To fail or not to fail...

Elu on naljakas.

Ma mäletan mõni aeg tagasi kirjutasin sellest, et kõige hullem asi, mis elus juhtuda saab on pettuda jne ning elu läheb edasi. Ma nõustun sellega siiski, aga millegipärast on inimesi, kes annavad alla. Annavad alla, olemast õnnelikud, armastada, elada. Naljakas kui nii seda sõnastada, kuna miks peaks keegi mitte tahtma olla õnnelik, armastada ja olla armastatud ning elada.

Aga selline mulje jääb küll kohati ja seda juhtub tihti, et inimesed lepivad sellise eluga nagu neil on. Küll ja küll näeb inimesi, kes on näiteks aastaid ühte ja sama tööd teinud ning pole sellega õnnelikud. Aga inimesed ei julge midagi paremat otsida, ega proovida, kuna kardavad, et mis siis kui kõik valesti läheb ning et sel juhul on elu hullem, kui praegu.

Ma ütlen "so what", läheb sitasti, juhtub, proovi uuesti ja jätka proovimist, kuni oled tulemusega rahul. Mul on võib-olla veidi raske aru saada sellest, kui sinust sõltuvad teised, kuid alati on mingi võimalus. Selles on mulle eeskuju andnud ema, kes näitas, et kunagi ei ole liiga hilja. Lastega minna kuhugi tundmatusse kohta, kus sa isegi keelt ei oska ning alustada eluga kuskilt uuesti peale peaks näitama seda, et alati on kuidagi võimalik.

Enda elustki võin tuua näite, see kui ma läksin Austraaliasse, kõik mis mul oli, oli riided seljakotis ning veidi raha, et paar nädalat hakkama saada. Aga ma olen elus ning on olnud küll raskeid perioode, aga ma olen palju õnnelikum nii ning õppinud rohkem, kui ma eales uskusin võimalik olevat.

Elu on kohati nagu maratoni jooksmine. Ma küll ei ole maratoni jooksnud, mulle on piisanud ka lühematest maadest, et sellest mingi ettekujutus saada. Mingil hetkel tekib lihtsalt tunne, et ei jaksa enam ning ei taha midagi, kõik on halvasti jne. Aga siiski tuleb pingutada, sest juba järgmise künka taga võib olla finish ning see kui sa oled selle lõpetanud tundub nagu sa võiksid saada kõigega hakkama. Kuigi inimesed võivad saavutada elus alati kõik, mida nad soovivad, siis inimestele, kes on oma usu kaotanud peaksid pingutama ning korra sinna finishisse jõudma, siis nad saavad aru kui hea tunne see on.



Aga kas võib olla ka olukordi, kus on alla andmine vajalik? Kindlasti on, see on ka oskus, õigel ajal alla anda. See õige aeg on suhteline, kuna inimesed ei oska tulevikku ette näha ja teada, kuidas tuleks midagi kasuks, kui veel pingutaks selle nimel. Aga inimesed, kes oskavad kuulata oma sisetunnet tavaliselt ei eksi sellega, kuid seegi pole alati lihtne, kuna see tähendab oskust endast aru saada. Samas kui inimene ka ei oska endast alati aru saada, siis võib leiduda inimesi, kes sinust mingites asjades paremini aru saavad.

Enda põhjal võin ka öelda, et teine kord on vaja alla anda, et taas avastada asju ning asju uue pilguga osata vaadata. Ma ei taha hakata seletama siin, et kunagi ma kaotasin usu inimestesse ning eriti vastassugupoolde, aga siis ma hakkasin asju teisiti nägema. Tegelikult sellistel juhtudel, ei saa teisi õpetada, ka mulle räägiti, et asi pole nii hull jne, aga kas ma uskusin neid? Ei. See on see asi, millest inimesed peaksid ise aru saama.



Kõik peaksid vist teadma, mis on Maslow püramiid, kes ei tea, siis ma lisan siia pildi ning võin öelda, et see peaks näitama, millised on inimese vajadused ning kuidas need kujunevad.

Asjaga, millega ma täielikult nõustun on see kõige alumine osa. Tegelikult inimesele ei olegi midagi rohkemat vaja ellu jäämiseks, kui süüa, juua, õhku, sooja/kohta kus magada/und. Vaata kui lihtne tegelikult elu on. Nagu ikka inimesed pole rahul sellega, mis neil on. Ma ei taha küll kõigi minust targemate inimestega vaielda, aga siiski ma leian, et nt järgmine kast on minu jaoks mitte nii oluline, sealt ma arvan, et on oluline tervis ning perekonda, aga perekond läheb ka sellesse kasti, mis on peale seda. Võib-olla olen ma lihtsalt vähe nõudlik, aga siiski ma ei tunne vajadust, et ma peaks midagi omama või oleks väga oluline töö omamine jne. Ma tegelikult ei taha siin ennast hakata analüüsima, kuna ma ei leia, et ma oleks nii huvitav, et peaks seda tegema.

Võib-olla ütleks lihtsalt seda, et ma olen tegelikult rahul sellega, mis mul on ning ma kohati ei julge rohkem tahata, kuna ma tean, et sinna see asi ei jää ja vaja ikka rohkem. Aga see rahul olemine on ka suhteline, kuna ma leian, et tegelikult on olemas inimesi, kes oleks hoopis rohkem väärt sellist elu nagu minul. Ma ei tunne, et mul oleks suuri probleeme, mul on elukoht olemas, söök laual, toredad inimesed ümberringi, aga ma tunnen, et see teeb mu mugavaks. Tahaks mingil määral, et kõik läheks metsa ning ma peaks vaeva nägema, kuna siis oleks väljakutse, siis ma näen asju paremini, mida ma peaksin enda juures muutma, siis ma õpiksin uusi asju.

Kes on näinud filmi "Seven Pounds", siis need teavad, kuidas üks inimene võib oma eluga paljude teiste inimeste elud paremaks teha. Tõsiselt liigutav film, aga samas see näitas ka seda, kuidas inimesed probleemide eest põgenevad, mitte neid ei lahenda. Kellegi elu pole ideaalne ning asjadest üle saamiseks on vaja tööd ning ma ei tea, kas see on laiskus, kartus või mis, mis takistab inimesi enda jaoks asju selgeks teha.



Ma päris nii ekstreemseks ei läheks, siiski võiks organi doonoriks hakata, kuna kui minuga midagi peaks juhtuma, siis mul oma organeid nagunii vaja enam ei lähe. Siiski võiks kellelegi anda võimaluse paremaks eluks ja ise alustada kuskilt, ilma millegi ja kellegita. Siit ma saan aru, sellest tsitataadist ning siiski tõmbab mind kuskile asustamata kohta, kus ma pean ise kuidagi ellu jääma:

Primo Levi (“Bear meat”)
"The sea's only gifts are harsh blows, and, occasionally, the chance to feel strong. Now, I don't know much about the sea, but I do know that that's the way it is here. And I also know how important it is in life not necessarily to be strong, but to feel strong, to measure yourself at least once, to find yourself at least once in the most ancient of human conditions, facing the blind, deaf stone alone, with nothing to help you but your hands and your own head"



Siiski vaadates seda Maslow püramiidi, siis ma peaksin praktiliselt kõigest ära ütlema, aga siiski ma arvan, et ma saaksin sellega hakkama ning selline üksindus ja väljakutse sobivad mulle. Aga siikski ma ei luba midagi :). Ma alles sain paiksemaks jääda ning tegelikult on kõik hästi ju.

Ma vist kirjutasin seekord liiga palju endast. Mul ei ole tegelikult probleemi endast kirjutamisel, kuna üldiselt olen ma enamus oma lollusi juba ära põdenud ning võin päris avalikult igasugustest asjadest rääkida, aga probleem on selles, et ma kardan, et ma hirmutan inimesed oma avameelsusega ära :), sest nagu ma aru olen saanud, siis on minu blogi sattunud lugema ka inimesed, kes mind väga ei tea. Aga samas enda puhul on hea näiteid tuua, kuna ma tean ennast siiski paremini, kuid ma olen ka aru saanud, et ma olen kohati teistsugune ja minu üritamine ennast samastada üldsusega võib läbi kukkuda. Kuid siiski pean endale kinnitama, et see kirjutamine on minu enda jaoks, et ma saaksin oma mõtted läbi töötada ning võib-olla ka tagasisidet teistelt.


"Oh, how one wishes sometimes to escape from the meaningless dullness of human eloquence, from all those sublime phrases, to take refuge in nature, apparently so inarticulate, or in the wordlessness of long grinding labor, of sound sleep, of true music, or of a human understanding, rendered speechless by emotion!"
Boris Pasternak (1890 - 1960), Dr. Zhivago