Miks on inimesed nii halvad üksteise vastu?

Pealkirjast võiks välja lugeda nagu oleks ma oma positiivse ellusuhtumise kaotanud, aga kuigi raske on olnud arvan ma siiski, et elu on ilus. Naeratage rohkem ning teine kord teete mõne inimese päeva palju paremaks.

Ma olen seda juba palju, palju öelnud, et mina usun inimeste headusse, kõik inimesed soovivad sisimas head, ega soovi kannatada. Aga siiski paljud inimesed käituvad teineteisega halvasti. Enamus juhtudel küll mitte meelega, vaid nad mõjuvad teistele halvasti. Väga paljudel inimestel on sõpradeks, tuttavateks, isegi elukaaslasteks sellised väga negatiivsed inimesed, kes tulevad lihtsalt oma muredest rääkima ja seda kogu aeg, selle asemel, et rääkida headest asjadest, mis on juhtunud. Tavaliselt on sellised inimesed, need kes sõltuvad teistest inimestest ning neil on vaja kedagi, kes nende eest hoolitseks, kuulaks jne, ega suuda endaga üldse hakkama saada. Ning sellistes suhetes on millegipärast nii, et üks poole kogu aeg annab ning teine ainult võtab, see tegelikult kulutab palju enerigat. Väga ekstreemsetes olukordades võivad sellised asjad päris jubedaks ka minna, ähvardades inimesi või ähvardades endale midagi teha, kasutades ära teise inimese hirme või vastavalt headust.

Naljakas on ka see, et on inimesi, kes selliseid asju päevast päeva välja kannatavad, mul on kahju neist. Ma ise olen ka olnud selline ning kohati olen ikka veel, kes viisakusest ja sõbralikkusest teise ära kuulab. Viimasel ajal siiski üritan ma hoiduda sellistest inimestest, kes kasutavad mind sellega ära, sest maailmas on väga palju toredaid inimesi, kelle seltskonda on võimalik nautida ning pole mõtet enda tuju sellega halvaks teha. Elu küll pole nii lihtne, et saaks täielikult vältida selliseid inimesi ning inimeste suhted on väga keerulised, siiski miks peaks inimene vabatahtlikult kannatama. Vältimine pole siiski lahendus probleemidele, aga ometi ma kardan, et sellisel juhul, kui teisele inimesele ei suudeta seda selgeks teha, siis pole muud lahendust.

Rääkides veel inimeste nö kurjusest sobiks siia kirjutada sõjast ja sõjaväest. Kui aus olla, siis mina ei saa sellest üldse aru, miks peaks kellegi juurde minema ja ta maha laskma, sõjaväes käimine ning kohustuslik ajateenistus on omamoodi vägivalla õhutamine. Miks ei võiks kõik inimesed oma relvad korraga maha panna? Päris paljudel riikidel maailmas on tuumapommid, miks ei võiks nad korraga kõik ära hävitada ning siis pole enam sellist ohtu? Ma tean, ma saan juba aru, et maailm ei ole must ja valge. Mõni mõtleb, et mis siis saab, kui tuleb mingi suvaline väike riik oma tuumapommiga välja ning hoiab maailma hirmu all? Äkki peaks sellisel juhul ikka midagi jääma või peaks tegema ülemaailmse raketi kilbi? Aga kes saab selle kilbi üle kontrolli või mis siis saab, kui sellega midagi juhtub? Kas tõesti on vaja tegelikult nii hulluks selle asjaga minna? Sama moodi on ju ka sõjavägedega, et paljudel riikidel on vaja sõjaväge sellepärast, et nende naabritel on, seda on vaja kaitse eesmärgil. Aga mingil hetkel võib ikkagi keegi hakata mõtlema, et näed meil nii suur vägi ning äkki peaks naabritele natuke hirmu tegema. Ma tõesti ei saa inimestest aru, miks on vaja kedagi hirmu all hoida, kui kõikidele probleemidele on võimalik ka rahumeeli lahenduse leida. Vägivald ei paku kellelegi head lahendust, kõik kannatavad selle all. Meil Eestis osad inimesed on hirmul, mis siis saab, kui Venemaa tuleb ja ründab meid. Mis siis ikka saab, elu läheb edasi... Õnn ei saa olla asjades ning mingis maalapis kinni...



Minnes edasi minu sellise mis seal ikka suhtumisega, siis kõige pealt ma tsiteeriks siin Dub FX’i lugu „Love me or not“: „You could love me or not, but either way I’ve got to wake up to face another day tomorrow morning. You could love me or not, either way I’ve got sunrise looking in my eyes and I know I could love you or not, but either way you got to wake up to face another day tomorrow morning“. Jälle räägib see siin armastusest, aga tegelikult ma tahaks seda seostada asjadega üldisemalt. Nimelt elu on ikka väga naljakas, tegelikult kõige hullem mis inimeste suhetes võib juhtuda on pettuda, kaotada usk teistesse, olla maailma peale tige, aga elu läheb siiski edasi. Aga kui kogu aeg karta seda pettumist või inimene ei julge oma unistusi sellepärast teoks teha, et ta ei suuda seda esimest sammu teha, siis ei jõuagi ju kuhugi. Ma arvan, et kui ma poleks endal julgust kokku võtnud ning midagi ette võtnud, siis ma oleksin hetkel kuskil hambad ristis tööl laboris, elus pettunud ning tige ja minu fantastilised reisikogemused oleksid kogemata jäänud. Või kui ma oleks kartma hakanud ujumist, kui ma väiksena peaaegu pidin uppuma, siis ma praegu nii palju vett ei armastaks ja ma poleks elus järele proovinud sukeldumist. Või kui ma poleks julgenud 9nda klassi lõpuaktusel väikest kõnet pidada, siis ma polekski seda segamini ajanud ning ei mõtleks praegu, et kõigist halbadest asjadest tuleb ka midagi head. Selliseid olukordi on palju, palju, mõned rumalad, mõned piinlikud, mõned naljakad, mõned toredad jne

Zig Ziglar: "Remember that failure is an event, not a person"



Ma kirjutasin üleelmises postituses vist abielu tõotustest ning sellised asjad peaksid olema paari suhtes ka. Aga viime selle veel kaugemale, tegelikult võiks see ka olla sõprade, sugulaste jt vahel, et inimesed võivad pöörduda teineteise poole, aidata üksteist ja toeks olla kui vaja. Oleks see nii lihtne eksju!? Aga tegelikult on, teoorias. Võib-olla läheks ka praktikas läbi. Ma küll ei kavatse iga inimesega seda läbi ei rääkida, sest paljud vist ei saaks sellest aru, aga ma ütlen siiski seda siin, et kõik, keda ma tean, tunnen, kes loevad seda blogi võivad minu juurde tulla ning öeldagi nii, et jou, mäletad sa kirjutasid oma blogis sellest, et üksteisele toeks olemise asjast, kas sa saaksid nüüd mind korraks kuulata ning võib-olla ka aidata. See on minu tõotus ning tahan sellest ka kinni pidada. Siin võib küll arvata, et ma olen jälle väga naiivne ja usun teiste headusse ning et keegi ei kasuta seda ära, aga ma arvan, et igaüks minu veidraid mõtteid ka ei viitsi lugeda ning kellel tõesti abi vaja ei ole ka ei võta abi saamiseks midagi ette. Või öelge, et ma saan kõigest valesti aru ja mu mõtted on liiga hullud!?



Miks ei saa kõiki inimesi armastada?

Õnn on see, kui inimesed ümberringi on õnnelikud!?