EGO

Kõige pealt räägiks oma ego laksust, mille osaks ma sain ning siis veidi üldisemalt, kui rumal see on.

Niisiis käisin pühapäeval Noorte TVs kokasaates, kus pidin midagi väga kerget süüa tegema, 25 krooni eest ning siis ka mõne sõna juttu ajama, üldiselt oma reisidest. Lahe, eksju. Kuskil 60 inimest vaatas mind. Hiljem tuli välja ka, et minu pilt oli ka ühes lehes olnud, mitte selle saatega seoses ning ka mitte ainult minu pilt, vaid kõigi pilt, kes osalesid dokfilmide workshopil. See pidi olema sellises ajalehes nagu "Aken". Ise pole seda päriselt näinud, aga nii mulle vähemalt öeldi. Väike avaliku elu tegelane juba v!? Eksju.

Igastahes juhataks selle, kui rumal selline asi on sisse mõne tsitaadiga filmist "Revolver":

Jake Green: "There is something about yourself that you don't know. Something that you will deny even exists, until it's too late to do anything about it. It's the only reason you get up in the morning. The only reason you suffer the shitty puss, the blood, the sweat and the tears. This is because you want people to know how good, attractive, generous, funny, wild and clever you really are. Fear or revere me, but please, think I'm special. We share an addiction. We're approval junkies. We're all in it for the slap on the back and the gold watch. The hip-hip-hoo-fuckin' rah. Look at the clever boy with the badge, polishing his trophy. Shine on you crazy diamond, because we're just monkeys wrapped in suits, begging for the approval of others."

Avi: "The greatest con, that he ever pulled... was making you believe... that he is you."

“There is no such thing as external enemy, no matter what that voice in your head is telling you. All perception of an enemy is projection of ego as the enemy” Dr. Deepack Chopra

“Your greatest enemy is your own inner perception, your own ignorance, your own ego” Dr. Obadiah S. Harris

Miks on inimestel vaja seda, et nendest räägitaks, et kõik inimesed teaksid, kes nad on? Miks on inimestel vaja olla teistest "parem", teistest üle ja alati kõiges võita? Miks on teiste arvamus oluline ning vaja omada seda, mida ühiskond oluliseks peab - maja, auto, raha, töö, naine, pere jne? Miks inimesed ootavad, et nende eest hoolitsetaks, neid armastataks, kui ise ei ole valmis selle nimel vaeva nägema? Miks inimesed näevad kõigis kirjutistes, kuidas midagi on nendega seotud või otsivad sarnasusi endaga?

Huvitaval kombel on maailm igal inimesel ense keskne ning arvatakse, et kõik keerleb nende ümber. Kohati võib tõesti selline mulje jääda, kui inimesed tulevad sinu juurde pidevalt nõu küsima, kui paljud inimesed sõltuvad sinu otsustest, kui keegi on sinusse armunud jne. Aga tegelikult on ju nii, kui sind poleks olemas, siis läheks elu ikkagi edasi, midagi pole katki ning üldiselt kui sa lihtsalt ära kaoks, siis on ka ainult mõned inimesed, kes seda tähele panevad, ülejäänusid miljardeid inimesi maailmas jätab see väga külmaks, pigem mõtlevadki, et jääbki mulle rohkem.

Kõik arvavadki, et kõik mõtlevad ainult iseendale ning sellepärast ka hakkavad need inimesed, kes veel nii ei mõtle mõtlema, et kui kõik sellised on, miks ei võiks mina ka olla. Me jõuame siin surnud ringini, kust välja on pea võimatu saada, sest kuidas on võimalik mõjutada midagi nii massiivset, kui miljardid inimesed mõtlevad nii. See on kõige puhul ju nii, inimesed vaatavad, et näe tema võib nii teha, miks siis mina ei või. Kõige kergem näide on vist töö kogemusest. Kui inimesed alguses tööle lähevad üritavad nad kõike väga hästi ja korralikult teha, head muljet jätta. Aga kui nad näevad, et mõni kolleeg ei tee üldsegi mitte nii hästi ja tema saab kiita, siis miks siis vaeva näha. Nii toimib see ka kõige puhul.

Ma toon veel ühe näite omast käest. Viimases trennis, meile räägiti, et käelukku (põhimõtteliselt on see võte, millega on võimalik käsi ära murda) lõpuni ei tee ja üleüldse peame trenni tegema max 50% oma jõust, kiirusest jne, kuna eesmärk on siiski treenida, mitte võita ning üleüldiselt pidi olema ideaalne see, kui keegi ei võida. Niisiis sattusin mina ühe tüübiga kokku, kes üritas kogu jõuga mind võita ning ma lasin ka sellel juhtuda, kuna ma siiski tahtsin treenida ja õppida oma vigadest, mitte täiega teha, ilma mõtlemata sellele, mida ma teen. Igastahes asi lõppes sellega, et tüüp tegi mulle käeluku, mille põhimõtteliselt viis ka lõpuni, mis tol hetkel küll väga valus ei olnud, aga ma tundsin siiski. Igastahes andis see mulle paar päeva tunda ning ma leian, et ma selle tüübiga küll enam koos trenni ei taha teha. See on tema kaotus mitte minu. Ta võib ju väga lahe välja näha ja kõigile ära teha, aga kui ta nii jätkab, siis esiteks pole tal enam kedagi, kellega trenni teha ning teiseks ei õpi ta sellest midagi ja need kes õpivad võidaksid teda igal juhul.

Kohati on tegelikult ka oluline see, et sa oled egoistlik, kuna teinekord on vaja lihtsalt elus edasi liikumiseks vaja mõelda endale ning jätta teistele mõtlemata. Seda pigem juhul, kui teiste inimeste heaolu on sulle olulisem, kui enda. Näiteks pidin mina olema egoistlik, kui ma läksin Austraaliasse, sest inimesed, kellega ma suhtlesin ja kes olid minu jaoks olulised, keda ma tahtsin aidata ning kellele ma ei suutnud "ei" öelda jäid maha. Ning selle tõttu, et ma ei suutnud "ei" öelda pidingi enda seisukohast võtma ja endale selgeks tegema, et see on minu jaoks oluline.

Situatsioone on palju ning maailm pole must-valge, seetõttu ei saa ka öelda, et millises situatsiooni, kuidas käituma peaks. Siiski ma leian, üldiselt on egoism mõttetu ja rumal. Kui mõelda, et kui inimesed on egoistlikud, siis ükski inimeste vaheline suhe ei töötaks, kuna inimesed otsivad seda, mida nemad tahavad ja teise inimese heaolu ei lähe kellelegi korda. See on vist üks põhjuseid, miks nii paljud inimesed minu tutvusringkonnast on kaotanud usu armastusse. Mitte, et kõik oleks selles ise süüdi, vaid tegelikult väga vahet ei ole kumb süüdi on, kedagi ei ole vaja siin süüdistada, aga lihtsalt kui üks inimestest mõtleb ainult iseendale, ega hooli sellest, mida teine vajab, vaid peaasi, et tal oleks inimene, kes tema eest hooliks, kes oleks talle toeks raskel ajal, kes hoiaks teda, kui ta peaks seda vajama. Aga kui peaks tekkima teisel inimesel selline vajadus, siis mitte sellele tähelepanu pöörama. Umbes, et kui üks inimestest vajab tuge ning teine tuleb just töölt vms ja on väsinud ning selle asemel, et jätta oma "mure" sinnapaika ning kulutada see aeg oma kaaslase ära kuulamiseks, talle toeks olemiseks, hoopis minna istuda teleka ette ja vahtida mingit mõttetut seepi või sporti vms.

Jätan selle loo hetkel nii, kuna mul vaja minna, eks ma siis pärast vaatan selle üle ja mõtlen, mida ma kõige sellega öelda tahtsin :)