Here we go again...
Published by Freerider under on 1:13 AM
Vastupidiselt nagu pealkirjadest võiks arvata kirjutan seekord eesti keeles, aga arvatavasti inglise keelsete lisanditega, sest siiski ma arvan, et on asju, mida on ilusam selles mulle mitte enam nii tundmatus keeles öelda. Võiks siia näite tuua millele olen mõelnud, näiteks on sõna armastus inglise keeles ilusam kui eesti. Tegelikult võib-olla mitte küll nii eraldi, vaid kui võtta ütlus "Ma armastan Sind", siis seda eesti keeles öeldes tundub väga raske ning peab oma keelt väänama :). Aga kui võtta sama lause inglise keeles "I love you" siis see tundub ilusam. Võib-olla olen ma lihtsalt imelik.
Ning sellest ma hakkakski siin blogis kirjutama nagu pealkirja järgi võib arvata. Üritan aru saada, kas mina olen segane või on seda maailm :P. Tegelikult arvan, et see on siin koht kus saaks ennast analüüsida ning maailma probleemide kohta arutada, mis minu silmis on probleemid või mis võiks teisiti olla. Aga miks siin? Sest ma olen väsinud kartmisest ja probleemide eest põgenemisest ning võib-olla on siin ka võimalik saada tagasisidet.
Mul on viimasel ajal palju asju juhtunud tegelikult. Aga see pole asi, millest ma rääkida tahan. Hoopis see, et kõik see mis on juhtunud on mind sellest tasakaalust välja löönud, kus ma olin ennem Eestisse saabumist. Vanad ja uued inimesed tekitavad minus erinevaid emotsioone, üldiselt küll häid, aga siiski tagajärjed ei pruugi sellel olla nii head. Ühtepidi tahaks inimestele kohe välja öelda mida ma arvan ja tunnen, aga kardan sellega inimesi solvata, neile haiget teha ning võimalikest uutest ja toredatest tutvustest ilma jääda. Kuigi ma pean ennast ja oma arvamusi üldiselt suhteliselt tagasihoidlikeks, aga siiski kuidas näiteks öelda inimesele, keda sa just kohtasid, et ta meeldib sulle või siis sa pead teda imelikuks. Mina enda kohapealt tahaks küll teada, aga ei ole inimesi, kes julgeksid välja öelda mida nad arvavad.
Ühel toredal jalutuskäigul ühe fantastilise neiuga, selgus, et ma teinekord võin ma öelda asju, mida naisetele öeldes võib tekitada omale probleeme. Õnneks oli neiu väga mõistev ning ei pahandanud, sest ma loodan, et ta sai aru, et ma ei ütleks talle midagi halvasti. See aga pani mõtlema selle üle, et meie ühiskonnas on teatud käitumismallid, et kuidas üks mees peaks käituma ja mida ütlema. See ei ole küll halb, tavaliselt, kuna ometigi peavad ühiskonnas olema alustalad ning üldised arusaamad, kuidas on viisakas teise inimesega käituda. See, et kellegil lihtsalt nägu täis sõimata või pasunasse panna ei ole lihtsalt aksepteeritav, vähemalt mitte minu maailmas. Siit võib veel sügavamale minna, et kuidas osadel inimestel on meie/minu mõistes väär käitumine normaalne, nagu varastamine, rüüstamine, tapmine jne. Aga ei lasku hetkel inimese ja üldisesse psüholoogiasse sellega.
Arvestame sellega, et minu käitumismallid on üldiselt aksepteeritavad ning ma näitan kõige vastu üles austust. Siia võiks panna minu BJJ treeneri Priidu ütluse"Uskuge minusse, kuna mina usun jumalasse," seega on tema meie jumal :P. Aga nüüd on välja kujunenud ka käitumismallid, mida inimesed ootavad, kuna soovivad oma ideaal maailmas elada ning kui keegi ütleb midagi, mis ei sobi tema maailma, siis ta on nagu kurjategija, kuigi ta lihtsalt väljendas oma arvamus, ilma et oleks seda peale surunud. Siit tulebki, et inimesed ei saa enam olla tema ise vaid peab käituma nii nagu inimesed ootavad ja öelda mida inimesed tahavad kuulda. Ma arvan, et see on ka probleem nii mõneski suhtes, et siis kui kaks inimest kohtusid, pidid nad käituma nii nagu teine ootas ning hiljem lihtsalt ei pea seda vajalikuks, kuna eesmärk on täidetud ning enam pole vaja head muljet jätta ning teise ootustele vastata.
Millegipärast siiski paljud arvavad, et elu on nagu muinasjutt. Nagu Lumivalgekese või Okasroosikese lugu: "And they lived happily ever after". See kõik on võimalik, muidugi, aga selle loo järgi tunduks nagu see ongi kogu lugu. Tegelikkuses tuleb aga edaspidi palju vaeva näha ja tööd teha. Ma lähen siin väga suhete teemasse, siis võtame veidi tagasi. Ma arvan, et ma jõudsin suhete teemasse välja, kuna leian, et meie ühiskonnas on sellega probleeme. Inimesed liiguvad suhtest suhtesse ning ei oskagi olla enam üksinda, õigemini kardavad täiesti üksinda jääda. Aga mina arvan, et inimene ei oska olla suhtes, kui ta pole sellest hirmust üle saanud. Ma siit edasi ei saa tegelikult rääkida, kas see on nii või ei ole, kuna pole oma hirmuga võitlemisest hetkel kaugemale jõudnud.
Ma ei oska seda väga kuhugi mujale panna, aga minu arust on see juba idiootsus, et on välja töötatud süsteem, millega teine pool ära "petta" ning olla nende meelest ideaalne. Üks sõber tõi välja ühe raamatu
Tagasi minnes käitumismallide juurde. Need, kes ei käitu, ega mõtle nii nagu ühiskonnas tavaks peetakse on kohe imelikud ning outsiderid. Tooks kohe paar näidet. Käisime Tartu Tudengipäevade raames ühes loengus, mis pidi rääkima toitumisest, aga tegelikult tuli välja hoopis midagi muud. Kuigi esineja rääkis asjadest, mis on arusaadavad ja loogilised, aga kohati läks tõesti väga ekstreemsustesse, millega mul on raske nõustuda. Aga siiski ma ei säilitasin austuse esineja vastu, ega ei hakanud teda segama. Mingil hetkel me lihtsalt läksime minema. Tegelikult oleks võinud terve loengu huvipärast lõpuni kuulata, aga enam pole midagi teha. Teine näide on ka see, et mul isa tuttav sai kokku kuskil Balil ühe täiesti targa ja toreda inimesega, kes uskus sellesse, et reptiilid vallutavad maad. Minu jaoks on see natukene väär arusaam, kuna ma pole leidnud sellele tõestust, aga siiski ma tean, et selline arvamus on olemas ning ei tee seda maha, kuni ma ei suuda seda 100% tõestada, et see ei ole nii. Minu poolt igasugune respect kõigile tüüpidele, kes julgevad midagi öelda, ainuke asi, mida selles osas silmas peaks midama on ka see, et inimene peaks olema avatud ning vastavaid tõestusi saades võimeline ka oma arvamust muutma.
Aitab küll sellest, keegi nagunii ei viitsi seda läbi lugeda.
Üldiselt võtaksin ma selle kokku, et teisi inimesi peaks austama nii nagu sa soovid, et sind austataks või isegi paremini. Inimesed peaksid julgema oma arvamust välja öelda, teistsugused olema, aga samas säilitama võime muutuda ja muuta oma arvamust. Ning armastades teisi inimesi ei saa sa teistele haiget teha vaid kui siis aitada kasvada, mida mõnikord inimesed ajavad segamini haiget tegemisega. Igas armastuse liigis peab aru saama läbi mille inimene kasvab, kõigi asjade tema eest ära tegemise läbi küll mitte.
Ning sellest ma hakkakski siin blogis kirjutama nagu pealkirja järgi võib arvata. Üritan aru saada, kas mina olen segane või on seda maailm :P. Tegelikult arvan, et see on siin koht kus saaks ennast analüüsida ning maailma probleemide kohta arutada, mis minu silmis on probleemid või mis võiks teisiti olla. Aga miks siin? Sest ma olen väsinud kartmisest ja probleemide eest põgenemisest ning võib-olla on siin ka võimalik saada tagasisidet.
Mul on viimasel ajal palju asju juhtunud tegelikult. Aga see pole asi, millest ma rääkida tahan. Hoopis see, et kõik see mis on juhtunud on mind sellest tasakaalust välja löönud, kus ma olin ennem Eestisse saabumist. Vanad ja uued inimesed tekitavad minus erinevaid emotsioone, üldiselt küll häid, aga siiski tagajärjed ei pruugi sellel olla nii head. Ühtepidi tahaks inimestele kohe välja öelda mida ma arvan ja tunnen, aga kardan sellega inimesi solvata, neile haiget teha ning võimalikest uutest ja toredatest tutvustest ilma jääda. Kuigi ma pean ennast ja oma arvamusi üldiselt suhteliselt tagasihoidlikeks, aga siiski kuidas näiteks öelda inimesele, keda sa just kohtasid, et ta meeldib sulle või siis sa pead teda imelikuks. Mina enda kohapealt tahaks küll teada, aga ei ole inimesi, kes julgeksid välja öelda mida nad arvavad.
Ühel toredal jalutuskäigul ühe fantastilise neiuga, selgus, et ma teinekord võin ma öelda asju, mida naisetele öeldes võib tekitada omale probleeme. Õnneks oli neiu väga mõistev ning ei pahandanud, sest ma loodan, et ta sai aru, et ma ei ütleks talle midagi halvasti. See aga pani mõtlema selle üle, et meie ühiskonnas on teatud käitumismallid, et kuidas üks mees peaks käituma ja mida ütlema. See ei ole küll halb, tavaliselt, kuna ometigi peavad ühiskonnas olema alustalad ning üldised arusaamad, kuidas on viisakas teise inimesega käituda. See, et kellegil lihtsalt nägu täis sõimata või pasunasse panna ei ole lihtsalt aksepteeritav, vähemalt mitte minu maailmas. Siit võib veel sügavamale minna, et kuidas osadel inimestel on meie/minu mõistes väär käitumine normaalne, nagu varastamine, rüüstamine, tapmine jne. Aga ei lasku hetkel inimese ja üldisesse psüholoogiasse sellega.
Arvestame sellega, et minu käitumismallid on üldiselt aksepteeritavad ning ma näitan kõige vastu üles austust. Siia võiks panna minu BJJ treeneri Priidu ütluse"Uskuge minusse, kuna mina usun jumalasse," seega on tema meie jumal :P. Aga nüüd on välja kujunenud ka käitumismallid, mida inimesed ootavad, kuna soovivad oma ideaal maailmas elada ning kui keegi ütleb midagi, mis ei sobi tema maailma, siis ta on nagu kurjategija, kuigi ta lihtsalt väljendas oma arvamus, ilma et oleks seda peale surunud. Siit tulebki, et inimesed ei saa enam olla tema ise vaid peab käituma nii nagu inimesed ootavad ja öelda mida inimesed tahavad kuulda. Ma arvan, et see on ka probleem nii mõneski suhtes, et siis kui kaks inimest kohtusid, pidid nad käituma nii nagu teine ootas ning hiljem lihtsalt ei pea seda vajalikuks, kuna eesmärk on täidetud ning enam pole vaja head muljet jätta ning teise ootustele vastata.
Millegipärast siiski paljud arvavad, et elu on nagu muinasjutt. Nagu Lumivalgekese või Okasroosikese lugu: "And they lived happily ever after". See kõik on võimalik, muidugi, aga selle loo järgi tunduks nagu see ongi kogu lugu. Tegelikkuses tuleb aga edaspidi palju vaeva näha ja tööd teha. Ma lähen siin väga suhete teemasse, siis võtame veidi tagasi. Ma arvan, et ma jõudsin suhete teemasse välja, kuna leian, et meie ühiskonnas on sellega probleeme. Inimesed liiguvad suhtest suhtesse ning ei oskagi olla enam üksinda, õigemini kardavad täiesti üksinda jääda. Aga mina arvan, et inimene ei oska olla suhtes, kui ta pole sellest hirmust üle saanud. Ma siit edasi ei saa tegelikult rääkida, kas see on nii või ei ole, kuna pole oma hirmuga võitlemisest hetkel kaugemale jõudnud.
Ma ei oska seda väga kuhugi mujale panna, aga minu arust on see juba idiootsus, et on välja töötatud süsteem, millega teine pool ära "petta" ning olla nende meelest ideaalne. Üks sõber tõi välja ühe raamatu
Tagasi minnes käitumismallide juurde. Need, kes ei käitu, ega mõtle nii nagu ühiskonnas tavaks peetakse on kohe imelikud ning outsiderid. Tooks kohe paar näidet. Käisime Tartu Tudengipäevade raames ühes loengus, mis pidi rääkima toitumisest, aga tegelikult tuli välja hoopis midagi muud. Kuigi esineja rääkis asjadest, mis on arusaadavad ja loogilised, aga kohati läks tõesti väga ekstreemsustesse, millega mul on raske nõustuda. Aga siiski ma ei säilitasin austuse esineja vastu, ega ei hakanud teda segama. Mingil hetkel me lihtsalt läksime minema. Tegelikult oleks võinud terve loengu huvipärast lõpuni kuulata, aga enam pole midagi teha. Teine näide on ka see, et mul isa tuttav sai kokku kuskil Balil ühe täiesti targa ja toreda inimesega, kes uskus sellesse, et reptiilid vallutavad maad. Minu jaoks on see natukene väär arusaam, kuna ma pole leidnud sellele tõestust, aga siiski ma tean, et selline arvamus on olemas ning ei tee seda maha, kuni ma ei suuda seda 100% tõestada, et see ei ole nii. Minu poolt igasugune respect kõigile tüüpidele, kes julgevad midagi öelda, ainuke asi, mida selles osas silmas peaks midama on ka see, et inimene peaks olema avatud ning vastavaid tõestusi saades võimeline ka oma arvamust muutma.
Aitab küll sellest, keegi nagunii ei viitsi seda läbi lugeda.
Üldiselt võtaksin ma selle kokku, et teisi inimesi peaks austama nii nagu sa soovid, et sind austataks või isegi paremini. Inimesed peaksid julgema oma arvamust välja öelda, teistsugused olema, aga samas säilitama võime muutuda ja muuta oma arvamust. Ning armastades teisi inimesi ei saa sa teistele haiget teha vaid kui siis aitada kasvada, mida mõnikord inimesed ajavad segamini haiget tegemisega. Igas armastuse liigis peab aru saama läbi mille inimene kasvab, kõigi asjade tema eest ära tegemise läbi küll mitte.
0 comments:
Post a Comment