Midagi ei ole „juhuslik“!?

Pealkirjas on topelt kahtlus, mis on nii tüüpiline minule. Oma eneseanalüüsis olen ma jälle veidi kaugemale jõudnud ehk siis võite sellest ise lugeda ning oma järeldused teha.

Kirjutan teile asjadest sellises järjekorras, kui see juhtus. Mitte küll kõike, kuna see läheks liiga pikaks. Nimelt võtsin vanaisa juures riiulilt ühe (mitmetest tuhandetest) suvalise raamat, milleks oli Dr. Vladimir Levi „Ego ehk surma profülaktika“. Võtsin selle lahti suvalise kohapealt, milleks olid leheküljed 96 ja 97. Ning valisin ühe suvalise lõigu, hakkasin seda lugema:



„Kes määrab kindlaks vajaliku annuse? Einsteinil algas filosofeerimistarvidus umbes kuueaastaselt ja kestis elu lõpuni. Kuidas näeks välja mõttetempel ilma Spinoza, Kanti ja Ficheteta – ilmsete asteenikuteta, tüüpiliste skisotüümikuteta? Arvatavasti oli ka neil pikale veninud skisotüümia... Kahtlemata oli skisotüümik Hegel, Nietzsche oli ere skisoid. Aga Newton oma „pikakäelise ajuga“, kes lõpetas skisofreenilise psühoosi ja „Apokalüpsisega“?“

Mõtlesin, et hmm päris põnev, jätkaks:

„Loogika hüpertrofeerumine on väga paljude tervete skisotüümikute tavaseisund, nende hulgas on nii andekaid administraatoreid, insenere kui ka teadlasi, eriti matemaatikuid. Mulle tundub, et skisotüümsus on väga sageli malemänguande saatja ja võib-olla saab malepartiis koguni kindlaks määrata skisotüümse ja tsüklotüümse stiili.“

See ei öelnud mulle väga midagi, mõtlesin ehk eelnev lõik on parem:

„Filosofeerimiskalduvus on noore mõistuse normaalne seisund, kelle kaela ühel päeval langevad nii lõpmatus ja surm kui ka elu arusaamatu mõte. Ja mitte ainult noore mõistuse... See on isiksuse vältimatu kriis, see võib ja peabki korduma, halb on see aju, mis ei taha hõlmata hõlmamatut“

Peale seda otsustasin terve peatüki läbi lugeda ning toon siinkohal mõned paremad lõigud välja:

„Telje looja visandas skisotüümsete tüüpide paleti avaralt ja julgelt, võrratu tsüklonüümse hoolimatusega:
Seltsimatu, vaikne, vaoshoitud, tõsine (puudub huumorimeel), veidrik;
Häbelik, kartlik, madala valulävega, sentimentaalne, närviline, erutatud, raamatu- ja loodusesõber;
Kuulekas, heatahtlik, aus, ükskõikne, tuim, rumal – niisugused on registrid ja gammad, mis kujunevad tundlikkuse ja külmuse proportsioonidest.
Talitsetud, rafineeritud ja jäised aristokraadid, suurte nõudmiste ja madalate instinktidega elegantsed džentelmenid, pateetilised, eluvõõrad idealistid, külmad ja võimukad natuurid, kes järgivad taltsutamatu energia ja järjekindlusega oma eesmärke, ning nende kõrval, tajutavas, kuid raskesti määratletavas geneetilises suguluses – tühised logardid, tahtejõuetud kuivikud, nürimeelsed raevutsejad. Väga sageli rühmituvad nad ühte perekonda, ühele genealoogilisele puule, kuid seaduspärasust kindlaks teha ei õnnestu, seda enam, et kõik see on mitmemõõtmelises lasundis ühitatav ühes isikus.“
„(!) Kalduvus mõtiskleda, arutleda, seletada, põhjendada kõike ja kõiki; kalduvus kõikehõlmavusele, mõtteühtsusele, globaalselse järjekindlusele, lõplikele üldkehtivatele tõdedele. („Hakanud rääkima, tunnen ma vastupandamatut soovi arendada oma mõtet ikka edas ja edasi, kuigi mul ei ole kontreetset teemat: jõuan välja absoluutideni, aja ja ruumini, küsimuseni: mis on primaarne?“) Mõnikord nimetatakse seda filosofeerimistõveks, võib-olla on see intuitsiooni puudulikkuse kompensatsioon; selles on ka loogika hüpertrofeerumine, täielik ratsionaalsus. („Elu on töö ja nauding, kõrgeim töö on teaduse, kõrgeim nauding on naine; ma jagan aega teaduse ja naise vahel, kuid kumbki nõuab kogu Aega – kumba eelistada? Kumb on promaarne?“)
(!!) See tuleb nagu ilmutus või kristalliseerub aegamööda. Terviklik vankumatu mõtteline konstruktsioon, vaimne kindlus. („Ma avastasin Aja tähenduse. Meie Aeg on üks Aegade lõpmatust hulgast... Kui on olemas Lõpmatus, siis peab selles lõpmata arv kordi korduma mis tahes nähtus... Järelikult on olemas lõputu hulk teiseaegseid „minasid“. Unenäod on kontaktid teiseaegsete teadvustega. Surm on üleminek Antiaega... Vähktõve põhjus: Aja tasakaal on rikutud... Teiseaegsus...“) Laialivalgunud üliväärtuslik idee. Patoloogililne intuitsioon. Loogika kasvaja; jampslik süsteem. Ratsionaalne iva hakkab võib-olla kasvama saja aasta pärast hoopis teises kohas. („Loon Aegadevaheliste Kontaktide teooriat. Telepaatia on selle üksikjuhtum... Stugatskid, Lem? Profanatsioon... Projekteerin Aja integraatorit... Mina igastahes tean, et ma ei sure... Lähen instituudist ära, seal ei tehta Teadust, vaid väitekirju. Ma töötan Moskva Teadetebüroos. Ma ei tööta mitte kuskil.“)
(!!!) See ei olegi võib-olla halb algus geeniuse jaoks, kuid seos süsteemi lülide vahel hakkab nõrgenema. Mõtete hüplikkus, loogilised libastumised, mõte tungib kord ülemäära sügavale, siis jälle on liiga pinnapealne. Mõte katkeb, loogika hajub („Aeg on raha. Raha on Aeg. Ajutised rahalised raskused. Ajutistest raskustest ülesaamiseks on rahvamajanduses vaja kapitalimahutusi, kuid meil on inimtundide üleviimine inimrubladeks kehval järjel. Hüvasti, raskete aegade aastad. Minu rahakas kaasaegne, laenake mulle natuke raha, mul on väga vähe aega“)
(!!!!) Ilmne hälbimine loogikast, vastuolude mittemärkimine, mõtlemise lõhestumine, fantastiline jamps. („Mina olen Psühiaatria Jumal. Värviaju on maailma alus. Aja integraalse kompressori aluseks on külmutatud aju: reanimatsiooni uus põhimõte. Minu mõtted on külmutatud, see on aminasiin.“)
(!!!!!) Koguni lihtsate seoste lagunemine, mõtete ja lausete täielik seostamatus, sõnaline segasupp – „skisofaasia“. („Integraalne krematoorium... Interkremeerimine... Kremigral...“)
Sellised on skisofreenilise mõtte põhilised tähised. Paradoks: inimesed, kes mõtlevad ja tegutsevad maksimaalselt loogiliselt, osutuvad ebaloogilisteks elu enda suhtes, mis annab ruumi nii loogilisusele kui ka ebaloogilisusele, täpsemalt öeldes erinevate loogikate mõistusega hõlmamatule hulgale. Selle elulise proportsiooni omandab kergesti ja intuitiivselt tsüklotüümik. Äärmine loogilisus ja absurdsus kui äärmused ühinevad kuskil skisofreenia alguse juures. See on skisoradikaali võidukäik. Selle emotsionaalseks saatemuusikaks on hingeliste kontaktide kadumine, antisüntoonsus. Selle taustal on aga veel palju igasugust psühhopataloogilist kraami.“
„Psühhiaatrid on ammu kirjeldanud „loogikadefektiga“ inimesi, kes olid eluga igati kohanenud (tõsi küll, sageli kannatavad skisofreenia all nende lähedased sugulased). Need inimesed libastuvad alatasa loogika rööbastelt, nende mõte lonkab, logiseb nagu kuulliigendil, nad jõuavad sihile mingit käänulist teed pidi, komistades ja takerdudes, haarates vasaku käega paremast kõrvast...
Kuid kes on öelnud, et see on alati halb?
Mingi annus „lõhestatust“ soodustab arvatavasti väga hästi loomingulist tööd, on vajalik loometegevuseks. Sisuliselt on see kaitsemehhanism šabloonide masinliku järgimise eest, tõke banaalsuse vastu. Jah, on vaja inimesi, kes mitte ainult ei taha, vaid ka ei oska mõtelda ja tunda stereotüüpselt. Mina ei kujuta ilma selleta endale ette ei tõelist poeetilist algupärasust ega kurikuulsaid hullumeelseid hüpoteese teaduses.
Andes oma värvingu elulisele käitumisele, tekitab see „lõhestatuse“ loor meile nii vajalikke veidrikke ning koguni skisofraasia võib anda huvitava Hlebnikovi-tüüpi esteetilise tulemi.
„Loogikadefektiga“ inimesed on suhtlemisel head selle poolest, et neile võib segamatult rääkida mis tahes jama, nende kaela võib välja kallata mis tahes segase keeduse, mis teie peas podiseb ning millel puudub veel sobiv ja viisakas vorm. Ainult nemad oskavad teid mõista ja hinnata. Nad saavad väga hästi aru segasest. Nemad tunnevad end selles nagu kalad vees. Nendega on raske milleski kokku leppida, kuid nende seltskonnas võib väga hästi oma aju tuulutada.“

Selle peatüki läbi lugedes ma mõtlesin holy shit, tuleb nagu tuttav ette :). Aga noh ma lohutan end hetkel sellega minu suguvõsas pole minule teadaolevalt olnud vaimseid haigusi va. depressiooni, mille ma loodan, et põdesin juba noorena ära, kuid võimalus selleks ju on ning siiani pole keegi minu sõpradest, tuttavatest, kellest mõni isegi teab ühtteist psüholoogiast midagi öelnud. Eks ma loodan, et mulle öeldakse enne, kui asjad päris hulluks lähevad :).

Siit võib veel lugeda lisaks keda huvitab.



Väike note siia: sõnaga schizoid seostub päris ilusaid pilte :)

Mul on kohati nagu peata kana või koban lihtsalt pimeduses teadmata kuhu jõuan või kus olen. Ma ei tea mis minu ümber toimub ja proovin erinevaid võimalusi, liigun ühel hetkel ühes suunas, teisel teises teadmata kus ma olen juba üldse käinud ning mida teinud. Siit küsimus kas ma peaksin pigem minema seda esimest teed (mitte küll hulluks minema loodetavasti) või siis minema seda teed, mis Anatoli Nekrassov oma raamatus „Mees ja naine“ räägib (Raamat on kohati väga segane, kuid huvitav ja põnev. Võib-olla pole ma veel nii kõrget vaimsust saavutanud, et kõike seda usukuda, aga eks igaüks usub asju omal tasandil):



"Armastus on niivõrd kõikeneelav, et keegi ei hakka poeesiaga tegelema. Poeesia on nende tegevus, kes rongile hiljaks jäid. Poeedid rahustavad end salmidega armastusest - armastusest, mida nad ise pole tunda saanud." – Osho

„Naist peab armastama, mitte temast aru saama“ – Osho

Saatuslik naine ei ole haruldus. Mõningasel määral esineb seda väga paljudes naistes. Sellist naist on herge ära tunda. Kui talle lähedased inimesed kannatavad, tema kõrval asuvad mehed ei teosta ennast, siis on saatuslikud elemendid olemas.

Naise elu mõte on olla naine

Üksinduse peamine põhjus in naise seisundi mittevastavus tema nõudmistele. Maail võib anda vaid seda, mis vastab selle naise tasemele, tema tõelisele ettekujutusele mehesm tema tõelisele suhtumisele neisse.

Mida suurem on naise enesearmastus, seda rohkem saab ta armastust anda teistele, seda suurem on tema armastuse ruum, seda kütkestavama ta ise. Nii on sellepärast, et enesearmastuse sügavuses peituvad loomulikkus, tarkus, ilu ja armastus.

Aktiivsus teeb mehest mänguri ja riskib paljuga. Paljud elavad vanasõna „Jänes šampust ei joo“ järgi. Taolin hoiag ja vajaliku armastuse ruumi puudumine viib sageli selleni, et mees riskib liialt ja hukkub. See juhtub siis, kui inimene ei tunneta oma elu mõtet ja teeb välismaailmas ohtlikke asju, näiteks ronib mägedes või tegeleb muude ekstreemsete spordialadega, kulutades nii jõudu ja aega vaid uue adrenaliinuannuse saamiseks.

Mees tõmbab algusest peale indviduaalsuse ja eraldumise suunas, naine aga püüdleb kokkukuuluvuse poole. Esimestele on loomuomane aktiivsus, testele armastuse otsimine. Mees vajab vabadust, muidu hakkab ta mehelikke omadusi kaotama. Puuri pandud mees pole varsti enam mees. Ei aita seegi, kui puur on kullast.

Soov õnnelikuks saada on iseenesest absurdne. Õnn on juba siin ja praegu olemas. Kes pole praegu õnnelik, ei saa selleks ka tulevikus. Õnn peitub inimese sees, kõik ümbritsev on õnnest loodud. Kõik on tõeline õnn!...

Kui mees on naise armastuse avanud ja see armastus teda ümbritseb, hakkab mees häid ja ilusaid asju looma. Kui ta aga naise armastusest ilma jäätakes, hakkab ta hävitama või ei suuda midagi head luua. Kui palju halba on toonud kaasa armastuseta sündinud teaduslikud saavutused. Raske on ette kujutada, et relvastus on armastusega loodud. Mees ilma naise armastuseta on ettearvamatu. Ta on kas agressiiven või infantiilne. Ta võib loobuda tegutsemisest, jooma hakata ja hukkuda. Kui näed mehe juures mingeid vigu, on nende taga alati armastuse puudumine tema vanemate vahel või see, et tema naise või ta enda armastus on avanemata.

Naisel on mehe aktiivsuse tõstmiseks lõpmatu võimaluste arsenal ja ta peab seda targalt kasutama. Mees peab omakorda meeles pidama, et diivanil lesides pole mõtet oodata naiselt armastuse suurenemist ega seda, et teid austataks.

Suhted eri soost inimeste vahel on paremad kui üksiolemine. Parem, kui lähedane inimene, kes suhtleb teiega iga päev, teab teie nõrku külgi ja suunab nendele tähelepanu, isegi kui ta sellega vahel valu teeb. Siin on väga tähtis õppida selle õppetunni eest tänulik olema ja kõrvaldada oma probleem. Oma „haigeid“ kohti eemaldades muutub inimene palju harmoonilisemaks. Ei tohi aga kalduda teise äärmusesse – allutada ennast paari huvidele, end selles kaotada...

Sellepärast räägitaksegi sellest mitmesugustes allikates nii palju. Öeldud on: „Kui kaks asuvad ühe katuse all rahus ja üksmeeles ja ütlevad mäele: „Mine ära!“, siis ta lahkub.“

Eriti keeruline on koostööküsimusi lahendada neil inimestel, kellel on suur vaimne potensiaal. On raske leida hinge, kes vastaks niisugusele potensiaanile. Seda enam, et niisugustel inimestel on ka kõrgelt arenenud indviduaalsus, nad on enesega rahul ega näe tihtipeale vajadust ennast paarisuhtes teostada, kuna neil on silme ees paju teiste negatiivseid kogemusi või on nad ise negatiivsega kokku puutunud.

Sellise vaimse tõusu ja maailmast eraldumise puhul tekib püüe aidata ka teistel minna sama teed, kergendada nende kannatusi siin, Maa peal. Siin on Elsiabethi iseloomustav dialoog kõrgema Vaimuga: „Ma tahan abistada kannatajaid. Kui ma ei ole tolmuterast suurem, tahan, et see tolmutera aitaks haigete kannatusi leevendada. Mind ei huvita elus midagi, kuni kannan teadvuses lähedaste lõpmatuid kannatusi. Tahan aidata kaasa maailma päästmisele!
Olen teinud endale selgeks oma isikliku elu tähenduse (kui sageli võib kuulda selliseid sõnu vaimsetelt inimestelt, kui nad lahku on läinud – A.N.) ja mul pole rohkem isiklikke soove. Sain aru, et isiklikku õnne minu jaoks rohkem ei ole. Ma ei karda mingeid kiusatusi, kuna sain kõikidest illusioonidest lahti. Soovin teha koostööd suure missiooniga!“ (vaata Elisabeth Haich-i autobiograafia „Pühendus“)

„Las igaüks tunneb omavahelistes suhetes muret mitte teiste, vaid ainult, ainult ja ainult iseenda pärast.
See manitsus näib imelik, sest sulle räägiti, et suhete kõrges vormis peab inimene tundma muret ainult teise inimese pärast. Kuid mina ütlen sulle: sinu keskendumine teisele ja kaasahaaratus ongi see, mis teeb suhted halvemaks.“ (Neale Walsch-i Kõrge Vestluskaaslase sõnad)

Minu arvates on armumisel otsene seos armastusega. Mehe ja naise vahel võib tekkida mitmesugust koostööd: kiindumine – puhtalt füsioloogiline püüe läheneda, tähtis pole isiksus, vaid soov rahuldada seksuaalset vajadust; armumine – siis esineb juba püüe konkreetse isiksuse poole; armastus, mis põhineb haletsusel ja kaastundel; armastus, mis põhineb emalikel või isalikel tunnetel; patoloogiline armastus; armastus-sõprus; armastus võrdsete partnerite vahel. Nagu näeme, on armastusel vaid väike osa selles suures spektris. Kui suhted ainult sellele ehitada, on need kiirele lõpule määratud. Inimesele pole mõistus ainult õppimise ja meisterlikkuse jaoks antud, vaid ka selleks, et elama õppida, kusjuures tähtis on ka armastama õppida. Seda teadust ei õpetata kusagil, kuid need teadmised on igale inimesele igas vanuses väga vajalikud! Tegelikult polegi vaja seda õppida, peab vaid meelde tuletama.

Me ilmusime siia maailma selleks, et iseennast tundma õppida. Seda võib teha ainult kellegi või millegi suhtes, kellegi või millegagi suheldes. Ainult läbi suhete inimeste ja sündmustega võib ennast tundma õppida. Just suhted kontrollivad inimest – milleks ta võimeline on, kes ta on siin ja praegu. Kui inimene saab tõesti aru suhete kui elu aluse osast, selle sihtidest ja ülesannetest, siis võib ta Maal õnne luua.

„Elavas eetikas“ räägitakse sellest, et üle 50% kohtumistest on kohtumised nende inimestega, kellega kohtuti juba varem – endistes kehastumistes.
See on tõesti nii. Seda võiks sagedamini meelde tuletada ja oma suhetes suuremat austust ja armastust üles näidata, sest äkki astub teie jalale inimene, kes annab märku, et olite kunagi sõbrad? Ja järsku vastab mees-despoot teile samaga, mida teie talle kunagi tegite? Ja teie armastatu ei vasta teie tundele, kuna teie lükkasite kunagi tagasi tema armastuse? Ja nii edasi. Siin on väga palju variante. Lihtsam ja endale kasulikum on elada, austades ja armastades kõiki, keda kohtad!

Kohtusid „kaks erakut“, mees ja naine, ning otsustasid luua paari, et mitte üksi elada, omamata erilisi tundeid teineteise vastu. Kui nad on kannatlikud, sihikindlad, arukad ja lähenevad vähehaaval teineteisele, jõuavad nad lõpuks niisugusele hingetasemele, kus armastus avaneb, hakkab kõlama ja seob nad kokku.

Armastuse seisundisse pole kerge jõuda, liiga palju on vanu probleeme, mis kerkivad teadvuse sügavusest pinnale ning segavad hinge ja südame ühinemist, kuid selleks luuaksegi paarid, et raskusi ületada. Paaris on kaks psühhoterapeuti, nad teevad teineteisega päevad ja ööd koostööd, lihvivad ja aitavad teineteist, lähenevad igale olukorrale loominguliselt. Paremaid tingimusi inimese avamiseks on raske leida. Sellepärast viiaksegi seda eksperimenti praegu massiliselt läbi nendega, kes on saavutanud teatud taseme.

Vaatame veel üht hingega seotud küsimust. Sageli võib tähele panna, et armunud inimene idealiseerib, jumaldab armastatut. Ümbritsejad näevad vigu, kuid armunu ei märka. Mis toimub? Kas tal on „roosad prillid“ ees või seisab selle taga midagi muud?
Armastus ühendab inimese keha ja hinge, seega on kõik tema meeleorganid samuti hingega seotud. Mälu kannab hinge kogemust, sellepärast tunneb armunud inimene teise inimese suhtes erakordset sugulustunnet. Hinge tasemel armastame kõik üksteist, oleme kõik inglid – oleme seal, kus on tõesti valgus ja armastus.
Sellepärast omandav armastav inimene unikaalse omaduse – näha inimese sügavust, tema olemust. Just armastus avab talle teise inimese universumi. Ainult armunu võib teise inimese unikaalsust ja jumalikkust näha.

Naistelt võib sageli kuulda: „Keda armastada? Kus on tõelised mehed?“ Tõelised mehed on harilikes meestes, kui kõrval hakkab paistma tõelise armastuse päike. Tahaks öelda: „Te armastate iseennast, armastaga ka ümbritsevat maailma, armastage mehi, hakake armastuses särama ja siis tulevad teie kõrvale need, kellele teie armastus kõlama hakkab.“

Elus juhtub sageli nii, et inimesed rohkem annavad, kui saavad. Kõik sõltub sellest, mida teistele anda. Kui pakkuda materiaalseid hüvesid, tervist ja elu, on millegi vastu saamine keeruline. Kui aga jagada teistele austust ja armastust, saab kindlasti vastu midagi palju enamat. Mida puhtamad ja tõesemad on teie sõnad, mõtted ja tunded, seda rohkem te teistelt vastu saate. Kui aga seksuaalsuhtes esineb silmakirjalikkust, vägivalda ja lugupidamatust, siis te hoopis tühjenete.



Minu arvamus: Naiste peamine probleem on see, et nad ei armasta ennast, nad ei arva, et nad on ilusad, kui nad seda teeksid oleksid nad veelgi ilusamad ja armastusväärsemad.

Seekord siis päris palju sellist, mis ei ole minu enda välja mõeldu, ega looming, aga need vägagi väljendavad minu arvamust teatud asjades ning suudan teha ka seoseid endaga (vähemalt ma tean, et ma ei ole üksi, kes kohati asjades niimoodi mõtleb).

Neile kes tahavad seda viimast raamatut („Mees ja naine“) lugeda ma ütlen nii palju, et seda peab tõesti loominguga ja eelarvamusteta lugema, kuna arvatavasti on asju mis ei tundu õiged, mis ei vasta sinu arvamusele, mis tunduvad lihsalt segased, siis loe need kohad läbi ning ära lase sellel ennast häirida, kui võimalik :).



Mind on ikka huvitanud igasuguste testide tegemine (just isiksuse jms). Siis leidsin netist ühe: Cattelli 16 PF ehk Sixteen Personality Factors Questionaaire. Midagi üllatavat väga ei ole, aga see testide tulemused sõltuvad mis kohapealt sa vaatad ja vastad küsimustele...

Cattell's 16 Factor Test Results Warmth ||||||||||||||||||||| 66% Intellect |||||||||||||||||||||||| 74% Emotional Stability |||||||||||||||||||||||||||| 82% Aggressiveness |||||||||||| 34% Liveliness |||||||||||||||||||||||| 78% Dutifulness ||||||||| 26% Social Assertiveness ||||||||| 30% Sensitivity ||||||||| 26% Paranoia ||||||||| 30% Abstractness |||||||||||||||||||||||| 74% Introversion |||||||||||||||||||||||||||| 82% Anxiety |||||||||||||||||| 58% Openmindedness |||||||||||||||||| 54% Independence |||||||||||||||||||||||||||| 86% Perfectionism ||||||||||||||| 46% Tension ||||||||||||||| 50%

Comments (1 Responses so far)