Costa Rica

Mulle tundub, et suvi on blogijate jaoks üks tegusamaid aegu, kuid nagu näha siis minu jaoks on pigem vastupidi läinud. Ma tean, et mul pole vaja kellegi ees vabandada, kuna ometi, oma arust, kirjutan ma seda enda jaoks. Nüüdseks on minu reis Costa Ricale läbi ning olen siiski dilemma ees mida ma peaksin kirjutama, mida mitte. Ma tahaksin kirjutada kõike, aga siinkohal tsiteerin Lev Tolstoid, tema lõpetamata teosest „Mälestused“: „... Kui ma tõsisemalt oma elu sündmuste üle järele mõtlesin, nägin, et selline elulugu ei oleks küll otsene vale, kuid siiski vale selle tõttu, et ma valgustan oma elu ebaõigesti, toon esile hea ning vaikin maha kõik, mis on halb, või püüan seda halba siluda. Kui mul aga tuli mõte esile tuua kogu tõde, varjamata midagi halba oma elus, kohkusinma sellest muljest, mille peab niisugune elulugu jätma.“



Mulle põhimure on see, kuidas see mõjutab teisi inimesi, peamiselt minu lähedasi, aga ka teisi, kes minuga selle aja jooksul kokku puutunud on. Teisalt ka see, kuidas see minu edasist elu mõjutab. Osadele inimestele olen ma ühtteist juba niisama rääkinud ning juba praegugi ma kardan seda, kuidas see mõjunud on. Seega lepin ma oma valedega, õigemini mitte rääkimisega ning hoian ka aega kokku.

"Mis suus maitseb magus, see äraseedimiseks hapu." William Shakespeare, 1564-1616

Üks asi millest ma kindlasti ei räägi on töö ja minu praktika. Esiteks see on igav ja teiseks läks see nii halvasti, et seal polegi midagi rääkida. Kui hästi läheb, siis ma ei pea oma praktikat uuesti tegema, kuigi ega vastupidinegi variant kõige hullem poleks, kuna siis ma ehk õpiks ka midagi.



Pimesoole opist ma veidi juba rääkisin. Haiglast tagasi tulles läksin tagasi tööle ja üritasin head nägu teha, eks valuvaigistid jms aitasid mind ka. Minu ravikulud on siiani maksmata, kuna kui Mart helistas neile haiglasse ütlesid nad, et nende arve number on salastatud. Mina kirjutasin ka nende haigekassasse ning sealt ma ei saanud absoluutselt mingit vastust. Siiani pole ka sellest probleeme tekkinud. Jama on selles, et ma ei saanud sealt ka oma haiguslugu, kuna ma tahan siin, Eestis, ennast lasta üle vaadata, kuna aeg-ajalt annab see siiski ennast tunda, kuid arvatavasti on see siiski sellise operatsiooni puhul normaalne.

Asi mis mind väga huvitab, kui ma reisin on näha kuidas elavad kohalikud ning selleks oli mul ka veidi võimalust, kuna ma siiski tutvusin seal kohalike inimestega, kellel ma sain külas käia ning oma reisi lõpus, kui ma tööd enam ei teinud sain ma veidi aega veeta nende tuttavate juures ning olen neile südamest tänulik. Ma arvan, et mul vedas, kuna ma sain näha kuidas elavad seal väga vaesed, kui ka üpriski hästi elavad inimesed.



Kuna ma õpin siiski kokaks ning ma pean ka ühe töö asemel kirjutama ka söögikultuurist Costa Ricas, siis ma räägin kiiresti peamisest toidust. Kõige tavalisem toit seal on riis ja oad. Riisi tehakse erinevat viisi, küll lisatakse sinna laimimahla ja/või erinevaid maitserohelisi. Oad keedetakse rohkes vees ja soolas ning kasutatakse koos keeduvedelikuga. Kõrvale tehakse seda mida parasjagu on või ka mitte midagi. Küll olen saanud kala (näiteks raid), loomaliha (mis seal alati pole kõige parem, kuna liha on puine, kuid leiab ka head ning seda kõike tehakse erinevat viisi, kuidas keegi soovib ja mida parasjagu on), aga ka plantain’s. Viimase kirjapildi õigsuse eest ma ei vastuta, kuid see on erilist liiki banaan, mida ma nägin tehtavalt järgnevalt: potis kuumutati hulk õli (tehti fritüüri), lõigati banaanist suuremad jupid (ehk umbes 5 cm paksused), pandi 1 min kuuma õlisse, võeti välja, pressiti peenikeseks ning pandi taas õlisse, kuni olid krõbedad. Kui välja võeti lisati soola. Meie sõime seda koos kohaliku riivitud juustuga ning maitses see päris hästi. Muidu poes ja restoranis oli üldiselt kättesaadaval kõik see, mis ka keskmises Euroopa poes, kuid näiteks head kitsejuustu ning mõndasid muid asju oli keeruline leida. Pooltoodete ja valmistoodete hinnad olid üldiselt kallimad, kui meil. Tegelikult ma ütleks, et elu seal on ikkagi üpris kallis.



Aga räägime kultuurilisest poolest. Üks esimesi asju, millega kohalikud sind arvatavasti tervitavad on ütlus: „pura vida“, mis otsetõlkes tähendab põhimõtteliselt puhast elu. Kohalikud kasutavad seda paljudes situatsioonides ning kõige olulisem selle juures on sinu hääle toon. Seda võidakse kasutada lahkudes, siis kui midagi läheb halvasti, kui ka siis kui midagi läheb hästi või siis kui keegi nõustub sinuga jne. Ning minu arust on see asi, mis iseloomustab ka inimeste elustiili. Noored panevad pidu, ega mõtle tagajärgedele ehk sellepärast ongi paljudel noortel juba lapsed. Väga keegi ei viitsi tööd teha ning kui tehakse tööd, siis ainult niikaua, kui heaks peetakse. Lisaks mis töötegemisega seostub on „tico time“. Ticodeks siis nimetatakse kohalikke, ning „time“ on siis inglise keelne tõlge ajale. Ning kohalike jaoks pole kellaaeg midagi olulist, millest peaks kinni pidama. Nemad ilmuvad tööle, kuna tahavad, saavad oma asjadega valmis siis kui tahavad ning saadetised jõuavad kohale kuidas kunagi. Ma võib-olla teen sellega liiga paljudele kohalikele, aga nii on minu mulje jäänud peale seal üle nelja kuu elamist. Enamikel ei ole ka kella ning aega vaadatakse päikse järgi. Ning need, kes ei oska lugeda, ega tunne numbreid need käivad tunde järgi. Sellest viimasest ka siis põhiliselt see „tico time“. Juhtub ka seda, et keegi ütleb näiteks, et ta helistab sulle „ahora“ ehk siis praegu/kohe ning see võib kuidagi venida päevaks, kaheks, nädalaks, kuuks jne. Paberite ajamisega nagu ma oma pimesoole opiga aru sain on suhteliselt sama lugu, juhul, kui sul ei ole just üli hea advokaat või sa ei osta ametnikke ära, mis on ka väga tavaline.



Sooviks ka rääkida mõnedest mainimist väärt seiklustest/juhtumist seal. Ma üritan asjadest rääkida enam-vähem kronoloogilises järjekorras, kuigi kõigile lugejatele ei ütle see arvatavasti midagi, kuna vahepealt jätan välja asju, mis ei tasu mainimist, millest ma ei taha rääkida või lihtsalt on igav, tavapärase elu.

Ükskord läksime ühe kohaliku sõbra ja tema tüdrukuga Uvitas baari nimega Dona Maria ning seal oli üks tema tuttav, kes istus lauas koos ühe neiuga, kes tuli välja, et on pärit Inglismaalt ja kui ma õigesti mäletan, siis õppis araabia ning rääkis soravalt ka hispaania keelt. Meie vestlus toimus muidugi peamiselt inglise keeles, kuigi tema meeltesegaduse tõttu sattusid vahele üht-teist hispaania keelset. Nimelt oli ta arvatavasti mingi või mingite droogide mõju all ning ka veidi purjus. Meie vestlus ei kestnud kaua, kuna minu sõber tahtis koju minna. Üldiselt meie vestlus oli selline tavaline „smalltalk“, mis mulle üldiselt ei meelde, ega millest ma just väga palju ei mäleta, aga mis ma mäletan on see, kui ta ütles mulle midagi sellist: „You are pretty sane, arent’t you!?“ Sõnastus pole täpne, aga umbes sarnane. Millegipärast on see meelde jäänud ning edaspidi pannud mind mõtlema.



Hoogu andis see, et väga paljusid inimesei seal peetaks meie kultuuris ja keskkonnas hulludeks, nii arvan vähemalt mina. Lev Tolstoi sõnade järgi ehk vagadeks hulludeks, sest see mis nad tegid või rääkisid ei olnud üldiselt teistele ohtlik. Et mitte teemast kaugele minna, siis ma olen märganud, ka et kõigil inimestel on oma „kiiks“ või isegi mitu. Tihti sellised väikesed ja märkamatud, aga ka teinekord märgatavad või isegi häirivad: ebatavaline kehahoiak, kõne eripära, teatud iseloomulik liigutus midagi kindlat tehes, väga suur suhtlemisvajadus, egoism, materialism, tähelepanu vajadus, eneseohverdamine, ülihoolitsemine. Mida laiemad mõisted, seda spetsiifilisemad ja raskemini märgatavad on väljendus viisid. Purjus inimestest ma hetkel ei räägi. Iga inimene on nii eriline, mitte küll alati meeldiv, aga see ei tähenda, et ta tegelikult ei ole tore. Inimesed kujundavad oma arvamuse väga kiiresti ning on seetõttu väga manipuleeritavad ja need kes soovivad võivad seda väga kergesti ära kasutada.



Ma kaldun jälle kaugele ning väga filosoofia radadele, kuid see ei morjenda mind, kuna plaan oli nagunii mitte panna see sissekanne oma Costa Rica blogisse. Igastahes olen püüdnud ka ennast kõrvalt vaadata ning aru saada oma „kiiksust“ või lausa mitmest. Ma arvan, et üks tähelepanuväärsemaid on minu võimetus suhelda inimestega suures seltskonnas ning mida vähem inimesi ma tunnen seda keerulisem, ma suudan keskenduda ühele inimesele korraga ja mind häirib kui inimesed räägivad läbisegi ning veel enam katkestavad minu juttu, sest see jätab mulje nagu poleks mina, ega see mida ma räägin huvitav või oluline. Samuti aeg-ajalt ma kokutan, kuna ma ei suuda õiget/viisakat/normaalset sõnastust/sõna leida. Seda kuna minu reisimised ja liikumine peamiselt inglise ning eesti keele vahel tekitavad raskusi, kui ka sellest,et mul on endast, oma tunnetest, tegemistest jne raske inimestele rääkida ja seda ma suudan üldiselt ainult vähestele rääkida. Samas kui keegi küsib minult midagi on mul väga raske küsimusele vastata või lihtsalt ennast sealt välja keerutada, kuna see on tegelikult nagu valetamine. Tegelikult seega võib ausus ja minu naiivsus olla samuti „kiiks“. Ma arvan tegelikult, et inimestele hakkab põhiliselt silma see, et ma olen vaikne ning hoian omaette, just seltskonnas, seda aga põhjendab juba üleval räägitu. Kui mõtlema hakata, siis ma olengi omas mõttes natuke hull, aga tegelikult sellepärast ma ennast armastangi, küll tõusude ja mõõnadega, aga kui ma ennast ise ei armasta, kes siis veel seda teeks.

Ma küll esialgu ei mõelnud nii pikalt ja päris sellel teemal rääkida, aga see lihtsalt läks nii. Ning nüüd kui ma taas Eestis olen tunnen ma ennast tegelikult vähem hulluna, sest kohati oli mul Costa Rical ikka väga raske, eriti kui mulle jõudis kohale, vähemalt mulle tundus nii, minu vanaisa surm veebruaris. Kirjutades neid ridu siin samas majas, kus minu vanaisa suri ning üks viimaseid mälestusi on kogu selle segaduse koristamine ja matused ei tunne ma ennast nii raskelt, kuid ma tean tegelikult on mul palju tööd veel endaga teha.



Rääkides natukene lõbusamal teemal, õigemini teemal mis alguses ei tundunud üldse lõbus, aga lõppkokkuvõttes läks hästi ning tagasi vaadates on lausa koomiline mõeldes oma rumalusele ja sellele kui hästi see läks. Ma vist eelmises Costa Rica sissekandes kirjutasin sellest, et ma alustasin vaikselt surfamisega. Üks hetk ma isegi ostsin endale surfilaua, aga ma ei saanud sellega hakkama, kuna see oli nii väike eks see oli minu enda rumalus ka, kuna mind hoiatati, aga ma vist usaldasin valesid inimesi sellel teemal. Nüüdseks on see laud uue omaniku leidnud ning väidetavalt on ta sellega väga rahul ja mina olen rahul, et laud leidis omaniku, kellele see ka sobib. Pärast seda, kui ma oma laua ära andsin käisin ma tegelikult veel korra surfamas ning selleks puhuks laenutasin ma laua, mis oli tegelikult väga korralik, ilus ning mulle sobivam. Igastahes tol hetkel olid lained väga suured, keskmiselt mingi 3-4 meetrised, kohati isegi 5-6-7 meetrised (võib-olla ma liialdan, et ennast paremast küljest näidata :)) ning mina mõtlesin, et saan sellega hakkama. Ma siis proovisin ja proovisin, ega saanud ühtegi lainet ehk mul oli raskusi püsti saamisega siiski, paar korda käisin korralikult vee all ning suutsin oma kopse veega täita, aga ma ei tahtnud alla anda ning otsustasin veel korra proovida. „Sõudes“ uhkelt sinna, kus lained murduvad, siis kuskil juba poole peal ehk sattusin ma kividele liiga lähedale ning tuli üks laine, mis põhimõtteliselt tõstis mu kivi peale. Ma ehmatasin ära ning hakkasin kaldapoole ujuma, aga ma muidugi ei arvestanud hoovusega ning peagi avastasin, et nii ei jõua ma kuhugi. Lõpuks ujusin sinna, kus need suured lained murduvad ning läksin esimese lainega kaldasse. Välja tulles avastasin, et laua üks „fin“ oli ära murdunud ning laua põhja all oli mitu pikka triipu ja mõned väiksemad augud. Lisaks sellele mu põlved ja jalad veritsesid veidi. Laua sain alles järgmine päev tagasi viia nii, et ma küsisin nõu, kui palju see umbes maksma läheb, sest ega mul väga palju raha polnud. Üldiselt pakuti, et see läheb umbes 50 dollarit maksma, mis oli praktiliselt kogu minu raha tol hetkel. Kirjutasin juba emale ka, et mul on võib-olla raha varsti vaja. Järgmine päev läksin lauda viima ning minu kohalik sõber, kellega ma koos olin rääkis seal oma sugulasega, kes seal töötas ning lõpuks maksin ma ainult kuskil 15 dollarit. Ma tundsin suurt kergendust ja maksin selle ära, seejärel otsustasin, et surfamine ei ole ikka minu jaoks ning ma parem vaatan kuidas teised oma laudu lõhuvad :).



Ma mõtlesin oma Kariibi reisist rääkida, õigemini juba kirjutasin ühtteist, aga kuna ma suutsin taas liiga detailidesse minna, siis ma teen väga lühikese kokkuvõtte sellest. Pärast seda surfilaua seiklust läksin siis Kariibi poole peale, läbi San Jose. Veetsin ühe öö Limon’is kõigi soovitustele ja hoiatustele vastupidiselt. Kõik läks hästi ja järgmine päev läksin juba Puerto Viejosse, mis tuli välja, et on täielik rasta ja regge kultuuri keskus. Väga mõnusa fiilinguga koht oli. Üks tädi küsis mul nende kolme päeva jooksul mis ma seal veetsin ma ei tea mitu korda, kas ma dreadlocke ei tahaks. Ma suutsin keelduda, kuna ma kardan, et see ei sobiks mulle. Võib-olla ma oleks isegi teinud seda nalja ja teiste inimeste reaktsiooni pärast nagu mul vahest kombeks on, aga õnneks mul ei olnud raha. Puerto Viejosse jäin nii kauaks ka ainult selle tõttu, kuna mul sai raha otsa, nagu täiesti otsa ning kõik ei läinud nii nagu oleks oodanud. Asi oli nii hull isegi, et kolm päeva oli minu söögiks ainult banaanid, mida sai väga odavalt ning kui esimene öö olin backpackeris, toas, siis kaks järgnevat ööd veetsin väljas hammockis (võrkkiiges), kus ma pidin maksma ainult 3 dollarit. Teiseks päevaks ma enam ei suutnud ning võtsin emaga ühendust, et ta saadaks mulle raha :). Kui kolmandal päeval ma pangast midagi välja võtta ei saanud, siis helistasin oma viimase telefonikaardil oleva raha eest emale, et küsida mis seis on. Tema ütles, et isa oli mulle ikkagi midagi üle kandnud. Õnneks uuesti proovides selgus, et ma olingi päästetud. Selline elu siis.



Kui ma sinnani olin võtnud materialistliku väärtust ja raha millegi ebaolulise või vähe olulisena, isegi ebameeldivana, siis minu olemus pandi nii proovile, et ma hakkasin oma elu ümber veidi hindama selle kohapealt. Samas ma olen kindel, et ma oleks ka ilma abita kuidagi hakkama saanud, maganud rannas ja/või mõned asjad maha müünud ning häälega San Josesse lennukile läinud. Juhul kui inimese elu on ohus muutub ta väga leidlikuks, kuid ega mina kõige hullemas seisus polnud. Vot selline asi paneb mõtlema inimestele, kellel ei ole midagi ja elavadki rannas, toituvad sellest mis kätte juhtub. Eks ma üritan seda positiivselt vaadata. Varem olin ma tutvunud inimestega, kes söövad ainult toortoitu, seda tegelikult juba Eestis/Euroopaski, kuid seal tutvusin veelgi ekstreemsema dieediga. Nimelt inimesed toitusidki ainult puuviljadest ning terve päeva jooksul ainult ühte sorti puuviljast. Ma mõtlesin juba varem järgi proovida, kuid vabatahtlikult, aga elu ei huvita sinu plaanid ja läheb oma rada. Kuna väidetavalt selline dieet on inimesele kõige loomulikum, kuna toidus olevad ensüümid säilivad, see on kergesti seeditav ning sisaldab suures osas vett. Samuti on see looduslik ning organism puhastub seda tehes. Õige tulemuse saamiseks muidugi on vaja seda kauem teha, kui kolm päeva, kuid mulle sellest piisas. Minu arust see paneb inimeses tööle ellujäämise instinkti, seega võib-olla tõesti inimene muutub näiliselt energilisemaks ning tähelepanelikumaks, kuid mulle ei tundunud see õige. Inimesed, kes ei suuda oma emotsioone piisavalt hästi kontrollida võivad muutuda agressiivseks ja ebameeldivaks. Selline on minu arvamus, aga ehk kunagi võtan selle asja tõsisemalt ette ja proovin ära pikemas perspektiivis.



Üks asi mis mulle meelde jäänud on, kuna minu enda reaktsioon või vastus üllatas veidi mind. Kui ma Puerto Viejosse jõudsin, siis olid saabunud sinna ka puhkama üheks päevaks ka „U.S. Marine’s“, kes olid koolitanud Costa Rica politseid. Ning nüüd nad tulid sinna jooma ja kohalike naisi taga ajama. Üldiselt käitusid nad väga ebaviisakalt, lärmakalt ning alandavalt kõigi teiste suhtes. Ma ei tea miks mina nendega rääkima jäin, aga igastahes mingi hetk hakkasime rääkima minust ja nad küsisid, et kus ma näen ennast 30 aasta pärast. Millegipärast ilma pikemalt mõtlemata vastasin, kas reisin või olen surnud. Seejärel mõtlesin hetke ja täiendasin ennast, et juhul, kui ma oma elu samamoodi jätkan, siis nii see tõesti on. Nende vastus sellel andis mõista, et ehk on neis veel midagi inimlikku alles. Nimelt nad ütlesid, et ma küll ma leian endale naise ning jään paikseks. Ma väitsin, et võimalik, aga praegu see nii igastahes ei ole. Muidugi soovitasid nad mul „marine“-dega ühineda ning väljendasid ennast väga selgelt, et kindlasti mitte armee, ega mereväega. Ma hetkel ei hakka ennast analüüsima, kuna pärast seda Costa Rica trippi ei tunne nagu ma tahaks nii pea reisima minna ning ma loodan, et nii see ka jääb, kuni kooli lõpuni :D.



Ma vist igaks juhuks enam ei kirjuta, ma väga ei jaksa ka enam. Tõsiasi on see, et mida pikem see on, seda vähem inimesi seda loeb ja see on ma arvan positiivne, kuna ainult valitud hulk inimesi vaevub seda tegema.