Osad inimesed ütlevad ja ütleksid minu puhul, et see tuleb minu tähtkujust, aga mina selles tõde ei leia. See võib küll seotud olla sellega, kuna juba noorena öeldi mulle, et ma ei suuda otsustada ning ma olen kaalud mis kaalud. Ma arvan, et see võib olla mõjutanud mind palju, kuid siiski viimasel ajal olen ka teadlikult, kui nii saab öelda, olnud otsustusvõimetu, kuna ma leian, et ei saa pettuda milleski, kui sa pole seda planeerinud. Kui midagi on planeeritud, siis üldiselt inimene mõtleb kõik läbi päris detailselt, kuidas see asi võiks olla ning kui asi kätte jõuab ning see pole täpselt selline nagu mõeldud, siis on see pettumus.

Üks hea põhjus veel mis ma leian, miks mulle minu otsustusvõimetus meeldib on see, et kui on vaja otsustada, kuhu minna, siis teine inimene valib, kuhu tema tahab minna, sest üldiselt pole vahet kuhu sa lähed vaid seltskond on oluline. Kui sa veedad aega toreda inimesega, siis pole tegelikult oluline, kus sa oled, kuna selle inimese seltsis aeg lendab ning sa ei pööragi keskkonnale nii palju tähelepanu.

Jutu käigus toodi ka välja selline mõte, et plaanide tegemine on märk otsustusvõimetusest. Mina ei teegi üldiselt plaane, aga siiski ei suuda ma otsustada. Ma saan aru küll, et mõnel inimesel on kõik täpselt vaja kirja panna, mida ta teeb ja kuhu ta läheb, kuna sel juhul ta ei pea otsustama, sellel hetkel kui vaja, mida ta tegema peab, kuna kõik on juba kirjas. Aga sellisel juhul pole võimalik jälle teha asju, mis tekivad asjade käigus ning tulevad ootamatult. Aga siiski võib-olla peaks tegema plaane, kuid ei peaks sellest kinni pidama ning juhul kui midagi huvitavat ei tulegi ette, siis vaatad plaanist järgi, mida järgmisena teha. Võib-olla on mul sellest vale arusaam siiani olnud ning peaks tõesti hakkama plaane tegema...

Hästi naljakas on minu arust see kuidas inimesed arutavad kellegi kolmanda inimesega kahe inimese vahelisest suhtest, ilma et too asjast midagi täpselt teaks. Iseenesest võib mõelda küll, et saab võib-olla erapooletut arvamust ning soovitusi, siiski üldiselt kipub olema see kolmas inimene selle lähedane, kelle käest küsitakse ning ta üritab pigem mitte teisele haiget teha ning rohkem kalduma arvamuse poole, mida ta arvab olevat parem, kuigi reaalsus võib olla täiesti teine. Rääkimata veel sellest, et keegi ei tea täpselt, kuidas keegi tunneb, kui just pole temalt otse küsinud.

Üks huvitav asi siia juurde ka sellest, et võib juhtuda, et seltskonnas räägib keegi ühe inimese kohta midagi, mida ta on kellegi käest kuulnud, aga ise tegelikult ei tea seda täpselt. See informatsioon võib panna kedagi, kes selle inimesega alles tutvunud või tegelikult ka veel mitte tutvunud, täiesti valesti aru saama sellest räägitavast inimesest, võides ära rikkuda kõige, mis oleks võinud olla, kuna üldiselt sellised inimesed ka ei küsi üksteise käest, kas see ka vastab tõele. Aga sellisel juhul kas peaks, sest juhul kui täiesti tundmatu inimene hakkab isiklikke küsimusi esitama võib inimese täitsa ära ehmatada!?

Rääkides suhetest, siis ei saa üle ega ümber ka armastusest. Tihti peale inimesed mõistavad selle all ainult seda kitsast osa, mis üldiselt tekib mehe ja naise vahel, aga tegelikult armastada saab kõiki, ema, isa, õde, venda, sõpra, tuttavat ning isegi kedagi, keda sa ei tea. Miks inimesed räägivad armastusest nii palju ma arvan on see, et inimesed ei tee vahet armastusel ja armumisel. Armastus on väga keeruline mõiste ning rääkides sellest mehe ja naise vahelisest armastusest, mis tuleb tavaliselt ka esimese asjana meelde, siis ma hetkel ei hakkagi sellest täpselt seletama, vaid räägin ühe loo Scott Peck'i raamatust "Road Less Traveled". Tema kirjutas, et armastus on nagu baaslaager mägironimisel. See peaks olema see koht, kuhu sa saad alati tagasi tulla, kui vaja teades, et seal ootab sind abi, mõistmine ja ettevalmistus uueks vallutuseks. Aga see ronimine ise tuleb teha igal inimesel ise, see on see individuaalne areng ning saavutamine elus. Ning vallutades selle mäe on võimalik tõusta uuele tasemele, nii elus, kui ka suhtes. Kui ma õieti mäletan, siis sama autor ütles ka seda, et armastus peaks olema teise inimese aitamine uuele tasemele vms.

Kohati ma mõtlen, et inimesed üritavad elada nagu muinasjutus, arvates, et kõigil lugudel on "happily ever after" nagu lugu lõppekski seal, aga elu ei lõppe ju niimoodi. Tavaliselt sellel hetkel, kui peaks olema see "happily ever after" inimesed leiavad, et kõik ei olegi alati nii lihte ja arvavad, et on valitud vale inimene. Aga tegelikult ei ole paljud valmis suhte nimel vaeva nägema ja tööd tegema ning teinekord väga rumalaid küsimusi küsima, teise inimesega asju selgeks rääkima. Niisiis polegi ka ime, miks mõned inimesed käivad suhtest suhtesse.

Aga vaat kes räägib eksju, pole omastkäest midagi ette näidata - rumal olen... peaks vait jääma ning elu veidi elama, ennem kui targutama hakata...

"It’s possible to love someone
And not treat them in the way that you want"
Dub FX

"The greatest mistake you can make in life is to be continually fearing you will make one"
Orkut :)